Nüüd pole jälle aega..

Esmaspäev, 13. Märts

Apppi ma nii ootan aprilli kuud juba. Tahaks juba soojemaid ilmasid nautida. Mul on sellest külmast juba kõrini. Päris terveks pole ma ka veel saanud. Üks päev juba parem olla ja siis teisel päeval jälle halb olemine. Emili õnneks lasteaias ja eks siis ole nüüd näha kaua ta seal käia saab.

Laupäeval käisin sõidutunnis. Ma ikka täiega mõtlesin üle. Sain kohe linnavahele sõitma minna. Lootust on siis suve keskel või lõpus load kätte saada. Homme lähen jälle sõitma.😅 Ainus märkus mida õpetaja tegi, oli see, et ma ühe käega rooli keeran😂 Pean ümber õppima, et kaks kätt roolil oleks. Nii mugavaks ka minna ei tohi😂

Nüüd jälle üritan oma vabaaega ära kasutada õppimisele. Homme sõitma, reedel tatokat tegema ja laupäev esmaabi koolitusele🤭 Ja kui ma nüüd päris haigeks peaks jääma vahepeal uuesti, siis on halb.. väga halb. Ma ei taha midagi edasi lükata enam. 21. Märts lähen ma veel haiglasse päevaravile. Pannakse mind mitmeks tunniks tilguti külge, et mulle rauda sisse süstida 🤭 Olen rauast täitsa tühi ja sellest see jube väsimus 24/7. Nüüd võiks kõik ju hakata paremuse poole liikuma.

Emilile ja endale peaksin minema ka millalgi passi tegema. Väikesed plaanid. Sellest räägin täpsemalt hiljem kui plaan reaalselt saabki paika pandud. Mul on vaja saada ka siis teise vanema volitust (allkirja), et teda üle piiri saada. Miks ei võiks laps siis oma emmega puhkusreisi ette võtta? Mulle öeldi, et allkirja ei anna enne kui laps võib üheks päevaks tema juurde minna. Okei jaa ma ei tohikski keelata, aga ma ei usalda.. kohe üldse mitte ja seda kokkulepet on võimatu saada. Praeguseks hetkeks muidugi leppisin lapse isaga kokku, et saab lapsega videokône ka vajadusel teha. Ma ei passi kõrval.. Aga järsku polnud tal enam aega isegi selleks. “Milleks?”, “Mul pole aega”.🤷🏻‍♀️

Naistepäeva puhul tegi ühe pildi ka🤗😂