Keegi isegi ei kisu sõnu suust

15. Detsember

09:51

Hei!

Olen jälle mõnda aega eemal olnud. Mul on alati tahtmist olnud kirjutada midagi, aga ma olen nii ebakindlaks muutunud. Ma ei julge.. Ometi olen ma seda varasemalt teinud. Samas.. See on ju minu elu? Minu valikud. Miks ma elan teiste arvamuste järgi..? Miks miks

Mul on tegelikult hingel nii palju asju, mida tahaksin rääkida. Kui mul avaneb võimalus kellegiga näost näkku vestelda, siis lööb bloki ette.. Tahaks, aga ei oska. Kirjutades suudan ma oma tundeid ja emotsioone ilmselt rohkem vb väljendada. Ma olen reaalselt mõelnud, et äkki kui ma psühholoogi juurde pöörduksin, siis hakkab parem..saaksin südamelt ära rääkida. AGA kui ma ei suuda isegi oma kõige lähedasemale inimesele rääkida, mis toimub mu sees, siis kuidas ma suudaksin rääkida võõrale inimesele neid asju? Ja siis ma korduvalt kuulen “Kelli, ära ole üksi oma murede ja mõtetega.” , “Jah sa oled hinges katki..ilmselt seda teeb ka SM diagnoos”- Haah ma varasemalt ajasin ka oma diagnoosi kaela kõik, et ma nii emotsionaalne olen ja kõik muu. Pigem see, et ma alati teiste heaolule varasemalt mõtlesin ja olin valmis ise haiget saama. Tolhetkel kui ma tegelesin teiste probleemidega, siis need probleemid mis minuga seotud olid ja millele ma tähelepanu piisavalt see aeg ei pööranud… Need kuhjusid hinge ja nüüd kui on möödas varsti aasta, hakkavad need mind nii piinama ja nii valus on. Ma ei suuda enam isegi ennast korralikult väljapuhata. Ööpäevas 3-4 tundi und ei ole okei. Mingisuguseid unerohtusid ma ka enam võtta ei julge, sest need tegid mu olemise ikka väga kehvaks ühelhetkel. Muidugi mul on ka helgemaid aegu. Kui ma tegelen millegagi st, et siis saan ka mõtteid mujale. Näiteks fotograafia, mis on mulle juba viimased kümme aastat kui mitte rohkem, väga südamelähedane hobi olnud. Vahepeal käin pildistamas või käiakse minu “fotonurgas”. Saan inimestega rääkida ja siis õhtul hiljem tegeleda fotode ülevaatamise ja töötlusega. Tegevus, mis mulle nii suurt rõõmu valmistab.. mis siis, et ühe sessiooni käigus tuli 300-400 pilti, mis vajavad üle vaatamist😌 Ja nüüd veebruarist otsustasin, et võtan ühe täiendõppe fotograafia alal. Aitab ka mõtteid mujale saada..kuhjata end uute teadmistega. Nooo miks mitte 🙂

Detsembri lõpp läheneb ja mul on 0 jõulutunnet. Eelmine aasta ma istusin üksinda eneseisolatsioonis jõuluõhtul ja aastavahetusel. See aasta istun ma lapsega kahekesi kodus. Kuigi mul ei ole mingit tunnet, et ma midagi teha tahaks siis üritan ma alla suruda oma halvad emotsioonid.. Lapsena mul olid alati vägevad jõulud, aeg mida ma igal aastal ootasin. Kingitused, suur jõululaud.. perekond oli koos. Ma tahan, et ka minu tütar oskaks igal aastal detsembri kuus oodata seda jõuluõhtut. Annan endast kõik, et tema rõõmu oskaks tunda. 🥰

Näe! Ma kirjutasin oma mõtetest, kuigi ma juba tean, et keegi kuskil ikka kommenteerib “No krt miks on vaja?? võtku paber ja pliiats kätte.. saab ka kirjutada” – Mul on väga palju pabereid, mis on täis kirjutatud, aga see pole päris see. Samas kui ma tean, et on keegi kes loeb.. ehk mõistab ka mind paremini, sest näost näkku.. ma ei räägi nendest asjadest nii. Ma naeratan ja muigan..”Ahhh kõik on väga hästi!”, aga kas see nii ka on?

“Emili, kui sina oled 10-aastane.. Arva kui vana emme siis on?”. Emili: “Ma ei tea”. Mina: “Ma olen siis 30..” Sellepeale Emili siis ütles: “Aaaa aga siis sa kolid lõpuks kodust välja ja mina hakkan siin elama üksi! Eks?” 😃

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s