Tegin tatoka ja mõne kuu pärast opile

Reede, 21. Oktoober

09:55

Hei! Ma alustasin järgmise sissekandega 1. Oktoober. Miks ma seda ei avalikustanud? – Ma nägin täiega vaeva, et oma mõtted kenasti kirja panna.. Noooh saingi juba kõik peaaegu valmis kui ühelhetkel mul see leht kinni läks. “Ei nooo.. ilmselt mustandisse ikka salvestus” – mõtlesin ma endamisi. Minu kahjuks kustus kõik.. Mis siis ikka. Ma kirjutan siis täna uuesti ja rohkem kui muidu.

Hommikul viisin Emili lasteaeda ja peaaegu terve päev on aega siia midagi kirja panna. Esmaspäeval pean tööle minema Tallinna ja ei tea palju mul siis enam üldse sotsiaalmeedias on aega olla. Töö aitab vähemalt muud mõtted eemale saada ja olla asjalikum… on vist nii õige öelda – ma ei tea.

12. Oktoober käisin ma siis taaskord ennast ületamas. Tegin oma lõpuks kaua oodatud esimese tatoveeringu. Ma pidin tegelikult ammu juba minema seda plaani teostama, aga hirm sai võimust. Nüüd kui ma lõpuks kohapeale läksin, siis ma isegi ei kartnud.. pigem ma ei osanudki midagi karta. Nii palju olen ma nüüd targem, et pole mõtet küsida kelleltki, kellel nt tatoveering on.. “Kas see on valus ka?”. Eks kõigil on valutundlikkus erinev ja ma võiks öelda, et ma ei tundnudki väga midagi. Ettekujutus ja teiste öeldu oli ikka väga ülepaisutatud 😀 Nüüd sain selle pisiku sisse. 2 kuu pärast lähen praegust tatoveeringut üle tegema ja siis juba lasen uue juurde teha.. 😀 Siis ükskord ma äkki näitan ka seda.

Emili minuga arsti kabineti taga ootamas. 😀

18. Oktoober käisin ma kõrva-nina-kurguarstil. Üks jama ajab teist taga. Mul on lapsest saadik olnud probleem nina kaudu hingamisega. Ma panin endale vahepeal ikka kõiksugu diagnoose vana hea GOOGLE abil. Lõpuks ma otsustasin end kätte võtta ja käia arsti juures oma murega ära. Hingamine on aastatega aina raskemaks muutunud. Eriti halb on siis kui pean pikalt kõndima ja ahmin suu kaudu õhku, sest ninast ju õhk läbi ei käi. Aastaringne nohu – see ei ole ju meeldiv. Niisiis sain ma tänu arstil käimisega ka teada põhjuse mis seda tekitab. “Nüüd on see sinu otsustada. Ilma kirurgiata sa asja ei paranda, rohtudega pole võimalik midagi paremaks muuta.” – ütles mulle arst. No hakkab pihta! – mõtlesin ma endamisi. Nüüd muidugi ma olen ära otsustanud, et olen nõus nina vaheseina plastikaga. Taastumine on pikk, aga ma saaksin lõpuks normaalselt hingata. Olen kannatanud kõik muud asjad ära, siis saan ka selle operatsiooni üle elatud… Viskasin endamisi nalja, et äkki siis ma ei pea enam muretsema ka seepärast, et norskan vms.. 😀

Viimane kord kui ma käisin oma raviarsti juures, siis sain teada, et aastal 2014 ründas mind Sclerosis multiplex. Mul oli ühelhetkel hästi tundlik nahk, mis ei kannatanud isegi väga puudutusi. Muidugi ma seeaeg nahaarstile ka ei julgenud minna, sest nõuti vereanalüüse aga hirm ei lasknud mul tegutseda. Naha sügelemine tekkis, siis ma lihtsalt kreemitasin end.. arvates, et võibolla on nahk kuiv. Tegelt nii see polnud. Kõik viitas tegelikult SM haigusele. Tänaseks mul naha tundlikuse ja sügelusega probleeme pole. See kestis mul vähem kui aasta. Leidsin ka pildi, milliseks mu nahk muutus kui kogemata end õrnalt kriimustasin või sügasin..

Peab nüüd veidi toimetama ja siis on kell jälle nii palju, et on vaja laps lasteaiast koju tuua. Ilusat algavat nädavahetust kõigile! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s