Nii haige on ka haige olla..

Kolmapäev, 18. Jaanuar

Ma juba eelmise aasta lõpus hakkasin kirjutama ühte postitust, mille ma ilmselt avaldan selle kuu lõpus. Väga pikk story. Täna ma muidugi räägin hoopis tervisest, vist mitte midagi head.

Eile õhtul oli mul järsku meeletu pearinglus ja südamepekslemine. Nagu ikka üritasin ma sellest mööda vaadata, sest ma olen meister endale ise diagnoosi panema. Homme saan ilmselt teada, kas eksisin või panin täppi. Tänaseks polnud mul midagi paremaks läinud. Ärkasin 6:50 ja voodist püsti tõustes kukkusin ma tagasi voodisse istukile. Pearinglus oli mega. Süda peksles ja käed värisesid nagu abitul vanainimesel.

Isa viis mind ja Emilit hommikul autoga lasteaia juurde ja kui autost välja tulin, siis tundsin kuidas kohe-kohe vist kokku kukun. “Ei.. rahu.. rahu” – ütlesin ma mõtetes endale, et mitte väga paanitsema hakata. Mul oli isegi raskusi lapsel turvavööd pealt ära võtta. Jaaa siis lõpuks suundusime lapsega lasteaia väravatest sisse. Vaikselt Emilile andes märku, et ta aeglasemalt kõnniks ja mind ka ära ootaks, sest mul on halb olla. Lõpuks sai Emili oma rühma saadetud ja mina vaikselt auto poole tagasi mindud. Isal palusin end mitte maja ette sõidutada, sest äkki liikumine teeb mul olemise paremaks. Hästi ettevaatlikult.. ja olingi koju jõudnud. Rääkisin emale ka, et ei tea mis toimub minuga.. Minust on saanud kohvinarkomaan. Võibolla pean ma selle asemel vett või teed jooma? Ooo ei. Üks lahjem kohv ei tee ju midagi. Nüüd pool tundi tagasi valasin selle veerand tassi kohvi kraanikausist alla, sest ka see hakkas vastu. Pool päeva siin halanud kui halb mul on olla.. nagu oleks mingi ärevus, et süda niiviisi peksab? Tahaks magama jääda, aga ei saa und..

Nüüd lõpuks võtsin arstiga ühendust ja rääkisin oma mure ära. Niisiis pean ma homme peale lapse lasteaeda saatmist minema arstile. Annan vereanalüüsid ja siis selgub, kas tegemist on minu madala hemoglobiiniga või on mul tõesti vererõhu probleemid.. Multiplex on küll ägenemiste poolest sarnane olnud, aga eii.. ma tunneks selle kohe siis ära ja oleks ammu SM osakonna järjekorras.

Lohutan ennast sellega, et olen hullematki üle elanud.. elan ka selle. Järgmine nädal juba MRT uuring.. Südamest loodan, et uuringu vastused on positiivsed. Kui kunagi tundsin hirmu uuringute ja erinevate protseduuride ees, siis täna kardan ma neid vastuseid.

Kell ongi nüüd juba nii palju, et peab end vaikselt sättima hakkama ja lapsele järgi minema. Õnneks on mul abi lähedal nüüd peaaegu igapäevaselt.. pean silmas lapsega tegelemisel.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s