Ma lähen ajutiselt 1 kuuks siit eemale. Ära jama!

Hei!

Ühest kuust sai hoopis 8 kuud. Aga sellegipoolest sain ma oma mõtteid teiselmoel mõlgutada ja korda saata asju mis mulle endalegi suure üllatusena tulid. Ma sain aru näiteks sellest, et ma ikka ei suuda seda kirjutamist ära lõpetada 😀 Mulle lihtsalt meeldib. Nüüdki ma kirjutasin, aga seda kõike paberile.. hiljem viskasin muidugi kõik prügikasti. Kergem hakkas küll. Oli mis oli.. Tahan unustada mineviku. Mul on niigi väga hästi läinud viimase poole aastaga. Emilil on samuti väga hästi kõik. Sai suvel 3-aastaseks. Tema käitumisest ma parem ka rääkima ei hakka, sest see ajab juba sellele mõeldes mul vererõhu lakke. Kahjuks või õnneks on ta mul enamusaja lasteaias, seega.. Nii on 🙂 Tegelikult on mul nii paljust veel rääkida, aga ma ei oska kuskilt alustada. 😀 Kui ma neid varasemaid postitusi vaatasin siis enamus juttu on haigusest.. Ma ei taha enam sellele isegi nii väga mõelda. Ma olen oma tegemata vaktsiini (tegelt üks vaktsiin on tehtud, teist ei tee) tõttu oma ravist aasta aega ilma olnud. Käisin haiglas küll seda pisarais palumas, aga eiii..”kui sa oled vaktsineerimata, siis unista edasi,et mingit ravi saad”. Sellest ma ühelhetkel teen nagunii eraldi postituse.

Positiivsematel teemadel edasi minnes, siis ma sain omale uue kaamera lubada lõpuuuuuks! Sain selle vana seebikarbi lihtsalt kapi otsa tolmu koguma panna. Kõik mu eelnevad pildid olid ju tehtud telefoni või siis 10+ aastat vana peegelkaameraga.

Jaa nüüd mõned pildid..

mingi algus on nüüd tehtud. 🙂

Teeme pausi äkki?

Reede, 22.jaanuar

15:17

Emili on mul nii tubli! Ma kartsin nii väga seda, et ta lasteaias ei uinu koos teistega.. Kodus puikleb ta vastu. Muidugi eks seal ta väsitab ennast ka päris korralikult. Hämming oli minu jaoks see, et ta uinub seal ilma lutita. Peaks kodus ka lutist võõrutama hakkama, kuigi ma olen suht allaandlik.. Kui ta pisarais oma lutti nõuab. Siiani on nüüd sellega lasteaias õnneks läinud…

Aga..

Ta jäi mul haigeks. Päris päris kohe. Ma olen muidu kuulnud küll seda, et kui laps lasteaias käima hakkab siis võivad üsna kiiresti haigeks jääda. Muidugi ma ei arva, et asi selles on.. Külma ta võis siin niisamagi kuskilt saada. Mis siis teha 🙂 Kolmapäeval kui lasteaiast koju ta tõin, siis mõtlesin, et lasen tal nüüd neljap-pühapäevani kodus olla. Hea oli, sest täna hommikuks oli ta pikali maas. Päris korralik nohu on kallal ja tunnen endalgi, et hakkab midagi sellelaadset kallale tulema. Nüüd siis istume kodus ja ravime end terveks..enne pole mõtet kuskile ronima hakata.

Pühapäev, 24.jaanuar

12:45

Oh nüüd vist olen minagi haigeks jäämas. Pea kumiseb ja väike nohu kimbutab. Väga loodan, et see on kiirelt mööduv nii minul kui ka Emilil. Saame siin nüüd üksteist põetada.

Nüüd ühel hommikul ärkasin mõttega ennast käsile võtta. Ja just. Miks ma pean logelema siin kodus koguaeg. Muud ma ju väga ei teegi, kas ma siis koristan, teen süüa või lihtsalt vedelen. Ühelhetkel mõtlen, miks mul nii uimane ja raske on olla. Ma pean koguaeg liikumises olema. Mul on mõtted nendel hetkedel mujale suunatud (ma ei mõtle haigusele) jaaa haigeks on ka võimalik mõelda ennast. Nüüd peakski oma elu pisut liikuvaks tegema.. Kas siis käin jalutamas, soojemal ajal väikeste vahemaadega sörkimas. 6-7 aastat tagasi olin ma suht pidevas liikumises ja ma ei olnud haige isegi. Vahest mõtlen, et äkki see vedelev eluviis mida ma viimased 3 aastat elanud olen, mind haigeks tegigi. Tegelikult on ja hullult raske mingihetk voodistki püsti tõusta.. Ma lihtsalt pean ennast sundima nii palju. Nüüd on mul ju aega Emili kõrvalt sellega tegeleda kui ta lasteaias ja isegi kui ta mul kodus on, siis teeb ta rõõmuga minuga kõike kaasa. Ma loodan💁‍♀️🤭

Esmaspäev, 25.jaanuar

08:28

Okei.. siin paar päeva panin üht ja teist kirja.. Nüüd siis see põhiteema seoses sellega, mida ma siin üldse kirjutan. Ma koguaeg luban nii teistele kui endale, et ma midagi või mingi postituse tulen ja teen siia. No ei tule eriti midagi sellest välja.

Eks mul ole oma tutvusringkonnas neid pooldajaid ja mittepooldajaid võrdselt, et ma üldse siin midagi kirjutan. “Miks sa räägid oma haigusest?”, “Kas sa tead, et see mõjutab su last võibolla tulevikus?” jaa siis need, kes poolt on “Ei mis asja ära pane seda kinni!”, “Kuule kui sa sinna üldse midagi ei kirjuta, siis ma ei teakski kuidas sul see eluke veereb.”. Igatahes ma olen nii kahevahel nüüd..

Mulle tõesti meeldib mõnikord tulla ja kirjutada midagi.. Aga.. Jep nüüd see AGA. Ma tunnen, et see muutuks ühelhetkel mulle kui kohustus tulla ja kirjutada midagi (natuke juba praegugi). Ma vaatan oma statistikat ja neid lugejaid on päris palju tulnud selle kahe aastaga. Ma ei taha seda arvu nulli ajada.. Olgugi, et ma ei saa nüüd sellesse ka kinni jääda. Samas tean ka seda, et ühel päeval tärkab pähe tulla ja uuesti hakata kirjutama. Oleksin jälle alguses tagasi. Ma ei tea mida teha🤔😂

Äkki ma siis sulgen lehe ajutiselt üheks kuuks😀 Saan omal muud asjad korda äkki ja siis ehk suudan ja saan rohkem rääkida siin. Vajan aega järelemõelda, mida ma tegelikult teha tahan ja kas see mida teen on okei.

Kui leht on selle nädalalõpuks maas, siis nii ongi.. Ajutiselt. 😘

Püsige terved ja hoidkem 11😉

🤭

Eestlase lemmiktoit on ikka teine eestlane

Kolmapäev, 13.jaanuar

09:11

Lõpuks ometi ma võtsin end kokku ja viisin lapse lasteaeda! Ja olen väga uhke selle üle. Ma jokutasin sellega päris tükkaega, sest kirja ta oli pandud.. Mingihetk isegi käis peast läbi mõte jätta ta aastaks veel koju. 😄 Nüüd saan aru, mis vabaduse see annab ja pealegi ta saab omaealistega koos mängida ega pea minuga 24/7 tõtt vahtima.

See nädal on ta mul 08:00-12:30ni ja järgmisest nädalast saab juba lõunaund ka seal harjutama hakata. Ma olen suht suur põdejas, sest äkki ta joriseb seal ka vastu ja keeldub magama jäämast.. Mis siis saab😟😀

Aga äkki õnnestub 😉

Eile hommikul oli eriti hea temaga lasteaeda jalutada.. Teed täis tuisanud ja suma siis üle hangede. Muidu jaa talv on ilus, eriti kui on ka palju lund… Aga miks jõuludel ei oleks võinud sellist korralikku talve olla? 💁‍♀️

Reede, 15.jaanuar

10:09

Teate… Ma olen hämmingus. Mmhm. Ma eile rahumeeli “scrollisin” fb feedi ja siis sattusin delfi jagatud artikli peale, kus ma siis enda haigusest rääkisin. Ma olen veidi imelik, sest mulle meeldib lugeda eesti rahva kriitikat ka.. 😂 Nüüd vahepeal käin neid kommentaare lugemas ja lihtsalt küsimus…mis teil viga on😂 heasmõttes muidugi😂Okei mõni kommentaar annab seal soovida, aga nagu öeldud siis eestlase lemmiktoit on ikka teine eestlane. Ma tegelikult arvasin, et sellega asi nüüd korras.. Keegi väga ei tea, et nii palju kui ma ise sellest olen blogis kirjutanud ja selle kohta intervjuus rääkinud. Eks mul endalgi nüüd pisut valus lugeda oma lugu, aga teate…ma tunnen ennast nüüd ju vägagi hästi. See mis oli… Ma ei ela enam selle hirmuga edasi, sest praeguseks on tervisepoolest asi stabiilsem. Mu aasta algas hakkas väga ilusti. Eelmise aasta lõpu kohta muidugi parem kommentaari andma isegi ei hakka. Igal halval on ka midagi head ja see, mis mu elus praegu toimumas on.. Tahaks nii rääkida, aga ma ei saa😂 Äkki ma saan seda teha mõne kuu ja võibolla mõne aasta pärast. Eks siis ole näha. Ellu on värvid tagasi tulnud lõpuks 🥰

Ma olen korduvalt lubanud, et nüüd tihedamalt siin kirjutama hakkan. Miks ma seda teinud pole? – seda seepärast, et mu mõtted on kuskile mujale suunatud viimaselajal. Kõik millest ma rääkida sooviksin.. Ei saa ja ei tohi😂

Ja nüüdki pean hakkama preilile varsti lasteaeda järgi minema. Mulle see järgiminek ei meeldi üldse. Viimaselajal kui oleme jõudnud väravast välja, siis otsustab kas ära joosta või lihtsalt keset teed pikali visata ja jorisema hakata. Suudan rahulikuks jääda, sest tean, et koju jõudes ta koheselt päevaunne läheb. 😄 Äkki lõppeb see jorin ühelpäeval ära.. Võiks küll.

Ma käin kahe lapsega väljas. Jep

Magada ei mõista

2. jaanuar laupäev

06:04

Täna olen ma ikka väga varajane. Ärkasin pool viis üles ja enam und ei saanud. Eile õhtul tuli Emili mul koju ja kella 10ks sain ma ta magama. Ise muidugi tunnike passisin ärkvel.

Sel nädalal käisin ka covid testil, seda juba neljas kord. Ah kindlasti jõuan veel mõned korrad käia. Õnneks ka seekord sain vastuseks “negatiivne”. Ja nüüd story sellest korrast..

Appi

Läksin kohapeale testima, sest koju nad pole kunagi mulle jõudnud. Aeg oli mul 19:10 ja ma jõudsin pool tundi varem kohale. Viimaselhetkel ma hakkasin nii põdema seda, kuid terve päev suutsin sellele mitte mõelda. Lõpuks kui mul oli veel 2 minutit oma ajani jäänud…. Aah kui väga ma oleks jooksu tahtnud panna 😀 Rahvast oli ka seal päris palju ja no ega ma ei tea ju.. Äkki olin ma ka seal kellegi positiivsega jällegi samas ruumis? 😀Okei, igatahes jõudis minu kord kätte. Läksin kabinetti ja istusin toolile. Rahulikult maski eest kiskudes kästi see mul uuesti ette tagasi panna ja ainult nina välja pista. Okei. Võeti see rõve pulk ja kui soovisin seda lähemalt vaadata siis mindi peaaegu närvi ja kästi mul ilusti olla. Mida te peidate sellest? 😀 Kõige vastikum oli see kui öeldi, et proov võetakse mõlemast nina poolest. Ma muidugi hakkasin targutama vastu, et nad saavad ühe poolega ka hakkama.. Eelnevad korrad on saadud ja nüüd ei saa!? 🤷‍♀️ Vastuseks sain: “Meie Tallinnas teeme mõlemalt poolelt.” – Mmm me oleme Rakveres praegu, mitte Tallinnas 😀 ahah no tehtud see sai ja väga rõve oli seekord. Autosse jõudes hakkas mul ühelhetkel pea valutama ja olemine läks mitte halvemaks, aga lihtsalt vastikuks. Nii ma siis neid vastuseid ka ootama jäin. Vastused kätte saades oli süda rahul küll, sest kokkupuude oma lähedastega… Pisut halb oleks olnud neid kõiki hoiatama hakata ja testile saata. Ptui-ptui.. Läks hästi 😀

Aastavahetuse võtsin väga tagasihoidlikult vastu. Lihtsalt istusingi kodus ja vaatasin rõdult ilutulestikku.. 😀 Rahulik, aga meeldis. Selline armas olemine 🥂🙂

Loodame, et see 2021 tuleb parem kui eelnev aasta. Ükshetk võiks asjad paremaks minna ja see koroonateema vaibuda. 🙂

Uueks aastaks ma erilisi lubadusi andma ei hakanud. Läheb nii nagu läheb 😀

Kuhu küll mu jõulud jäid?

Esmaspäev, 28.detsember

21:10

Ei ole ma kadunud. Ma lihtsalt ei suutnud siia midagi sellist olulist kirja panna. See detsembrikuu on minu jaoks üks meeldejäävamaid igasmõttes. Jõulud.. Pe*ses ja see koroona teema tõepoolest rikkus ära minu oodatud jõulukuu. Tegelikest põhjustest räägin kunagi hiljem… Võibolla kui saan tagantjärgi itsitada tehtud tegude või olukordade üle. Eks näis🙂

Ma südamest loodan, et koroona tõmbab ka tagasi. Mul on sellega oma story rääkida kui haiglas ravil käisin. Mõtled küll, et sinna minnes ei tohiks ohtu olla, sest enne testimist sind sinna ei lasta.

Aga..

Käisin mina siis ühel õhtul covid testil. Kusjuures ma nüüd jälle enam ei põe seda.. Ikka oleneb ka sellest, kes seda pulka sulle ninna topib. 😀🤭 Noor tegija teeb selle üsna kiiresti ära, et sa ei jõua isegi seda ebamugavust tunda. Muidugi homme pean taaskord sinna minema ja loodan, et ka seekord saab selle probleemivabalt tehtud.

18.detsember läksin ma haiglasse Ocrelizumab ravi saama. Tegelikult oleksin pidanud juba eelnev päev minema, aga testi vastused polnud selleks ajaks veel saabunud. Enne haiglasse minemist uurisin kas oleks väga hullu kui haigla kella 3ks jõuaksin.. – “Palun tulla hiljemalt lõunaks, mida varem seda parem”.

Kell 11:00 olin ma haiglas. Andsin vereproovi ja istusin… Kell oli 14:45 kui raviga algust tehti. Teades, et pead veel istuma seal 4-5 tundi, siis tekkis selline mega masendus. Mis siis teha, tuli ära kannatada. Istusin seal koridori peal tilguti külge “kinni pandud”. Rahvast seal koridori peal palju ei olnud.. Kuid ühelhetkel läks paanikaks. Meil oli seal naine, kelle negatiivne covid proov osutus hoopis positiivseks. Pealegi oli ta seal haiglas juba viimased 12 päeva olnud. Tekkis küsimus MIS MÕTTES NAGU!? Ja eks kõik töötajad olid seal paanikas.. Ma ei jõudnud isegi küsida seal midagi. Mind toimetati koridori teise otsa. Tegelt on see ju päris karm.. Kui sa oled (covid pos.) seal viimased 12 päeva olnud ja puutunud teistega kokku..

Ptui-ptui.. Ei mõtle sellele nii eksole.

Mina jäin siin nüüd ka haigeks. Ma olen üsna kindel, et sain reaalselt külma. Homme muidugi ma lähen ja annan covid proovi, kindluse mõttes. Istun kodus ja kui poodi lähen kannan maski ja desinfitseerin oma käsi..mis muud mul üle jääb!? Süüa on ju vaja. Muidugi jõulukinke toodi mulle ükshaaval ukse taha.. Krt 😀 Säilitame kainet mõistust ikka eksole. Okei saan aru, et praegusel ajal tuleb distantsi hoida.. Nii halb on ju kui sa ei saa perekonnaga jõululauas istuda ja kingitusi jagada. Nüüd tuleb aastavahetus eksole… Kogunemisi olla ei tohi.. Jah ma ikka harjunud sellisel ajal suurema rahvaga koos olema ja uut aastat suure pidustusega vastu võtma. Seekord tuleb siis tagasihoidlikult vana ära saata ja uus vastu võtta. 10 aasta pärast on mida meenutada…

Nüüd jaanuaris peaks Emili lasteaeda minema. Tuleb jälgida kui hulluks see olukord meil siin läheb.

Mina aga plaanin tööle minna (osaliselt). Jah. Ma saan hakkama.. Ma ei suuda kodus istuda, veelenam kui käed ja jalad ju liiguvad 😀 Olen tähele pannud isegi seda, et kodus istudes olen ma rohkem haige kui väljaspool kodu..🥴

Pikka juttu mul täna ei ole. Aga

Ma soovin Teile kõigile meeleolukat(tehke olemine endajaoks lõbusaks, ärge laske end häirida) aastavahetust!! Selle aasta tunnuslausega lõpetades..

.. PÜSIGE TERVED! ❤️

Covid test ja ask.fm

Reede, 11.detsember

Mingi paus tuli sisse, sest mu mõtted on viimaselajal kuskile mujale rännanud. Muidugi jälle mu raviaeg lükkus ka edasi, sest..

Kõik oleks korras olnud, aga ma otsustasin, et äkki need covid testijad tulevad mulle koju. Nii kokkulepitud sai. Aeg pidi olema teisipäeval kõige varasemalt hommiku kell 08:00 ja hiljemalt 19:00. Ma siis istusingi kodus ja ootasin.. Täpselt nii kaua kui kell oli juba 00:00- oli aeg magama minna. Okei ma saan aru, et inimesi on palju keda testida vaja….aga ma vajan ka seda haigla minemist väga väga. Nüüd on mu raviaeg pandud 17.detsembriks ja 15-16.dets pean covid testile minema. Nüüd ma lähen ise sinna drive in’i kohapeale, sest see on nüüd juba teist korda nii, et nad ei jõua kohale. Võiks siis teada anda keegi vähemalt.. 🙂 Loodetavasti kolmandal korral õnnestub haigla saada, sest ma tunnen, et asi hakkab jälle käest minema..

Eile hommiku ärkasin üles ja nägemine oli hägune, silmad on rasked, meeletu väsimus, jalad on nõrgad ja asjad käes väga püsida ei taha. Lohutan ennast, et ilmselt see närveerimine annab ka hoogu juurde.. Üritan rahulikum olla ja mõtted mujale saada. Tahaks ikka jõulud kodus veeta ja omaljalul olla.

Ükspäev panin isegi kuuse püsti elutoas.. Ja kunstkuusk, sest ausalt ei viitsi kuskile mingit kuuske tooma minna. Järgmine aasta võibolla, et panen päris kuusepuu. Jap.

Kuskile toa nurka ma selle sokutasin, sest Emili suudaks selle muidu vahepeal pikali joosta.. Seda jama vaja, eksole 💁‍♀️🙂

Eile mõtlesin ennast googeldada ja, mis ma leidsin. Õudne. Ask.fm nii mõnigi mäletab ja siiani see koht toimib. Mis küsimused ja millised vastused..muidugi ka pilte milline ma seeaeg olin. Siiski väga jube 😃

Okei.. Sain tütre ja nimi Emili. 😃
Alkoholi??!! Vaevalt. Pigem oli see lihtsalt mingi “lahe” kui sai öelda, et alkoholi sai proovida.. Aa, et juua.. No ma ei tea🤷‍♀️😃
aaa okei. Hea töö😃
Aga aus? Kuid mispõhjusel ma üldse sellistele küsimustele vastama pidin?? 🤷‍♀️🤦‍♀️
Ahh.. Okei
Okei.

Ja neid nüüd tagantjärgi vaadates.. No kas tõesti polnud seeaeg midagi targemat teha, et nii absurdsetele asjadele vastata…? Ma südamest loodan, et mu tütar kunagi selliseid asju tegema ei hakkaks. Kohutav.

Kellel veel ask.fm kunagi oli ja milliseid ajuvabasid asju te üldse selles vanuses tegite? 🤦‍♀️😃

Negatiivne emotsioon

Teisipäev, 24. november

– ,,Ma olen liiga ettenägelik

Vot see, mis nüüd viimastel päevadel toimunud on.. Ma oleks seda kõike nagu ette teadnud.

Ma olen saanud osadelt tuttavatelt keelu midagi öelda kui see on halb. Aga ma ei oska. Samas ka see, mida ma pole veel välja jõudnud öelda.. Ikka juhtub. Kunagi tehti nalja selle üle, et olen ärasõnuja meister. Mm jah kokkusattumus. Mingilmääral ma loodan, et ka need unenäod ja halvad eelaimused on lihtsalt lollilt kokku kukkunud.. Tegelikult ma arvan, et iga inimene peaks oskama asju ette näha. Kuidas on võimalik, et üks oskab aga teine mitte? 🤔 Mina mäletan väga hästi, et olin 6-aastane kui suutsin näha ja tajuda neid “ebanormaalseid paranormaalsusi”. Ma vahel lausa töinasin seepärast, sest ma ei taha selle tegelikult ka niiöelda õpitava võimega elada. Mõnikord olen seda ära kasutanud. Samas kui palju kordi ma olen üritanud olla nii, et ma enam ei usu ja siis äkki ma ka ei näe!!? Sellehetkeni kui näen näiteks unes midagi, mis mu mõtetes eksleb vot täpselt niikaua kui reaalselt midagi juhtubki. Ma mingihetk pidasin seda normaalseks…nooh ju siis nii peab. See on minujaoks nagu mingi õudukafilmi vaatamine, sest tead, et hiljem on veits creepy üksi kuskile ekslema minna. 🥴

Ja miks ma seda räägin? Viimasel ajal on juhtunud mu tuttavatega midagi, olgugi, et ma nendega igapäevaselt ei ole suhelnud.. Üks lõppes ka noore tüdruku jaoks surmaga. Mul on nii kahju, sest ta oli alles minu vanune (22) ja kunagi minu klassiõde.Väga ootamatult on nad nüüd varasemalt mu unenägudesse sattunud ja ega ma ei oska midagi kokku viia, et miks ma neid nüüd näinud olen.

Raske on kurta kellelegi seda teemat, sest äkki keegi ei usu. Olengi lihtsalt ise niivõrd rumal ja kujutan enda jaoks neid asju ette.

Aa ja mu kujutlusvõimel pole tõepoolest piire. 🤔

Reede, 27. november

Kas ma eile käisin haiglas? Ilmselgelt mitte. Seda ka kõige lollima vabanduse tõttu, kuid ma tõesti ei taha. Ma ei ole valmis minema sinna covid testile, ma reaalselt kardan seda rohkem kui nõelu😄 olgugi, et ma ju tean kuidas see käib ja mis tunne see on. Nooo ei tahaaa😩 Nüüd ma siis lükkasin oma ravi aja 10.detsembrini,et siis julgust koguda ja 8-9.dets covid test ära teha. Õnneks “ptuiptuiptui” pole siiani sellist rasket ägenemist tekkinud, seega äkki pean veel vastu.

Ainus, mis viimaselajal minuga toimub on see, et ma ei suuda oma emotsioone ja tundeid välja näitamata jätta. Ühel hetkel ma naeran ja siis nutan.. Mingilhetkel ma olen nii närviline, et tuleb tungiv soov ära joosta kuskile.. Ausalt ma ei tea, mis saaks kui Emilit mul ei oleks… Ma siis ei tuleks vist üldse enam endaga toime.

Emili tajub minu emotsiooni ka siis kui ma seda välja ei näita. Ta on ka kuidagi närviline ja ükski asi talle ei sobi.

Tänane hommik algas armsalt, sest imekombel ma magasin kauem kui muidu. Emili oli mul voodi äärel ja taaskord mind ettevaatlikult paitades ja sosinal äratades.

Ühelhetkel kui sealt toast ära saime, siis tunnistas ta mulle häbelikult, et pissis oma teki täis. Okei. Ikka juhtub, aga paneme selle tekikese siis pessu ja vahetaks kõik voodiriided ilusti ära. Jaaa õnnestus. Teki panime masinasse teiste asjadega ja siis hakkas karjumine pihta… – “MA TAHAN TEKKKKKI!!!”

Jah, Emilil on üks selline kaisutekk ja ta ei oska väga ilma selleta. Ühel hetkel kui ta seda ei näe, siis mõnikord unustab ära. Mitte ükski teine tekike ei asenda seda tekki..

Nii ma siis üritasin talle selgeks teha, et see tekk vajas pesu ja õhtuks kui see on kuiv.. Saab ta selle tagasi.

– “MA TAHAAAN TEKKKI”. 😭😭

Ja..aga ma suudan rahulikuks jääda või lihtsalt nutan kaasa temaga. 🥴

Eile õhtul oli vaja poodi minna, siis nuttis ta sellepärast, et tema ei taha õue. Nii ma siis tegelikult terve päeva moosisin teda. Kuigi see pood ei ole eriti kaugel, aga ma ei julge ka siis üksi poes ära käia kui ta näiteks päevaund magab. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib😩 Sellega seoses võin ka nüüd tuua näite korrast, mis oleks võinud kurvalt lõppeda.

– Mul oli vaja ühel õhtul prügi välja viia, seeaeg oli ju elukaaslane toas ja laps magas magamistoas. Ma tundsin end kindlalt, sest teadsin, et laps pole üksi…jäin ma siis väljas mõneks minutiks telefonis lobisema. Tuppa jõudes oli elukaaslane elutoas läpakas ja klapid peas.. Tagant toast kostus väga rasket köhimist. Sinna jõudes pidin šoki saama. Emili oli vist üles ärganud ja nutushoos oksendanud… Samuti selle kurku omale tõmmanud. Ta oli pooleldi lämbumas.. Tolhetkel ma läksin nii endast välja, sest mismoodi sa inimene paned need klapid nii süüdimatult pähe ja ei ole nii valvas kui samas sa tead, et jääd mingiks hetkeks temaga omapead. See ei loe, et ta magab.. Mitte kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Mina ise olen väga valvas, sest Emili mõnikord võib halva unenäo peale üles ärgata ja kui ta nutab, siis olen ma ka ise sekundipealt ärkvel.

Aga no see oli selline õhtu, et mu viha tõusis iga sekundiga ja ma tahtsin selle neetud läpaka aknast välja visata.. Kahjuks või õnneks jällegi ma ei teinud seda, sest sellele oleks järgnenud suur tüli.. Ja kas see oleks lapse olukorra paremaks teinud? Ilmselgelt mitte.

Lihtsalt selliseid taolisi asju kordus.. Ma nägin, et kui inimene ei leia aega või läheb närvi oma lapsega tegelemisel.. See oli juba ühekorra juhtunud kui Emiliga otsustasin kahekesti edasi minna. Miks ma üldse tagasi vaatasin? Praeguseks oleme nüüd Emiliga mõned kuud kahekesti olnud ja ka edaspidiselt. Iga negatiivne emotsioon mõjutab ka minu tervisliku seisundit.

Läheme eluga edasi ja vaatame, mis edasi saab💁‍♀️😊

Covid ja küülik

Reede, 20. november

Kõigepealt ma võtsin nüüd oma raviarstiga ühendust meili teel, et küsida, kas ma tõesti pean seda neetud Covid testi tegema. Pääsu mul sellest ei ole (ega siis kaks ilma kolmandata ei jää). Raviaega ma edasi ka lükata ei julge. Praegu mul niigi liiga hästi läinud, et nii kaua vastu pidanud. Muidugi üleöö võib olukord tavaliselt muutuda.

Mul on nii palju hetkelisi emotsioone kirja pandud, mida ma pole suutnud isegi lõpetada. Nüüd on saabunud jälle see aeg mil ma nutan ja teisel hetkel olen nii positiivsust täis. Ma ei kujuta ette mis asi see nüüd siis on..

Ma ootan nii väga uut aastat. Eelnevatel aastatel väga pole õnnestunud see “uus aasta uus mina”. Äkki seekord läheb paremini ja 2021 tuleb parem aasta. Miskipärast on viimased 2 aastat mul päris põrgu olnud. Ma ei ütleks, et haiguse pärast.. Kuigi no jaa eks see mõjutas ka minu elu ikka väga palju. Üldse need lahkarvamused teatud inimestega.. Ei viitsi jamada enam. Olen isegi mingilmääral hoidnud suht madalat profiili ja väljas kui käin, siis teatud seltskonnaga.

Nüüd muidugi kui see koroona vahepeal tagasi ei tõmba, siis ilmselt ei lähe Emili jaanuaris lasteaeda ka. Jah, ma väga ootasin seda.. Ikka läheb kõik luhta. Ma võiksin piigaga kodus olla, aga ma olen meeleheitel.. MA TAHAN TÖÖLE MINNA. 🥴😀 Võibolla ma leian omale seeaeg midagi, mis ei ole mulle füüsiliselt väga koormav.

Viimaselajal olen hakanud päris palju väljas käima ja kohtunud inimestega, kellega suhtlus katkes 3-4-5 aastat tagasi. Ma ei tea, kas üksnes ainult mulle tundub, aga klappi on rohkem. Võibolla lihtsalt juba vanemad ja targemad😀 Mul on heameel kui veel tullakse küsima, et kuidas mul siis läheb. Ma siis teen seda fake naeratust ja öeldes “suurepäraselt”. 😂 Okei tegelt vist asi nii hull ka ei ole🙂

Nüüd ju on jõulukuu tulemas. Ma ei suuda välja mõelda, mida ma peaksin 2 aastasele lapsele kinkima. Teda huvitavad kõiksugu loomad, titad ja autod.. Aga tal on ju neid piisavalt😀 Praegu õnneks ta ei oska oodata seda, et kingipakk jõuluõhtul kuuse all ootab ja tema soovi äkki kuulda on võetud. Mida ma siis kingin??! 😆

Üldse kui nüüd loomade teemat puudutada, siis ma reaalselt tahan omale angooraküülikut. Jaaaa mul oli aastaid tagasi üks Pupsik. Nii intelligentne sell. Ta oli päris mitmeid aastaid kui ühelpäeval olime tema raske haiguse tõttu sunnitud magama panema. Ma olen väga palju isegi otsinud netist, kas keegi äkki müüb angooraküüliku beebit… Ei leia😟

Pupsik. Kui põllule oli vaja rohima minna, siis tuli ta alati heameelega seltsiliseks.

Tema endale saamine oli omaette huumor.

Kuna meil oli väike papagoi, siis läksime emaga ühelpäeval loomapoodi talle süüa ostma. Ühelhetkel seal osteldes nägime me mega nunnut küülikut. Hinda küsides, siis 700 krooni. Seeaeg oli see päris suur summa. Samal õhtul me Pupsikut ära ei ostnud. Läbirääkimised olid meil isaga, sest kodulooma võttes pidasime vajalikuks ka teiste arvamust kuulda võtta. Emaga käisime kordamööda lunimas isalt nõusolekut küülik koju tuua. Lõpuks me saime selleks loa. “700 krooni küülik, läheme ostame ta ära” – tolhetkel ei olnud arvestanud me emaga seda, et sinna juurde on vaja veel osta puur, toit, veepudel jne. Ostmata ei jätnud me midagi, vaid tõime uhkelt oma Pupsiku päris koju.

Pupsik pandi transpordi ajaks mingisuguse kingakarbi sisse.. Koju jõudes oli vaja väike karvapall sealt välja tõsta. Ema siis uhkelt sirutas oma käed Pupsiku poole, haaras sülle ja samakiirelt lendas küülik tema käest siruli voodisse. “Apppi ta hammustas” – Pidin end suurest naerust täis laskma.. Ta ei hammustanud, aga tal olid väga pikad küüned mis korraks torkisid. Jälle targem😂 wooww tal on ka küüned😂

Pupsik lubas alati omal küüsi lõigata ja ennast pesta. Mis veel… Ta ei teinud kordagi hädasid kuskile heina sisse (jah, me kasutasime aluseks saepuru asemel heina). Ta kasutas wc potina oma krõbina kaussi😂. Muidugi ei saa loota, et kui omale uue tegelase võtan, siis ta ka nii tark on😆 Agaaaa ma nii soovin omale küüülikut.

Okei mu jutt jääb veidi poolikuks nüüd.. Pean veel pessu minema ja siis piiga kõrvale tuttu minema. Homme on vaja omal mõned asjad korda ajada.. No igatahes toimetamist on. Ma loodan, et hommikuks siis veel paksem lumi maas on😂 Ega tali taeva jää

Tsau!

SM

Reede, 13. november

12:18

Sm hakkab märku andma. Samas olen päris hästi vastu pidanud. Seekord kuidagi valulikult. Käin lonkan ringi, sest mõlemad põlved kordamööda valutavad. Noo ja siis valutad veits ning pool tundi hiljem on kõik jälle okei. Jalgadele liigset koormust ma ka andnud ei ole. Ilmselgelt on see kõik köki-möki võrreldes sellega, mis pool aastat tagasi oli.

Eelmine kuu oli mul ka mingihetk olemine päris raske. Lihtsalt ma ei tohi ennast sellega üles kerida, et äkki ma nüüd olen paari päeva pärast samas seisus, mis pool aastat tagasi.

Muidugi ma andsin SM teemal ka ühe intervjuu. Jah, ma nõustusin sellest rääkima.. Äkki on sellest kellegile abi, kel on see haigus avastatud? Mina ise olen väga palju foorumitest SM kohta uurinud ja lugenud. Olen teinud selliseid väiksemaid ettevalmistusi, mis mind võibolla tulevikus ees ootab. Jaaa ma olen nutnud ka. Ükskord oli mul vaja tiktokis otsida #sclerosismultiplex. Kui ma neid videosid noortest nägin, mis nendega toimub, siis mul tekkis meeletu hirm…äkki mina olen ka varsti selles seisus. See on nii vale, et ma seda loen mujalt ja neid videosid niiviisi vaadanud olen. Iseenda hirmutamine, muud midagi. On inimesi, kes suudavad selle haiguse kõrvalt ka tööl käia, lapsi sünnitada, ringi seigelda… Jessas ma reaalselt luban, et ka mina saan selle haigusega elades hakkama ja oma unistused teoks viia. Varasemalt kui mul tekkis mingi ägenemine, siis ma sulgusin endasse ega tahtnud kellegiga väga rääkida. Istusin enamusaja toas ja töinasin. Sellega ma tegin enda olukorra palju hullemaks. Nüüd mul on ju ka paha, sest põlved valutavad, lonkan, väsimus murrab.. Ma sunnin end liikuma ja teiste seltsis aega veetma, et ma ei jääks üksi. Ma ei mõtle sellele enam nii palju, vaid ma naudin iga hetke mil mul on hea olla. Sellistel hetkedel kui ma teistega rääkida saan, siis ununeb kõik halb.

Hiljuti sain kommentaari, et miks ma nii avameelselt kirjutan!? Ainus millest ma reaalselt olen “avameelselt” rääkinud.. Minu tervis. Ma ei räägi oma igapäeva elust ja nt suhteprobleemidest. Mõnikord tahaks küll rääkida..palju palju, kuid kuskilt jookseb piir. Ma olen tagasihoidlikum ja valiv, mida või millest ma kirjutada tahan. Viimase kahe aastaga on vaatamiste ja lugejate arv päris suureks läinud, et noh.. Kas on kõigil vaja kõike minu kohta teada😀 Kõik on muidu tore..Ma kirjutan, keegi loeb ja vb oskab samastuda ja head nõu anda..

Mhm.. “maskiga v maskita?”

Ma tellisin endale ja Emilile korduvkasutatava maski. Endale võtsin mustavärvi ja Emili sai roosa. Kaup24, kus ma need ostsin.. Muidu oli, et jõuavad 16.november, aga nüüd oli tellimuse infos “hiljemalt 24.dets”😂. Eks siis tuleb oodata.

Arvamus koroonast

Kolmapäev, 4. november

12:22

“Millal me selle koroonaga lõpuks ühelepoole saame? See asi läheb juba väga käest. Neid haigeid on niivõrd palju. Kuuludes ise veel riskigruppi…” – Mingi hetk ma ei mõtle sellele oluliselt palju, et “a mis saab kui ise selle nakkuse saan?”, sest ei taha s*tta nii palju ligi ka tõmmata. Ma alati seda usku olnud, et hirm millegi ees saab mu nagunii ühelpäeval kätte.. Juba kõik saab alguse mõtlemisest. Ma suudan mõtlemisest omal kõhu ka valutama panna kui tahan😂

Sest…

Ma jäin ka haigeks vahepeal. Enamus sümptomeid vihjaks koroonale. Kas on? Ei ole. Ei saa iga väikest nohu, köha või peavalu selle kaela ajada. Ma arvan, et kui närvid mustaks selle mõtlemisega läinud on, siis sellega hävitame me rohkem ennast. Nüüd siis tagatipuks veel see, et koroonasse haigestumisel ei pruugi sümptomeid ollagi. A kus me siis teame? Me ei lähe ju vabatahtlikult seda testi tegema kui oleme terved ja põhjust pole. Me oleme, elame ja tatsame endiselt ringi… Kuid me ei mõtle kordagi sellele “KOROONA”?! Ja kui juhtumisi meile fb feedis ette ei löö, et ööpäevaga lisandus 208 positiivset testi. No misasja. Paneme äkki siis kõik koju istuma🤷‍♀️? Näha on, et nendest niiöelda ohutusreeglitest kinni ei peeta. Ega noh ma ei süüdista kedagi ja näita kellelegi näpuga, sest ta ei kanna maski.. Ma ka ei tee seda kui poodi lähen vms. Saan aru, et võiks, aga veider on ka🥴 Ma ei taha kõlada nagu pubekas, aga imelik just seepärast, et teised ei kanna ja mul on see ees. Need pilgud mida ma varasemalt haiglast tulles külavahel saanud olen.. “öääää koroona??”. Sorri unustasin.. Võtan eest ära ja laske nüüd pisikud valla😂🤷‍♀️

Nalinaljaks. Igaühel on õigus oma arvamusele ja samuti nagu minu jutust välja loeb.. “Ma kardan, aga ärme üle mõtle.” kniks.

“Kui sul on külmetus, siis ära hakka eraldi välja tooma sümptomeid. Ütle koroona ja usu, et sinust hoitakse eemale” 🤦‍♀️😂😂 nojaa surmade täpsmemaid asjaolusid me ka nii täpselt ei tea. Lihtsam on koroona kaela ajada, aga tegelikult oli vähe raskem kopsupõletik..äkkki.

Aah nii halb

Ma olen see hall hiireke, kes muidu ei julge väga oma arvamus avaldada. Nüüd lihtsalt tunnen, et pean. Olukord on nagu on.. 😆

Pange puid nüüd.. 🥴

Tegelikult see jutt ka sp, et ma kerin end juba nii üles.. Ma pean 26ndal haigla minema. Ma ei taha endale mingit pulka ninna eks🤦‍♀️😆

Kriimud külmkapil

Reede, 30. oktoober

16:04

Ma ei tea, kas saan ajada oma kurnatuse ja vedelemise sügiväsimuse kaela? Ma reaalselt ei jõua mitte midagi väga teha. Eile mõtlesin, et panen tüdruku lõunaunne ja lõpuks saan vaikselt koristama hakata. Kus sa sellega.. Ma jõudsin ühes toas pesu restilt ära korjata ja kokku panna, edasi see koristamine ei edenenud. Okei.. Nõud pesin ka ära, sest ma ei kannata kui mul nõudehunnik kraanikausis vedeleb. Vahepeal siin isegi mõelnud, et äkki peaks ka nõudepesumasina soetama. Asi ei ole selles, et ma ei viitsiks pesta. See vesi on mu käed niivõrd koledaks teinud. Haavad tekivad mul kergesti ja kännud seepärast väga hellad. Jah ma pesen igapäev nõusid, mis siis, et ma Emiliga kahekesti elan eks😆

Lahendus on ju, et käsi kreemitada🤔 Jällegi milline on hea kreem?

Haha kas järgmiseks hakata siis üldse papptaldrikutelt sööma ja plast kahvli/noaga? 😆 Tegelikult mingi periood sai seda tehtud küll kui majas elasin ja päris sooja vett keeta ei viitsinud igakord (soojavett ei tulnud jap). Aga nagu ikka, siis pole vahet kus elad või kui ongi olemas asjad, millest varem unistada sai… Ikka on midagi puudu ja jälle miskit ei meeldi. Ühesõnaga pole ma kunagi millegiga päris rahul…harv juhus😂 võibolla ka mitte.

Oeh ja tegelikult on mul jälle küsimus, kas kellelgi külmkapi kleebisega on kogemust? Ma ei pea silmas seda, et mingi fotolärakas peal oleks. Lihtsalt, mis on külmkapiga sama tooni… Kolimise käigus on päris julmad kriimud kapi küljele tulnud. Kole on, aga ei taha sellest veel loobuda ka. Äkki on ka muu lahendus?

Miks ma oma last nii vara ööunne panen?

Kolmapäev, 28.oktoober

20:39

Appi ma olen rampväsinud. Hommikul ärkasin enne seitset üles ja siis panin kodunt ajama. Väga huvitav hommikupoolik oli. Peale lõunat jõudsin koju tagasi, et siis kodus koristama hakata.. Kas õnnestus? Noup. Ma reaalselt ei jaksanud midagi teha. Pliks tuli õhtul koju ja mängisime mõndaaega.. Lõpuks kell oli piisavalt palju ja ma sain ta ööunne pandud.

“Miks sa oma last kell 7 õhtul juba magama paned?”

1. Ta magab ilusti hommiku kella 8ni ja ma ise olen ka nagunii väga varajane. Vahet pole, mis kell ma õhtul ise magama lähen.

2. Ma saan aega ka iseendale. Rahulikult pesus ära käia, telekat vaadata või arvutis passida.

3. Nii on meil ka lõunauni parem, sest kui tavaliselt ta päeval jäi 2-3 aeg magama, siis nüüd tudub 12paiku. Kõik on paigas.

Arvan, et 2-aastase lapse puhul on oluline, et unereziim paigas oleks. Kui ta on väsinud, siis ega ka tuju pole tal kuigi hea.

“Kuidas sa teda nii vara magama saad?”

Mul on toiminud see kui ma panen teleka kinni vabandusena “näe Emili, telekas jäi ka tuttu” või kui üldse tuled ära kustutan. Muidugi päris palju on ka juhtunud seda kui ma tema kõrval ka ise ootamatult magama jään.🤭

Niisiis nüüd peaks mõtlema, et mis homme tegema hakata. Täna oli ilm üllatavalt hea. Käisin Nelijärvel natuke “modelli” mängimas ja nüüd lootes, et piltidel okei jäin🤭 Muidugi kui homme ilma on, siis pean olema valmis Emili nõudmisega “kiiga-kaaga” minna tegema. Mitu päeva lubanud, aga väljavabandanud sellega, et kiigud on kas katki või märjad.