kes oleks osanud arvata..

Teisipäev, 29. November

12:42

Ma vahepeal ei lisanud kellaaegasid enam..

A ei ma ei tulnud siia sellest rääkima. Istusin nüüd pool tundi lihtsalt voodis ja mõtlesin enda peas, et ma saaksin tegelikult väga hea raamatu kirjutada enda elust. Kui võtta arvesse see, mis minu elus viimase 4-5 aastaga toimunud on. Ütleme nii, et väga palju kurbust, viha ja draamat. Sellele raamatule saaks lausa mitu osa teha.. Alustaks sellest kuidas koolis üldse ei keskendunud õppimisele, vaid sodisin oma vihikud kriipsujukusid täis. Ma ei tahtnud õppida kunagi seda mis mind ei huvitanud.. Mnja siis oma vanu tunnistusi vaadates oli mul kolme rida juba alates 2.klassist. Jättes ka gümnaasiumi “tervislikel” põhjustel pooleli ja minna koheselt tööle. Seejärel leida üles enda eluarmastus ja saada temaga laps, hoolimata sellest mis tulevik meid ees ootamas on.. kui sul pole isegi kodu, kus inimväärselt selle eluarmastusega elada. Ööbimine autos, mis tundus tolhetkel täiesti normaalne.. sest tahtsid privaatsust ja mitte teiste poolt sekkumist ja norimist iga asja kallal. Lõpuks kui oma koduke saada, siis kohe uued mured. Mul oli halb ja ma ei saanud enam lapega hakkama.. kokkukukkudes max 5x päevas ja samal ajal olles teadmatuses, mis minuga toimub ja miks see nii on. Joostes mööda emosid ja sama targalt koju tagasi tulles, kuulates oma lähituttavatelt kuidas ma simulanti mängin ja peast uhhuu olen..sest ma ei taha tegelt lapsega tegeleda. Kuidas mulle selline asi emotsionaalselt mõjus.. olingi juba eluisu täielikult kaotamas. Mul ei olnud enam soovi elada.. Vaatasin neid pisikesi silmi oma lapsel, hoides teda süles, samal ajal töinates nagu ise väike laps..Ma ei saa teda jätta ja pean ju edasi püüdlema, et elu stabiilsemaks saada. Jaaa siis tõmmati taas vaip jalgealt.. Saades diagnoos, millest ei saa kunagi ilmselt terveks. Mõtlesin, et pean nüüd nagu puhtalt lehelt alustama.. Nägemise sain tagasi ja kõndima õppisin uuesti. Kui juba ennast kindlamalt koos lapsega tundsin, siis teadsin, et õige aeg on lapsega kahekesi edasi liikuda. Tänaseks olles seisus, et pean mööda kohut jooksma ja seisma enda kui ka lapse õiguste ees. Mis saab edasi – seda näitab aeg. Lohutan end mõttega, et vähemalt on mul olemas tütar ja tema on minuga.. ainus kes veel õnne kõige rohkem toob, ka raskematel aegadel.

Mõtted mis olid mul veel 15- aastaselt. “Saate näha kuidas ma punase lamborghiniga mööda linna eredamaid tänavaid ringi kihutan.. ” – unistused 😀 Täna ma ju sellistele asjadele enam ei mõtle. Vaatad, et tervis alt ei veaks ja lapsel kõik hästi oleks. Emotsioone kontrollall hoides närida iga õhtu antidepressante. Vau. Kes oleks osanud 10 aastat tagasi arvata, et elu selliseks kujuneda võib?

Mitte keegi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s