Mingi viirus, luupainaja ja õudne nukk

9. Mai esmaspäev

17:28

Pole nüüd mitu päeva midagi kirjutanud, kuigi aega oleks olnud aga tervis vedas alt. Kõigepealt tõi Emili lasteaiast omale mingisuguse okseviiruse koju. See oli neljapäeva õhtul kui see trall pihta hakkas. Pole elusees kedagi selliselt vaevlemas näinud😃 Ja see kestis kuni reede hommikuni. Olingi terve öö väga katkendliku unega seepärast. No ja siis laupäevaks olin ise samas seisus. Jube halb oli olla aga samas tundus mul see tunduvalt leebem olema kui Emilil. Nüüd siis 2 päeva on täiesti ok olla olnud. Neljapäeval linna haiglasse ja jälle läheb terve päev ära 😃 Hmm ja pool aastat tagasi ütles mulle seal osakonnas üks töötaja, kes pani mulle järgmise raviaja- “ 3.vaktsiin olgu siis ka tehtud kui poole aasta pärast ravi tuled saama”. Ei! Seda kolmandat vaktsiini ei ole ma teinud ja ei tee ka. Ma väga loodan, et sinna jõudes enam selle kallal norima ei hakata. 🥹

Ja nüüd siis lugu sellest mis üks öö toimus. Ma tõesti ei tea kas need rohud teevad seda.. ma kogesin seda viimati väga palju aastaid tagasi kui veel laps olin. Igatahes ma läksin magama ja Emili magas oma toas. Ühel hetkel ma ärkasin üles sellepeale, et kuulsin kuidas vannitoa uks pauguga kinni läks. Ehmatasin ülesse ja jäin vaatama seda ust ja siis nägin uksepraost valgust..Mhhm selge tuli põleb. Ma olin pooleldi nagu istukile tõusmas kui see uks pärani lahti läks.. ma jäin ootama kuni Emili sealt nüüd välja jalutab 😃 Ja ma ei tee nalja kui ütlen, et sealt ei väljunud keegi päris tükkaega ja ma EI suutnud ennast liigutada.. olin nagu hirmust kange. Ühelhetkel tuli välkkiiresti mingi must kogu minu poole ja… peale seda ärkasin ma hommikul poole 10 aeg ja mu kõrval magas Emili 😃 Ja ma ei tea mis see lõppkokkuvõttes siis olla võis.. luupainaja? Ma küsisin Emililt ka too hommik, et kas ta käis too öö wcs ja ta eitas😃 Mul on nii palju küsimusi… Emili käib vahepeal kedagi “õde” vannitoast välja kutsumas. Ma muidugi teen näo nagu ei kuuleks ega näeks, aga see on hirmus. Kuigi ma olen lapsest saadik näinud ja tundnud asju, mida teised ei näe.. olen ka harjunud sellega, aga see öö oli ikka päris õudukas. Vahel mõtlen, et kas miski käib meiega kaasas? Vahet pole kus ma lapsega olen.. igalpool toimub midagi.

Näitan nüüd nukku millest tegin viimase pildi enne selle ära viskamist. Sellele järgneb ka lugu..

Ja see nukk! Emili sai selle oma vanavanemate käest sünnipäevaks. Kui ma esimest korda seda nägin siis ütlesin kohe, et minus tekitab see veidi hirmu. Kuigi okei.. aasta aega sai see nukk meiega oldud. Emili hakkas ükshetk rääkima, et ei taha selle nukuga enam mängida, sest ta on kuri. Panime selle kappi peitu.. Oligi hea rahulik. 😃 Läks mõni kuu mööda ja ma võtsin selle kapist välja ning küsisin Emililt, kas ta tahab sellega mängida. Muidugi tal oli heameel. Tavaliselt ju tasubki mõned asjad peitu panna kui tolhetkel huvi ei paku, sest hiljem on avastamisrõõmu oi kui palju😃

Mõned tunnid mängimist…

Aeg oli magama minna…

Kui Emili karjub enda toast – “Emmmmme!!! See nukk teeb haiget mulle!”.

Ma ausalt ei osanud midagi arvata ega öelda. Ta lausa värises ja näitas punetavat kohta käel.. Lohutasin teda ja üritasime uuesti magama jääda.

Järgnevatel päevadel hakkas ta rääkima, kuidas nukk enda pead tema poole keerab ja silmi pilgutab. Mõtlesin, et okei.. nukkudel käivad muidu pikali asendisse pannes silmad kinni ja püstises asendis silmad lahti. Tahtsin talle veel seda näidata, aga.. sellel nukul ei käinudki silmad kinni. Seejärel ma hakkasin väga palju mõtlema, et mis toimub😃

Viimaseks korraks jäi see kui Emili mulle üks õhtu rääkima hakkas, kuidas see nukk kapi ukse vahelt piilub ja ka minu toa ukse juures käib mind vaatamas, kuidas ma magan..😅 Ja et see nukk pidi väga vihane olema! Misasja… miks see peab meie kodus olema😁 Helistasin oma emale ja vabandasin, et ma ei saa nende kingitud nukku enam siin kodus hoida. Ema ütles, et ma selle ära viskaks.. Nii ma tegingi 😃 Nüüd on nagu ühe ilusa lõpuga muinasjutus, et ilma selle jubeda nukuta.. elame me õnnelikult oma kodus edasi😊😂 Aga lugu ise ei ole väljamõeldud, ausalt😃

Mõtted

  1. mai

18:01

Issand ma ei tea enam mida teha. Ma olen nii väsinud ja ma ei jõua mitte midagi enam teha. Nüüd olen 2 päeva järjest võtnud rohtu õhtuti. Jaa okei.. ma jään üsna ruttu õhtul magama kui pikali lähen ja uni on päris hea, aga ma ärkasin juba teist ööd sama kell üles. Kell 1. öö 02:54 ja 2. 02:58- kõik ärkamisajad on mul kirjas. 😀 Mingi nelja minutiline vahe. Esimene öö kui ärkasin, siis tõusin püsti, et minna vett jooma. Mul oli reaalselt selline tunne nagu oleks sõnaotsesmõttes juua täis 😀 Ma kõndisin kööki ja tagasi voodisse nii, et pidin seinale toetuma. Ja muidugi ma juba pidasin plaani, et kui hommikul on sama seis, siis ilmselt olen haigla poole teel. Multiplexi ägenemisperioodil olen sama asja juba pidanud tundma ja selline asi ei kannata enam ootamist. Viimasest korrast piisas. Õnneks hommikul oli pisut selgem olla ja ma ei uimanud nii enam ringi. Nüüd need 2 viimast hommikut on mul olnudki sellised, et joon kohvi, teen toidu valmis ja siis lähen jälle magama.. sest ma ei jaksa olla. Homsest pean tööle hakkama ja ma südamest loodan, et ma suudan päeva üle elada. Mul on veel vaja 12. maini vastu pidada (sm ravi), sest peale seda olen jälle nagu uuesti sündinud 😀

Ilmad on ju ka nii muutlikud. Homsest pidi lörtsi hakkama alla sadama.. eh ma ei oska enam ennast ega last riidesse panna. 😀 Vahepeal on väljas nii soe ja siis jälle niiske ja rõve.

Fotokooli lõputöödega ka tegelema hakkama. Pilte on mul tegelikult palju, mida saaks töödeks kasutada, aga.. mh 😀 Ma tahaks nagu täiesti nullist jälle alustada, sest nüüd ma märkan aina rohkem oma piltides vigu 😀 Tahaks alati paremini osata või teha. Nii palju olen saanud nüüd juurde õppida asju, et oleks hea kui saaksin ka seda uut teadmist või oskust ära kasutada. Mul ei ole enam väga palju aega jäänud tööde esitamiseks, aga loodan, et nädalavahetused saan kuidagi edaspidiselt ära sisustatud (pildistamisele). Nädala sees enam aega pole 😦

Emili tahtis, et ma temast ühe pildi teeksin😃 poosetada ta juba oskab päris hästi❤️

Nüüd mind on tegelikult ka videograafia huvitama hakanud 😀 Üleüldse ma olen terve elu tahtnud nii mitme asjaga tegeleda, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole suuteline lõpuks seda kõike ajaliselt planeerima ja seda kõike korraga õppima. Mulle meeldib tegeleda muusikaga (mõned aastad tagasi, üksi ja igapäevaselt), nüüd ma lihtsalt olen kaotanud enesekindluse, et sellega edasi tegeleda. Fotograafia, millega praegu tegelen ja mida õpin. 😀 Oh ei tea, mida ma 10 aasta pärast teen.. kes minust saanud on 😀

Äkki on see kevadväsimus?

29. aprill

15:03

Tänaseks on nädal möödas kui olen pidanud võtma neid antidepressante. No muidugi esimesed 6 päeva võtsin ainult pool tabletti. Tänasest peab terve võtma. Selle rohu manustamise jätan ma õhtuks, sest eelnevatel päevadel võtsin ma seda hommikuti. Ma ei teagi kas see väsimus on tingitud sellest rohust või on mul lihtsalt kevadväsimus. Muidu hommikuti kui rohu ära võtsin siis tundsin, et ei jõua enam midagi teha ja tahaks magama minna. Läksin. Magasin mingi 2 tundi jutti, aga ikka olen väsinud. Täna ma pole veel rohtu võtnud, kuid 1,5h und tegin ikka 😀 Värskem olla mul küll pole.. Muidu see ravim on mind rahulikumaks teinud küll. Ma ei ärritu nii kergesti enam. Nutnud pole ma ka peaaegu, et nädal aega 😀 Okei tegelt valetan, sest eile peaaegu juba hakkasin töinama aga siis mõtlesin endamisi, “mis see aitab? kui sa ennast kohe praegu kätte ei võta ja ennast kaasa ei aita, siis lähebki kõik samamoodi edasi, nagu enne.”

Nüüd saan kaks päeva veel puhata ja siis peab tööle hakkama. Hetkel ma pole üldse motiveeritud midagi tegema, aga lihtsalt sunnin ennast. 12.mai pean veel haiglasse minema, mitmeks tunniks tilguti külge. Võibolla siis on ka olemine jälle parem. SM mõjutab ka väga palju. Olen tähele pannud, et igakord kui raviaeg läheneb, siis enne seda (umbes kuu aega enne), muutun ma väga loiuks. Ma ei jaksa väga midagi teha. Talun mingeid veidraid valusid jalgades, alaseljas ja muidugi vaevlen unetuse käes (just öösiti). Lähen õhtul 10-11 magama, aga ärkan juba 04:30, hiljemalt 05:30 üles. 😀 No ja jällegi.. äkki olen ma ka sellepärast päevaaeg väsinud? 😀 Praegu seda kõike kirja pannes on hea leida ka neid põhjuseid, miks olen väsinud. 😀

Issand.. ja siis ükspäev ma tõin Emili lasteaiast koju. Ütlesin talle veel, et käime korra kodust läbi, võtan rahakoti ja siis võiks poodi jalutada. Jõudsime tuppa, võtsin rahakoti ja suundusime uuesti välja. Järsku Emili peatas mind ja karjus mulle- “EMME! Enne läheme mänguväljakule ja siis poodi!”. Üritasin talle siis rahumeeli selgeks teha, et kell on päris palju ja mul hakkab tunni aja pärast veebikoolitus. Peaks ruttu poes ära käima ja koju tagasi.. homme ju ka päev eksole. Ei! Temale see ei sobinud ja kukkus lihtsalt maja ees täiest kõrist karjuma 😀 Panin ta valiku ette, et rahuneb maha ja käime poes ära või läheme koju tagasi. Noja lõpuks ta enam ei teadnud ise ka mida ta tahab.. Viisin röökiva lapse tuppa ja hakkasin ise õppima 😀 Poodi minek jäi seekord lihtsalt katki. Varasemalt ma andsin kiiremini alla kui röökis, siis hakkasin ka ise ühelhetkel nutma. Seekord ma üllatasin iseennastki, et suutsin nii rahulikuks jääda.

Lootsin, et jõuan ringutada enne kui pilti teeb😂

Nüüd muidugi veel veidi aega uiman ja siis varsti lähen Emilile lasteaeda järgi. 😀 Jälle lootes, et äkki ta täna tuleb parema tujuga lasteaiast koju. 🙂

Sa ei usu nagunii..

23. aprill

21:23

Ma pidin selle postituse ka tegelikult ammu juba tegema, aga teen siis nüüd.

Hästi palju on olnud jutte sellest, kuidas lapsed tajuvad vaime. No pole vahet kuhu ma elama lähen, sest igalpool sõnaotseses mõttes kummitab 😀 Ma ise ei peagi midagi nägema, aga Emili.. Ta räägib asju, mis panevad päris tihti kulmu kergitama. Emili oskab ka hiljem neid asju rääkida keda või mida ta näeb. Kuskil varasemates postitustes olen ka rääkinud seda, aga siis ta oli veel päris väike ja temast aru saada oli pisut raskem.

Mõned päevad tagasi käis mul sõbranna kohvil. Istusime köögis ja siis ühel hetkel tuli Emili meie juurde ja hakkas rääkima:

-“Vaata tema on vanavanaisa!”

Me ei teinud sellest kohe välja, aga hiljem hakkasime rohkem uurima kellega ta räägib ja milline see vanavanaisa välja näeb. Täitsa lõpp. Rääkis siis, et tal on habe ja valged juuksed. Mu sõbranna veel uuris temalt, et aga kus ta siis praegu on. Emili vastas väga tõsiselt, et “Kas sa ei näe siis? siin minu kõrval seisab ju!”. Pole esimene kord kui Emili kellegiga räägib ja kedagi tutvustab. See on päris hirmus, eriti siis kui ma temaga kahekesi kodus olen ja ta sellest rääkima hakkab.

Siis ükskord ta tuli mu magamistuppa, istus minu kõrvale. Ma olin pikali ja vaatasin telefonis TikTokke 😀 Ühel hetkel ta küsis kellegilt, et “Kas sa tahad minuga mängida?”. Ma automaatselt vastasin talle, et olen väsinud ja kell on palju. Seejärel ta ütles mulle, et ta ei räägi minuga üldse 😀 Mõtlesin, et okei siis.. omad mängud tal ilmselt. Tõusis voodi peal püsti ja hakkas kellegiga rääkima ja tantsima. Filmisin seda, kuid kahjuks või õnneks mul see video on nüüdseks kuskil kadunud 😀 Aga kui selle üles ühel hetkel leian siis lisan selle siia.

Ma olen saanud pildile igasuguseid huvitavaid tegelasi. Ma asukohtasid nimetama siin ei hakka, aga need vaimolendeid on ilmselt meil igal pool. Muidugi kõik ei suuda neid piltidel näha. Pidage mind hulluks kui tahate, aga mina usun nendesse 😀

Mõned fotod:

Enne seda kui klõpsima hakkasin, siis tundsin, et keegi jälgib. 🙂
Rabas ja hiljem avastasin selle tegelase. Näeb välja nagu mingi vana sõdur 😀

Kirjuta mulle, mida või keda näed sina 🙂 Ja kas üldse näed? Millised kogemused sinul nendega olnud on? Põnev oleks lugeda 😀 Eriti enne magama minemist.. 😀

Mis on juhtunud..

22. aprill

10:43

Mis on tegelikult toimunud ja miks ma olen nii ära kadunud?

Võib ju oletada kõike. Ei viitsinud või lihtsalt polnud midagi siia kirjutada. MKM. Ma jällegi lükkasin edasi asju, millega oleksin pidanud juba algust tegema ammu. Nüüd mõni nädal tagasi ma võtsin ennast kätte ja pöördusin abi saamiseks psühhiaatri poole. Juba aastal 2019 kui vajasin seda, siis keeldusin. Häbenesin seda ja tõesti.. ma ei ole ju hull, millepärast mul seda abi tarvis. Ma arvasin, et saan ise hakkama või, et ühelpäeval on jälle kõik hästi. Tegelikult läks asi hullemaks… mitte midagi paremaks.

Mu elus on toimunud nii palju negatiivseid asju, mis on leidnud küll mingisuguse lahenduse, aga teisalt mu hinge jälje jätnud. Ma pole kunagi suutnud selgitada oma lähedastele miks ma olen kurb või mis mind ärritab. Kui ma kellegile midagi rääkima hakkasin, siis ma naersin ja lõpetasin probleemist rääkimise.. lõpetades lausega “haha ei.. tegelt on kõik hästi.”

Mingil hetkel ma ei suutnud isegi enam last lasteaeda saata.. Ma lihtsalt ei tahtnud kedagi näha. Tekkis hetki mil oligi kadunud igasugune elurõõm või tahe üldse midagi teha. Ma nutan igapäev.. iga hommik.. iga õhtu. Kui olen kellegiga koos siis jah, seeaeg ma suudan olukorda kontrolliall hoida ja olla rahulik. Ma suutsin käia mõni õhtu väljas kui selleks mul võimalus oli.. ma ei mõelnud tolhetkel kordagi sellele, et midagi halvasti mul elus oleks. Tegelikult mul ei olegi midagi halvasti.. mul on toetavad vanemad, toetavad sõbrannad/sõbrad, tütar keda ma väga armastan.. aga lihtsalt mina, kes kartis rääkida olukorrast. Kartsin, et mind naerdakse välja või ei suudeta seda olukorda kuidagimoodi mõista (täpselt nagu enne SM diagnoosi). Kui palju ma mõtlesin sellele, et ma ei taha enam eksisteerida. Kui palju kordi ma kirjutasin valmis kirju, et kui mind ühel päeval ei ole. Ainus mõte mis mind tolhetkel takistas oli see, et mul on laps ja kui pole tal mind.. siis kes tal on? Ma ei saa jääda igavesti lootma sellele, et vanavanemad/tädid/onud tema jaoks olemas on. Surusin alla mõtte..kui mind enam pole. Üritasin mingihetk hakata tegelema uuesti asjadega mis mind nendest mõtetest eemale aitaks saada. Ikka see fotograafia. Lõpetasin esimese koolituse ära ja võtsin kohe järgmise teema, mida juurde õppida soovin. Jaaa siis 2 nädalat tagasi leidsin ma end taas nende jubedate mõtetega olemas. Kutsusin ühel õhtul sõbranna siia ja ütlesin, et ma ei jaksa enam.. ma ei tea enam mida teha. Tunnen kuidas tahaks nutta ja karjuda end tühjaks..

Nüüd eile kui toimus vastuvõtt.. issand mu oli peas tuhat üks küsimust. Mida ma räägin? Kuidas ma räägin? Äkki ma ei suudagi? Mis siis saab kui ma nutma hakkan? Mis siis saab kui ma ei saagi abi? Mis saab edasi?

Kokkuvõttes kulges kõik väga hästi. Sain mina algusest lõpuni ilusti kõik südamelt ära rääkida. Rääkida neid asju mida ma isegi oma kõige lähedasematele ei räägiks. Määrati esimene ravi. Jap see tundus veidi hirmus. Igapäevaselt tabletti neelama hakkama.. eh väike trauma jäänud tablettidest, aga mis siis teha. Tahan vaimselt terveneda siis olen valmis ka tegema seda ravikuuri. Nüüdsest ma ilmselt hakkan sellel teemal ka rohkem rääkima. Hakkame siis jooksvalt vaatama, kas ma saan selle vana mina tagasi. Kes on mulle toeks sellele teekonnal ja, et ma enam alla ei annaks.

Ja muidugi ma juba tean, et varsti tuleb kuskilt kommentaare.. “Issand kuidas sa julged nii rääkida sellest?!”, “miks sa kirjutad nii avalikult?”. Siinkohal ütlen üht, et nii nagu ma kirjutasin kunagi oma SM diagnoosist ja haiglas istumistest.. kirjutan ma ka oma depressioonist, mida ravin. Minu blogi, minu eesmärgid ja sellest kirjutamine motiveerib mind ka rohkem tegutsema.

jaa muidugi…

Pildistamisi teen järgmise kuu algusest. Lõputöödeks on mul samuti pilte vaja teha ja kui kellelgi on huvi, et sooviks pilte, siis võib mulle julgelt kirjutada 🙂

Haige🥲

22. Veebruar

20:12

Hellou ma hilinen “Miks sa need lehed seina toppisid” postitusega(avaldan hiljem).

Aga

Ma käisin siin kaks nädalavahetust järjest jäärajal. Olin kaassõitja ja ka ise sõitsin. Hah nagu väike laps keda enam “mänguväljakult” ära ei saa🥲🤣 Punkti pani sellele käimisele praegu see, et covid sai mind ka lõpuks kätte😁 Ma tegelikult ammu ootasin seda, sest mul oli 0 usku sellesse viirusesse. Nüüd saan öelda, et teist korda ma seda läbipõdeda ei soovi. Isegi kaua pidasin vastu..ometi olin ka varasemalt lähikontaktne olnud.

Esmaspäeva õhtul 14.02 hakkasid mu jalad valutama.. retsilt. Nagu ikka leian ma igale valule mingisuguse loogilise seletuse, et miks?või mida ma siis tegin, et need jalad nüüd valutavad😃 Aga see valu oli mõni tund hiljem jõudnud rindkerre ja pähe. Oli aeg siis valuvaigistit omale sisse manustada. Esmaspäev vastu teisipäeva öösel 3 paiku ärkasin ma üles sellepeale, et mul oli nii külm. Mässisin end mitme teki sisse ja üritasin ülekeha värisedes uuesti uinuda..

Hommikul üles ärgates oli palavik mul päris kõrge ja ma vaevu sain voodist püsti. Terve keha oli valu täis ja silmi lahti hoida tundus peaaegu et võimatu. Emili käis mind põetamas😃 Vahel mõtlen, et no küll on hea et ta nii suur juba on ja saab aru kui mul on tõesti väga halb olla.

Pühapäeval 13.02 ma tegin muidu kiirtesti mis oli negatiivne. Esmaspäeval kui emaga rääkisin, et mul on nii halb olla, soovitas ta mul igaksjuhuks uuesti test teha. Tegin ühe..positiivne. Otsustasin, et teen ühe veel ja siis kolmanda ka.. kõik olid positiivsed. Ma tegelikult sain ise ka juba aru, et midagi pole korras.. Ma olen haige varasemalt ka olnud, aga see oli nagu 10x hullem. Endamisi mõtlesin, et issssand kui Emili ka nüüd jääb. No ei läinud palju aega mööda kui Emilil ka palavik tõusis. Temale tegin kiirtesti järgmine päev ja samamoodi positiivne. Pcr testil käisin nüüd sel pühapäeval ja sain positiivse tulemuse. Iccc muidu peaks neljapäevast isolatsioon lõppema, aga eile kui terviseametist helistati siis öeldi, et 2.märtsist. 😌 Ma välja minemist väga ei igatse ka hetkel, sest päris terve ma pole ja enamusaja ma ainult magan😃 Köha ja nohu kimbutavad.. palavikku õnneks pole. Emilil oli ainult 2 päeva halb, nüüd tantsib ja keksib ringi siin.

Ma kujutasin ette midagi muud.. Ma arvasin, et see covid ongi nagu igateine külmetus. Ja osad tõesti põevad kergemini.. mina seda öelda ei saa, sest ma olin vahepeal valmis omale kiirabi juba kutsuma. Ma pole ammu nii haige olnud.

Ei tea kas ma jäin ellu tänu sellele kahele vaktsiinile? 😁

püsige terved😁

13 tundi und ja elekter

Laupäev, 16. Jaanuar

10:56

Oi milline hommik..

Ma olen oma unerežiimi ikka totaalselt pekki keeranud. Eilse ööpäevaga magasin 13 tundi järjest 00:15-13:20.. Täna öösel olin korduvalt ärkvel. Ehmatasin üles. 😀 Ei tea mis mul viimaselajal on..

Homme pean arstile minema ja mõtlesin Emili kaasa võtta, et lasta ka teda üle vaadata. Mul on mingisugused hirmud tekkinud temaga. Võibolla ma mõtlen üle, aga.. Ma räägin sellest siis kui ma olen vastuse oma küsimustele saanud. Mul on kombeks alati ära sõnuda ja ma parem hoian praegu enda teada. Võibolla see on lihtsalt minu hirm ja ülemõtlemine, sest tervisega seonduvad hirmud tekkisid mul peale enda diagnoosi.. Küsides mõnikord endalt “Mis järgmiseks?”.

Ja ma olen külma saanud..

Ma ei mäleta millal viimati nii haige olin kui nüüd viimased nädalaega. Ei hakanud isegi Emilit lasteaeda enam saatma. Praegusel ajal seostatakse iga väikest külmetust covidiga. Olgem ausad, et ega ma ju ei tea.. Ma olen ennast kodus ainult testinud ja siiani on need negatiivsed olnud 😀 Maitsemeel oli mul üle nädala kadunud, praeguseks juba tagasi. Palavik oli esimesel õhtul kui tundsin ennast juba päris kehvasti 38.5. Kuiv köha on praegugi, ainult et rinnus on valus kui köhin. Nohu ei ole, aga kõrvad olid nii lukus, arvasin, et jään kurdiks. Nüüd sain apteegist rohtu ja veidike paremaks läinud. Et kellegile üllatusena ei tuleks, mispärast ma nii kadunud viimaselajal olen.. Ma olen kodus ja lesin diivanil jõuetult enamusaja. Hetkel ma jah istun köögis ja kirjutan, aga õhtuks olen jälle suht läbi.

ElEKTER.. Väga aktuaalne teema praegusel ajal.

Ma saatsin energiakulude hüvitamine taotluse ära. Eks siis ole näha palju ja kas üldse midagi tagasi saan. Ma eelmises postituses ütlesin, et ma ei suuda elektrit kokku hoida.. Aga nüüd olen lausa sunnitud seda tegema. See kui mul tuli eelmine kuu arve 152€ siis nüüdseks on see summa kahekordistunud. Kui nii edasi jätkub siis….kolin vanemate juurde tagasi 😀 Ma ei tahtnud uskuda, et see asi nii hulluks läheb. Ma võrdlen ja vaatan EestiEnergia äpis oma kulutatud elektrit. Nii ja kuidas on võimalik selline asi.. ebareaalne, et ma elektrit nii palju kulutanud olen..

788 kWh- saan veel aru. Eelmine talv oli mul tarbimine detsembris max 800kWh. Kütan õhksoojuspumbaga. Kuid kuidas on reaalne 1 483,22kWh.. Mida ma siin kodus oleksin tegema pidanud, et tarbimine nii suur? 😀 Palun keegi targem seletage kas see ongi ok 😀

Tervisest ja sellest kuidas ma tahaks videopostitusi teha aga ma selleks liiga arg olen😂

Neljapäev, 6. Jaanuar

14:12

No nii uus aasta on edukalt vastu võetud. Seda sai lausa peetud kolmel päeval, sest kõigiga kokku saada ei jõudnud. Käidi siis külas, sest ise ma väga kuskile minna ei soovinud.. tuldi ise 😀 Mingi kodukana olen üldse viimaselajal. Mulle meeldib kodus olla ja ma tõesti ei viitsi ega taha väga kuskile mujale minna.

Emiliga käisime av tema vanavanaema juures ja siis öösel läksime kõik koos ilutulestikku vaatama. Algne plaan oli mul üldse lapsega kodus istuda ja lihtsalt olla. Eelmine aasta oli väga jama, sest siis istusin ma eneseisolatsioonis. Selkorral oli veidikene seda aastavahetuse tunnet ka. Mm noja muidugi siis möödus mõned päevad ja ma jäin haigeks.

Teisipäeval saatsin tüdruku hommikul lasteaeda ja kui õhtul järgi läksin siis tundsin, et homme ma ilmselt enam voodist ei tõuse. Ütlesin ka kasvatajale kohe, et Emili ei ole nüüd mõnel päeval tulemas. Jumaltänatud, sest järgmiseks hommikuks ma olingi täiesti pikali maas. Meeletu jõuetus. Maitsemeel on mul nüüd siis juba esmaspäevast saadik kadunud. Tunnen ainult tekstuuri, aga maitsed on null. Esimesel ja teisel päeval oletasin, et see võib multiplexist äkki olla.. ei. Muidugi siis oli neid kes leidsid, et see võib koroona olla 😀 Ei tea, pole testinud. Ei taha ka. Ma ootan järgmise nädalani ja kui paremaks ei lähe, siis käin teiste südamerahustuseks seal testil ära.

Nüüd istun ma siin kodus ja mul on nii külm. Palavikku pole õnneks ja õhksoojuspump vuhab ka korralikult sooja (elektrit kokku ei suuda ma endiselt hoida, missest et need arved mind nutma ajavad ja isegi une ära võtavad.) AGA mul on ikka külm. Äkki on see mu suurest rauavaegusaneemiast.. Tablad võtsid mu meeletu väsimuse vahepeal ära aga muu küll paremaks ei läinud. Haiglas oli hemoglobiin ka väga madal. Ja nagu ikka lükkan ma arstile minemise pisut veel edasi. Vahest isegi ei taha teada seda mis minuga päriselt toimub. Pole rohkem selliseid hulle diagnoose vaja 😀 SM teemaga olen juba nii harjunud ja eile õhtul fb feedi scrollides tuli ette see artikkel, kus ma sellest rääkisin. Nagu ikka ma soovisin seda uuesti lugeda.. Mõtlen, et päris raske aeg oli tegelikult.. Ja ma tulin sellest välja! Poleks uskunudki tegelikult.

Ühel õhtul mõtlesin ma sellele, et tahaks vb rohkem rääkida kui kirjutada. Aga mina ja mingeid videosid tegema 😂 Hahah andke mulle seda enesekindlust palun. See milline ma olen siin internetis, aga päris elus olen nagu hall hiireke. 😂 Mul on tuttavaid, kes on öelnud “Jaaa hakka mingeid videosid tegema!hullult äge oleks” 😂 Varasemalt tundus see naljakas iseendaga rääkida, kuid nüüd kui ma olen snapchatis oma storysid kellegile rääkinud ja see tundub jumala okei 😃 Olen mõelnud, et kui ma omale rohkem “jälgijaid” suudan siin saada, siis äkki ma kunagi teen selle video ka ära(motib rohkem). Tegelt mind ajab juba praegu mõte sellest… täiega naerma. Kuigi tänapäeval pole see enam midagi imelikku, siiski.. ” Kasva suureks sa oled 23!” – Loodan, et suudan ajaga kaasas käia ka 50+ aastaselt 😆

“Emmmme pilti!”

Jõulud

Teisipäev, 28. Detsember

11:49

Lõpuks leidsin jälle aega, et kirja panna siia mõtted mis mind eile õhtul tegelikult juba veidike justkui piinasid. Kell oli nii palju juba ja ma ei jaksanud enam mitte midagi teha. Jah isegi kirjutada mitte, kuigi ma sirvisin niisama telos oma pildigaleriid 😁 Käisime Emiliga eile õhtu kella kuue paiku Amblas, Toomast ja Inga Lunget kuulamas. Õues oli nii mõnus. Surnuaed ka kohe seal samas, kus kontsert toimus. Ostsime poest kalmuküünlad ja käisime surnuaialt läbi. Ja vot kui ma muidu kardan pimedas surnuaial käia siis Ambla surnuaed üks nendest, kus ma ei tunne mitte mingisugust hirmu. Selline rahulik ja ilus koht.. Tapa surnuaia kohta kahjuks sama öelda ei saa.

” Teine lugu sellest, kuidas ma emaga surnuaeda läksin ja nägin meest, keda tegelikult polnud. Mina ja mu ema oleme alati sellised argpüksid olnud, kes ei julge üksi surnuaeda jalga tõsta. Igatahes. Mõnus suvine aeg, mõtlesime, et käime teeme onu hauda natuke korda. Aaa ja no igakord kui surnuaia väravast sisenen hakkab mul pea valutama. Niisiis..” – https://kelliallese.wordpress.com/2019/12/13/teispoolsus/

Aga olgu ma pidin tegelikult jõuludest rääkima 😃

Ma sain üle mitme aasta oma perega jõule koos pidada. Varasemad aastad olin ma lapsega ja no.. tema issiga. Tegemas mitte midagi erilist, sest alati oli kummagi poolt mingi jonn. See selleks, sest nüüd sain ma neid pidada täpselt nii nagu olin soovinud.

Vanemad tulid minu juurde. Istusime neljakesi. Mina, Emili, ema ja isa. Mingihetk läks isa korraks õue.. keegi koputas ukse taga.. Ja volaa jõuluvana oli uksetaha kinke toonud😂 Kunagi käis mul ka jõuluvana nii, et koputas ukse taga, jättis kingid maha ja ise pani plehku😂 Kingid käes, siis veel istusime, sõime, naersime, muljetasime.. Nagu kunagi kui ma ise väike olin 😊 Aa luuletusi lugesime ka 😃 Mul on vist terve elu olnud üks ja see sama luuletus- “Särab kuusk ja särab tuba..”😃 Emili otsustas laulda- “Muki on koerake, väikene koerake, Muki teeb auh-auh-auh”. Päris mitu kilo kommi on nüüd meil kodus.. Ja päris palju on saadud neid nosida pluss ja veel neid jõulupraade ja salateid.. Issand kes minuga nüüd trenni tahab tegema hakata, ma üksi ei viitsi😂 Lisakilod 🥰

daam.. 😆

Jaa täna pidin ma hommikul pildistama minema. Plaan nagu oli juba paigas, kuid kui ma välja sain toast veidi enne kella kaheksat… siis see ei olnud pooltki nii ilus kui eile hommikul. Jube pilves ilm😃

Eile hommikul 27.12.21 08:52 oleks olnud ideaalne ilm pildistamiseks… Ja mis täna on💁🏻‍♀️😏

Juttu oma kaameratest

21. Detsember

15:01

Oi kui “mõnus” oli hommikul kell 07:00 ärgata nohuga. Ja nagu ikka oli mul vaja siis enne jõule haigeks jääda. Emili jätsin ka koju, sest ma ei jaksanud toast välja minna. Mul on tegelikult siiani rets väsimus peal. Otsustasin siis enda jaoks põneva teema käsile võtta ja siin sellest pisut kirjutada.

Fotograafia– millised kaamerad.

Kui ma nüüd ei valeta, siis see võis aastal 2005 olla kui sain esimest korda kaameraga pilti teha. Nii põnev oli! Muidugi see ei olnud meie endi kaamera, vaid see sai laenatud minu 1.klassi aktuse jaoks. Mõni aasta hiljem ostis ema meile koju päris oma fotoka. Praegu ma isegi peast ei mäleta mis marki ta oli.. Sony äkki. Googeldades ma ei suutnud leida samasugust pilti sellest. Agaaa taoline

Ja sellisega sai hullult palju pilte tehtud. Täpselt nii kaua kui ma suutsin selle klassiekskursioonil jõkke kukutada. 💁🏻‍♀️😀

Teise kaamera ma sain aastal 2011(?). Olympus. Te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin. Jaa oii kui palju pilte ma sellega see aeg tehtud sain. 😃 Muidugi mulle meeldis ennast pildistada. Meil oli üks ehitusjärgus korter kus ma ennast pildistamas käisin. Seal oli lumivalge sein ja see oli mulle idekas. Haha ja isa oli sinna jätnud ühe LED töövalgusti statiiviga, mida ma sain lisavalgustina kasutada. 😄

Kaamera mis on endiselt minuga ja siiani töötab!😄

Kolmandaks võitsin ma oksjoniga (2013a) peegelkaamera Nikon D40 ✌️ Ja ma käisin sellega veel see suvigi pildistamas 😄 Minu silmis olid tolhetkel ka sellega tehtud pildid head….kuniks ma omale uue kaamera soetasin😆

Ja siin on siis mu allesjäänud kaamerad. 😄 Minult on küsitud, et miks ma neid hoian ja maha ei müü!? Eiiii müü. Kui siis ühelhetkel selle mis mul praegu on (Canon 80D). Aga need vanemad kaamerad ma hoian alles, sest mul on nendega nii palju mälestusi 😄✌️ *pidage lolliks kui tahate*

Nüüd ilmselt ka järgmine kaamera saab Canon olema. 😃

Ma lisan siis mõned pildid ka mis ma tehtud saanud olen nende kaameratega 😄

Kui mälu mind alt ei vea, siis see peaks olema Olympusega tehtud😄
See suvi 2021! Nikon d40 😁

Nüüd väike gallerii minu viimastest töödest (Canon 80D)

Muidugi ma loodan, et kõik see mis ma seoses fotograafiaga teen.. kannaks ühelpäeval vilja. Unistanud olen ma juba ammu sellest, et kui mul on kõik vajalik selleks olemas…oh äkki ma olen 10 aasta pärast juba veel pädevam..julgeksin öelda, et olen asjatundja sellel alal. Koolitada vb ka teisi😆 Unistama peab…ma tean✌️ Eks ole näha kaugele ma jõuan kunagi tulevikus😁

tule taevas appi..

20. Detsember

21:11

Ma alustasin seda kirjutamist tunnike tagasi. Mõtteid oli nii palju. Kõik panin kirja ja.. Mis juhtus? Kõik kustus mul ära💁🏻‍♀️🤦🏻‍♀️ Proovin uuesti siis aga piirdun siis ainult ühe teemaga..

Täna oli mul üle pika aja tegus päev. Emili sai omale uue voodi ja siis seeaeg kui tema lasteaias oli, mina koristasin. Tõstsin päris paljud asjad siin kodus ringi..*tekitasin Emilile jälle koju jõudes küsimuse “Mida sa jälle teinud oled?”.* Liiga pikalt tegevusetult istunud vist 💁🏻‍♀️ Mingi hetk ma läksin pliksile lasteaeda järgi. Oeh Lihtsalt uskumatu mis ta mul tegema hakkas. Niisiis viisime ühel hommikul jõuluvana kujukese lasteaeda. Neil on seal üks jõuluteemaliste mänguasjade näitus. Kodus ma küsisin korduvalt, et kas on kindel, et nõustub viima lasteaeda just selle mänguasja. “Jaa jaa“. See jõuluvana sai nüüd seal paar päeva olla, sest täna pidime selle koju kaasa võtma. Oleks siis ilusti palunud mul see lasteaiast kaasa võtta. Ei! Ta otsustas lasteaia välisukse juures jalanõusid jalga pannes karjuma hakata.. Kes teab see teab.. Aga see pole lihtsalt karjumine, vaid kisa. Selline kisa mis mind on mõnikord siin kodus lausa nutmagi ajanud. Arvasin, et ta julgeb oma emotsioone selliselt vb välja näidata ainult siin koduseinte vahel. Eksisin. Nüüd ta võib mõnikord täiesti suvalisel hetkel kui talle midagi ei meeldi, täiest kõrist karjuma hakata. “Oled lasknud endale pähe istuda”. Kas just seda? – Ma pole temaga üldse nii leebe. St nt ta ei saa kõike mida ta tahab. Ma pigem olen kannatanud seda kisa, aga jah.. On ka hetki mil ma lihtsalt murdun.. Selliselt, et ma hakkan ise nutma. Ei oska kuskile pöörduda ka. Lohutan end sedaviisi, “küll saab vanemaks ja läheb kergemaks”. 😆 Kui läheb..

Nii palju kisa selle laual seisva jõuluvanakese pärast..

Ja palun öelge, et 3- aastased võivadki selliselt mõnikord käituda… 😃 Ja et ma ei peaks veel muretsema sellepärast.

Keegi isegi ei kisu sõnu suust

15. Detsember

09:51

Hei!

Olen jälle mõnda aega eemal olnud. Mul on alati tahtmist olnud kirjutada midagi, aga ma olen nii ebakindlaks muutunud. Ma ei julge.. Ometi olen ma seda varasemalt teinud. Samas.. See on ju minu elu? Minu valikud. Miks ma elan teiste arvamuste järgi..? Miks miks

Mul on tegelikult hingel nii palju asju, mida tahaksin rääkida. Kui mul avaneb võimalus kellegiga näost näkku vestelda, siis lööb bloki ette.. Tahaks, aga ei oska. Kirjutades suudan ma oma tundeid ja emotsioone ilmselt rohkem vb väljendada. Ma olen reaalselt mõelnud, et äkki kui ma psühholoogi juurde pöörduksin, siis hakkab parem..saaksin südamelt ära rääkida. AGA kui ma ei suuda isegi oma kõige lähedasemale inimesele rääkida, mis toimub mu sees, siis kuidas ma suudaksin rääkida võõrale inimesele neid asju? Ja siis ma korduvalt kuulen “Kelli, ära ole üksi oma murede ja mõtetega.” , “Jah sa oled hinges katki..ilmselt seda teeb ka SM diagnoos”- Haah ma varasemalt ajasin ka oma diagnoosi kaela kõik, et ma nii emotsionaalne olen ja kõik muu. Pigem see, et ma alati teiste heaolule varasemalt mõtlesin ja olin valmis ise haiget saama. Tolhetkel kui ma tegelesin teiste probleemidega, siis need probleemid mis minuga seotud olid ja millele ma tähelepanu piisavalt see aeg ei pööranud… Need kuhjusid hinge ja nüüd kui on möödas varsti aasta, hakkavad need mind nii piinama ja nii valus on. Ma ei suuda enam isegi ennast korralikult väljapuhata. Ööpäevas 3-4 tundi und ei ole okei. Mingisuguseid unerohtusid ma ka enam võtta ei julge, sest need tegid mu olemise ikka väga kehvaks ühelhetkel. Muidugi mul on ka helgemaid aegu. Kui ma tegelen millegagi st, et siis saan ka mõtteid mujale. Näiteks fotograafia, mis on mulle juba viimased kümme aastat kui mitte rohkem, väga südamelähedane hobi olnud. Vahepeal käin pildistamas või käiakse minu “fotonurgas”. Saan inimestega rääkida ja siis õhtul hiljem tegeleda fotode ülevaatamise ja töötlusega. Tegevus, mis mulle nii suurt rõõmu valmistab.. mis siis, et ühe sessiooni käigus tuli 300-400 pilti, mis vajavad üle vaatamist😌 Ja nüüd veebruarist otsustasin, et võtan ühe täiendõppe fotograafia alal. Aitab ka mõtteid mujale saada..kuhjata end uute teadmistega. Nooo miks mitte 🙂

Detsembri lõpp läheneb ja mul on 0 jõulutunnet. Eelmine aasta ma istusin üksinda eneseisolatsioonis jõuluõhtul ja aastavahetusel. See aasta istun ma lapsega kahekesi kodus. Kuigi mul ei ole mingit tunnet, et ma midagi teha tahaks siis üritan ma alla suruda oma halvad emotsioonid.. Lapsena mul olid alati vägevad jõulud, aeg mida ma igal aastal ootasin. Kingitused, suur jõululaud.. perekond oli koos. Ma tahan, et ka minu tütar oskaks igal aastal detsembri kuus oodata seda jõuluõhtut. Annan endast kõik, et tema rõõmu oskaks tunda. 🥰

Näe! Ma kirjutasin oma mõtetest, kuigi ma juba tean, et keegi kuskil ikka kommenteerib “No krt miks on vaja?? võtku paber ja pliiats kätte.. saab ka kirjutada” – Mul on väga palju pabereid, mis on täis kirjutatud, aga see pole päris see. Samas kui ma tean, et on keegi kes loeb.. ehk mõistab ka mind paremini, sest näost näkku.. ma ei räägi nendest asjadest nii. Ma naeratan ja muigan..”Ahhh kõik on väga hästi!”, aga kas see nii ka on?

“Emili, kui sina oled 10-aastane.. Arva kui vana emme siis on?”. Emili: “Ma ei tea”. Mina: “Ma olen siis 30..” Sellepeale Emili siis ütles: “Aaaa aga siis sa kolid lõpuks kodust välja ja mina hakkan siin elama üksi! Eks?” 😃