Negatiivne emotsioon

Teisipäev, 24. november

– ,,Ma olen liiga ettenägelik

Vot see, mis nüüd viimastel päevadel toimunud on.. Ma oleks seda kõike nagu ette teadnud.

Ma olen saanud osadelt tuttavatelt keelu midagi öelda kui see on halb. Aga ma ei oska. Samas ka see, mida ma pole veel välja jõudnud öelda.. Ikka juhtub. Kunagi tehti nalja selle üle, et olen ärasõnuja meister. Mm jah kokkusattumus. Mingilmääral ma loodan, et ka need unenäod ja halvad eelaimused on lihtsalt lollilt kokku kukkunud.. Tegelikult ma arvan, et iga inimene peaks oskama asju ette näha. Kuidas on võimalik, et üks oskab aga teine mitte? 🤔 Mina mäletan väga hästi, et olin 6-aastane kui suutsin näha ja tajuda neid “ebanormaalseid paranormaalsusi”. Ma vahel lausa töinasin seepärast, sest ma ei taha selle tegelikult ka niiöelda õpitava võimega elada. Mõnikord olen seda ära kasutanud. Samas kui palju kordi ma olen üritanud olla nii, et ma enam ei usu ja siis äkki ma ka ei näe!!? Sellehetkeni kui näen näiteks unes midagi, mis mu mõtetes eksleb vot täpselt niikaua kui reaalselt midagi juhtubki. Ma mingihetk pidasin seda normaalseks…nooh ju siis nii peab. See on minujaoks nagu mingi õudukafilmi vaatamine, sest tead, et hiljem on veits creepy üksi kuskile ekslema minna. 🥴

Ja miks ma seda räägin? Viimasel ajal on juhtunud mu tuttavatega midagi, olgugi, et ma nendega igapäevaselt ei ole suhelnud.. Üks lõppes ka noore tüdruku jaoks surmaga. Mul on nii kahju, sest ta oli alles minu vanune (22) ja kunagi minu klassiõde.Väga ootamatult on nad nüüd varasemalt mu unenägudesse sattunud ja ega ma ei oska midagi kokku viia, et miks ma neid nüüd näinud olen.

Raske on kurta kellelegi seda teemat, sest äkki keegi ei usu. Olengi lihtsalt ise niivõrd rumal ja kujutan enda jaoks neid asju ette.

Aa ja mu kujutlusvõimel pole tõepoolest piire. 🤔

Reede, 27. november

Kas ma eile käisin haiglas? Ilmselgelt mitte. Seda ka kõige lollima vabanduse tõttu, kuid ma tõesti ei taha. Ma ei ole valmis minema sinna covid testile, ma reaalselt kardan seda rohkem kui nõelu😄 olgugi, et ma ju tean kuidas see käib ja mis tunne see on. Nooo ei tahaaa😩 Nüüd ma siis lükkasin oma ravi aja 10.detsembrini,et siis julgust koguda ja 8-9.dets covid test ära teha. Õnneks “ptuiptuiptui” pole siiani sellist rasket ägenemist tekkinud, seega äkki pean veel vastu.

Ainus, mis viimaselajal minuga toimub on see, et ma ei suuda oma emotsioone ja tundeid välja näitamata jätta. Ühel hetkel ma naeran ja siis nutan.. Mingilhetkel ma olen nii närviline, et tuleb tungiv soov ära joosta kuskile.. Ausalt ma ei tea, mis saaks kui Emilit mul ei oleks… Ma siis ei tuleks vist üldse enam endaga toime.

Emili tajub minu emotsiooni ka siis kui ma seda välja ei näita. Ta on ka kuidagi närviline ja ükski asi talle ei sobi.

Tänane hommik algas armsalt, sest imekombel ma magasin kauem kui muidu. Emili oli mul voodi äärel ja taaskord mind ettevaatlikult paitades ja sosinal äratades.

Ühelhetkel kui sealt toast ära saime, siis tunnistas ta mulle häbelikult, et pissis oma teki täis. Okei. Ikka juhtub, aga paneme selle tekikese siis pessu ja vahetaks kõik voodiriided ilusti ära. Jaaa õnnestus. Teki panime masinasse teiste asjadega ja siis hakkas karjumine pihta… – “MA TAHAN TEKKKKKI!!!”

Jah, Emilil on üks selline kaisutekk ja ta ei oska väga ilma selleta. Ühel hetkel kui ta seda ei näe, siis mõnikord unustab ära. Mitte ükski teine tekike ei asenda seda tekki..

Nii ma siis üritasin talle selgeks teha, et see tekk vajas pesu ja õhtuks kui see on kuiv.. Saab ta selle tagasi.

– “MA TAHAAAN TEKKKI”. 😭😭

Ja..aga ma suudan rahulikuks jääda või lihtsalt nutan kaasa temaga. 🥴

Eile õhtul oli vaja poodi minna, siis nuttis ta sellepärast, et tema ei taha õue. Nii ma siis tegelikult terve päeva moosisin teda. Kuigi see pood ei ole eriti kaugel, aga ma ei julge ka siis üksi poes ära käia kui ta näiteks päevaund magab. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib😩 Sellega seoses võin ka nüüd tuua näite korrast, mis oleks võinud kurvalt lõppeda.

– Mul oli vaja ühel õhtul prügi välja viia, seeaeg oli ju elukaaslane toas ja laps magas magamistoas. Ma tundsin end kindlalt, sest teadsin, et laps pole üksi…jäin ma siis väljas mõneks minutiks telefonis lobisema. Tuppa jõudes oli elukaaslane elutoas läpakas ja klapid peas.. Tagant toast kostus väga rasket köhimist. Sinna jõudes pidin šoki saama. Emili oli vist üles ärganud ja nutushoos oksendanud… Samuti selle kurku omale tõmmanud. Ta oli pooleldi lämbumas.. Tolhetkel ma läksin nii endast välja, sest mismoodi sa inimene paned need klapid nii süüdimatult pähe ja ei ole nii valvas kui samas sa tead, et jääd mingiks hetkeks temaga omapead. See ei loe, et ta magab.. Mitte kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Mina ise olen väga valvas, sest Emili mõnikord võib halva unenäo peale üles ärgata ja kui ta nutab, siis olen ma ka ise sekundipealt ärkvel.

Aga no see oli selline õhtu, et mu viha tõusis iga sekundiga ja ma tahtsin selle neetud läpaka aknast välja visata.. Kahjuks või õnneks jällegi ma ei teinud seda, sest sellele oleks järgnenud suur tüli.. Ja kas see oleks lapse olukorra paremaks teinud? Ilmselgelt mitte.

Lihtsalt selliseid taolisi asju kordus.. Ma nägin, et kui inimene ei leia aega või läheb närvi oma lapsega tegelemisel.. See oli juba ühekorra juhtunud kui Emiliga otsustasin kahekesti edasi minna. Miks ma üldse tagasi vaatasin? Praeguseks oleme nüüd Emiliga mõned kuud kahekesti olnud ja ka edaspidiselt. Iga negatiivne emotsioon mõjutab ka minu tervisliku seisundit.

Läheme eluga edasi ja vaatame, mis edasi saab💁‍♀️😊

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s