Laupäev, 20. Mai
Viimastel päevadel tunnen kuidas tahaks lihtsalt peatäie nutta. On see hirm?kurbus?masendus?stress? – kõik kokku.
Alguses kui autokooliga alustasin, siis ütlesin endale korduvalt: “Vot kasvõi nutan ja õpin, aga need load pean ära tegema!”. Täna ma istungi kodus.. nutan ja õpin. Lihtsalt nii suur hirm on läbi kukkuda. Ma tean, et see on kõigest arki teooria, aga ma ei taha olla üks nendest kes peab seda minema korduvalt tegema🤦🏻♀️ Meenub see kooliaeg, kui pidin õppima kontrolltöödeks aga ei suutnud kuidagi neid asju enda jaoks selgeks teha. Õppisin poole ööni, aga kt sain ikka kahe. Järgmisel hetkel lohutan end, et see on kõigest väike eksam.. mis annab positiivsel tulemusel võimaluse minna sõidueksamit tegema. No siis ma pillin hirmust🤦🏻♀️😂 Nii nii masendav. Ma olen juba sellega nii kaugel ja siis ka hakkan enda võimetes kahtlema, kas minust üldse saabki kunagi autojuht kui ma ei suuda seda ühte väikest eksamidki ära teha?- ilmselt mitte. Väga loodan, et järgmise nädala lõpp ma naeran sp, et seda nii hullupööra kartsin ja üle mõtlesin.
Eile käisime lapsega sugulaste juures. Tegime grilli ja lihtsalt olime. Sain mingiks hetkeks need muremõtted eemale. Emilil oli ka tore ja sai teistega koos terve õhtu väljas mängida.
Ehk on homne päev parem. Teades, et see stressamine ei tee olukorda kuidagi paremaks..🤯 Mul on peale autokooli veel nii palju teha, aga ma ei jaksa kõike korraga. Saaks siis selle ühe asja juba kaelast, oleks edaspidiste plaanide teostamine poole kergem😌
Kelli Allese 