Aaaappi.. mina ja ennast süstima??

Kolmapäev, 17. Mai

Ee ma ausalt ei tea nüüd kuidas alustada. Täna käisin ma oma raviarsti vastuvõtul. Oli juba jälle päris pikale veninud see minek ja lõpuks sain nüüd seal ära käidud.

Ma olen tegelikult nii väsinud.. aga ma tahan sellest kirjutada. Hiljem muidu läheb kõik jälle meelest, millest ma kirjutada soovisin.

Nii siis! Aeg oli mul kell 11 ja vastu võttis mind arst isegi mõni minut varem. Jõudsin 20minutit enne vastuvõtu aega kohale juba. Kabinetti sisenedes palus ta mul istet võtta. Rääkisin kuidas mul vahepeal läinud on. Täna ma ennast tagasi ei hoidnud millegiga. Rääkisingi ausalt sellest, kuidas ma mõni päev jalga lonkan, meeletut väsimust tunnen, see kuidas ma ka mõnipäev olen sunnitud jälle prille kandma – pimekana. Aga ka arsti sõnul on see täiesti okei. Okei – meil haigetel.

Tegime mõningaid tasakaalu harjutusi. Sain taaskord sellega suurepäraselt hakkama. Rääkisime minu viimastest MRT uuringu vastustest. Õnneks olid needki head. AGA!

“Sina patsiendina vastutad selle eest ise kui ravi ei saa” – jep.. see natuke hirmutas mind. 2 aastat ravita olla on pikk aeg. Lõpuks pidingi oma otsuse langetama, et kuidas raviga jätkata. See polnud mulle lihtne ülessanne. Sellegipoolest otsustasin, et olen nõus end süstima hakkama. See tähendab iga kuu 1 süst. Praegu ma muidugi põen seda, sest mulle ei meeldi süstlad, süsti saada, näha kuidas süsti tehakse. Mul ei jää lihtsalt muud üle. Jälle saan uue kogemuse võrra rikkamaks ja taaskord seista oma hirmudele vastu. Järgmisel nädalal saan ma aja arsti juurde, kus siis mulle õpetatakse ennast süstima. Kõlab päris hirmutavalt, aga pole hullu! Vähemalt ma ei pea iga poole aasta tagant haigla minema, et 5 tundi tilguti küljes passida.

“Sa võid elada nii nagu sa praegu oled, veel 10-15 aastat. Aga sa pead arvestama sellega, et see haigus ei kao, tasapisi süveneb ja ühelhetkel oled jälle silmitsi nende raskete ägenemistega.” – ilmselgelt ma ei riski sellega. Ma olen selle tee juba läbi käinud ja rohkem ei taha.

Ma ei käinud haiglas üksi. Võtsin ema seltsi ja tema sai sinna SM osakonda päris esimest korda tulla. Jah, seal olid patsiendid (noored), kes istusid ratastoolis. Minu jaoks on see täiesti okei nähtus, teades millepärast olukord selline on. Aga näha seda tõsist ja hirmu täis pilku oma ema silmis – karm. Muidugi seletasin, et see võib olla ajutine ja minul nii ei pruugi minna enam. Aga nii kurb ja valus on seda täna kõrvalt vaadata.

Lohutan end mõttega – SM ma veel saan jagu sinust!!!