Teisipäev, 16. Mai
Täna pidin hommikul minema sõitma, aga siin ma olen – istun kodus. Ärkasin juba kell 5 hommikul ja kirjutasin õpetajale, et täna sõitma minna ei saa. Ma lihtsalt ei tunne ennast eriti hästi. Ilm on vihmane ja sellised muutlikud ilmad mõjutavad minu tervist.
Kuidas siis?
Nt kui õues on soe ja päike paistab – võin olla nii energiat täis. Pole väsimust ega ka halba olemist. Mul on jaksu palju rohkem. Olgugi, et minu raviarst on maininud varasemalt vastupidist. Pigem palavate ilmadega võib kurnatus ja väsimus rohkem märku anda kui jahedamate ilmadega. Ühesõnaga ei pidanud palavus ja hulgiskleroos üldse kokku käima. Palavad ilmad võivad SM sümptomeid tugevdada. Minul õnneks nii ei ole. Saan nautida suve täiel rinnal, aga sellistel vihmastel ilmadel või kui järsku jahedaks läheb – olen täiesti teovõimetu. Muidugi ma sunnin end nii palju kui vähegi saan, aga pean oskama piiri hoida teatud tegevustega. Võin olla sellistel päevadel hajameelsem ja loid. Eks need kes seda haigust põevad, saavad kõige paremini aru, mida ma ka hetkel tunda võin. Lihtsalt olen. Tuim. Jaksu pole. Mitte midagi pole. Tahaks magada.
Stress ja SM ei käi ka kokku. Praegu võib ka see minu tervist mõjutada. Viimastel päevadel mõtlen üle… autokooliga seoses mingid hirmud. Üritan küll natuke positiivsem selle kohapealt olla, aga ikka käivad peast läbi mõtted- “aga kui ma läbi kukun?”, “äkki ma ei teegi ära?”, “ma ei suuda keskenduda mitmele asjale korraga..”
Homme pean ma 100% end kokku võtma ja Tallinnasse raviarsti vastuvõtule minema. 2 aastat ravi pole saanud ja ma ei tohi seda enam edasi lükata. Olen ju nagu tiksuv pomm. Sisimas tean ka seda, et juba mõne päeva pärast on mul jälle tervis hea.
Kelli Allese 