Esmaspäev, 22. Mai
Nüüd ootan hambad ristis seda kõnet kui haiglasse pean minema. Tegelikult ma hetkel tunnen, et see peab kindlasti lähipäevil juba juhtuma. Ma ei lükka seda enam edasi. Teades millised SM ägenemised mul varasemalt olid, siis oskan juba ette aimata, mis mind järgmisena ees ootamas on.
2019 aastal panin endale igakord kirja, mis mind vaevas. Täna 2 aastat hiljem ilma ravita, teen seda jälle. Mis siis, et see võib olla ajutine.
See lihaste tõmblemine on minu jaoks midagi uut. Nagu Tourette’s sündroom. Võtan kätte midagi ja järsku mul hakkavad käed tõmblema nii, et ma ei suuda seda kontrollida ja pillan esema maha. Ja siis on kõik jälle okei. Ometi mul ei ole diagnoositud seda sündroomi.. eei taha ka. Hoidku mind keegi selle eest! Ma oletan, et see ongi lihtsalt närvidega seotud. Mul siin viimased 2-3 päeva on olnud pisut nuturohked. Stress.. ja see kõik annabki sedaviisi endast märku. Küll ma jõuan nüüd oma ravi ära oodata ja siis on kõik jälle hästi.
Eile olin Emiliga õues, siis polnud mul väga millegi üle kurta. Käisime kiikumas ja jalutamas. Emili tahtis minna vana lauda taha lambaid vaatama. Läksimegi, aga seal lambakarjas oli koer, keda ma kartsin. No ma ei riski – st mulle ei meeldi võõrad koerad, sest need on nii ettearvamatud. Isa ütles küll, et see koer valvab neid lambaid seal ja ta aiast välja ei saa… never know – ma ei riski.
Ühel hetkel jalutasid kaitseväelased oma relvadega seal ringi. Veits ebamugav oli ja Emili muidugi kõva häälega kukkus seletama: “Miks nad siin on?? Kas sõda tuleb või??”😂
Täna ja homme on mul aega veel veidi õppida arki teooriaks. Hoidke pöialt pls, et ma selle ära teeksin.
Kelli Allese 