Kui kõik ei lähe nii..

Laupäev, 12. November

Hellohelouu

Heh ma ei tea kas tohiks nii hõisata, aga..

11. november 2021 käisin ma viimati haiglas ja sain tilgutit. Sellele järgnes siis 6 kuud hiljem uus ravi, mille ma mingil põhjusel ära jätsin.. mm vist seepärast, et ma ei nõustunud vaktsiini tegema, aga lõpuks ikkagi ära tegin!? – No ja aga siis ma jäin uuesti haigeks ja lükkasin jälle edasi.. panin uue aja ja siis jäi laps haigeks.. mh no lõpuks lõin käega, et mida ma sinna ikka ronin kui kõik ju siiamaani hästi on. Tegelikult selle haigusega elades olen ma ikka nagu tiksuv pomm. Väikeseid ägenemisi on viimastel nädalatel tihedamini esile kerkinud, kuid ega ma seda kõva häälega välja pole öelnud, et miskit teisiti oleks. Ühel hommikul kui lapse lasteaeda viisin, siis ma mõtlesin, et kukun kohe-kohe kokku. Samm läks sassi ja pea käis ringi. Kodus veidi pikutades läks olukord jälle stabiilseks. Olgem ausad, et sellised asjad toimuvad alati ka siis kui on mingi pingeline hetk.. Samas on iga emotsiooni kõikumisel kohe ka omad tagajärjed. Kui ma ärritun, nutan… siis järgnev päev üllatab mind millegiga. Selleks võib olla ühepoolse silma hägunemine, jala kangus, kätevärin mis on päris hull.. mul muidu värisevad käed niisama ka. 😀 Aga no esmaspäeval tegelen sellega, et saada ravi jaoks uus aeg.

Lihtsalt kuulake..

THE LONELIEST – ma võiks seda lugu kuulama jäädagi..

Tegelikult on mul viimasel ajal jubedad emotsiooni kõikumised. Näen end taas nutmas oma voodinurgal istudes. Nutmas mille pärast – täiesti lootusetu seis! Täna toodi mulle Emili tehtud isadepäeva kaart. Selle me kingime minu isale – Emili vanaisale. Seda juba kolmandat aastat 🙂 Aeg läheb nii kiiresti. Viimaselajal olen ka palju hakanud sellele mõtlema, et kui laps suureks kasvab ja ta rohkem juba asjadest aru saab.. Kuidas seda kõike seletada. Praegu ta ütleb oma vanaisale “issi”, sest nii ma hüüan ise oma isa. Isadepäeva üritus lasteaias jäi ka meil see aasta ära, kuigi ma juba ostsin lapsele ekstra ürituse jaoks kleidi ja kingad.. Ma ei suuda! Otsustasime, et oleme kodus ja kuna enesetunne polnud meil just kõige parem.. pidasime õigeks sinna ka mitte minna. Homme saame istuda vanaisa ja mammaga, selpuhul ka midagi võibolla üheskoos toredat teha. Eks siis näis.

Ma juba kujutan ette seda piinarikast istumist 5h järjest.. ja siis on jälle mõndaaega rahu.

1 kommentaar

  1. Alvar Lõkov ütles:

    Lugesin just seda teksti🥺kahjuks on nii,et me ei tea mis tulevik toob,ei mulle,sinule,ega kellelegi teisele…mis viga siis oleks oma asju,elu sättida,kui tead juba ette mis ja kuidas….üks on kindel,peale halbu,või kurbasid aegu, tulevad alati paremad..pea püsti Kelli,kõik läheb paremaks.Varu aega..Ole vapper,

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s