Aneemia

Reede, 20. Jaanuar

19:28

Sain täna oma analüüside vastused teada.

Kes ei tea, siis –

Aneemia (kehvveresus) on haigus, mis tekib juhul, kui väheneb punaste vereliblede (erütrotsüütide) arv veres ja nende poolt elundite juurde transporditava hapniku tase. Selline seisund kaasneb paljude krooniliste haigustega ja haiguse sümptomid ilmnevad järk-järgult. Aneemiat diagnoositakse kõige sagedamini vereanalüüsi alusel, kus kontrollitakse hemoglobiini ja punaste vereliblede taset.

Jaa ilmselgelt on mul ka aneemia. Selle diagnoosi sain ma peale lapse sündi. Terve raseduse aeg ei olnud ma suuteline andma MEGA nõelafoobia tõttu mitte ühtegi vereanalüüsi. Ok, ühe korra andsin.. läbi pisarate. Emili sündides oli mul hemoglobiin 50 ja sain 3 vereülekannet. Tänaseks on minu hemoglobiin 85. Ei ole aidanud mind need tabletid ka. Täna andis arst teada, et olen rauast täiesti tühi.. Pean minema haiglasse veeni kaudu rauda saama. Tundub minu jaoks ka parem variant, sest eile ma käisin apteegis omale Tothema suukaudset lahust ostmas. Jõin ühe ära.. coca-colaga 😀 Päris rõve oli. Raseduseaeg ma jõin neid muidugi hirmuga omale sisse 2 tkki päevas. Eile tundus see 1 juba nii hull, et täna enam ei taha seda 😀

Rääkisin üleeilses postituses kui halb mul olla on jne. Sain apteegist oma antideprekad kätte ja no neli päeva ma neid ju ei võtnud, siis õhtul enne magamaminekut sain lõpuks 1,5 tabletti võetud. Hommikuks polnud mul enam ei pearinglust ega meeletut südamekloppimist. Jälle google lahti. Lugesin, et ärevus ja paanikahoo hetkel on samad sümptomid. Ei tohi enam rohtudega sellist “pausi” teha kui see nüüd tõesti oli päriselt sellest. Muidugi tekitab hirmu see, et kui ma enam ilma nende antidepressantideta normaalselt elada ei saagi..

Mis tunne on olla täiesti terve? – Seda ei saa ma ilmselt kunagi teada.

Aneemia on meil perekonnas päris mitmel ja ma loodan, et Emilil sellega probleeme tulevikus ei ole.

Väga ebakindlalt ja kramplikult Tothemat käes hoidmas.. “ma ei taha seda juua!”

Nii haige on ka haige olla..

Kolmapäev, 18. Jaanuar

Ma juba eelmise aasta lõpus hakkasin kirjutama ühte postitust, mille ma ilmselt avaldan selle kuu lõpus. Väga pikk story. Täna ma muidugi räägin hoopis tervisest, vist mitte midagi head.

Eile õhtul oli mul järsku meeletu pearinglus ja südamepekslemine. Nagu ikka üritasin ma sellest mööda vaadata, sest ma olen meister endale ise diagnoosi panema. Homme saan ilmselt teada, kas eksisin või panin täppi. Tänaseks polnud mul midagi paremaks läinud. Ärkasin 6:50 ja voodist püsti tõustes kukkusin ma tagasi voodisse istukile. Pearinglus oli mega. Süda peksles ja käed värisesid nagu abitul vanainimesel.

Isa viis mind ja Emilit hommikul autoga lasteaia juurde ja kui autost välja tulin, siis tundsin kuidas kohe-kohe vist kokku kukun. “Ei.. rahu.. rahu” – ütlesin ma mõtetes endale, et mitte väga paanitsema hakata. Mul oli isegi raskusi lapsel turvavööd pealt ära võtta. Jaaa siis lõpuks suundusime lapsega lasteaia väravatest sisse. Vaikselt Emilile andes märku, et ta aeglasemalt kõnniks ja mind ka ära ootaks, sest mul on halb olla. Lõpuks sai Emili oma rühma saadetud ja mina vaikselt auto poole tagasi mindud. Isal palusin end mitte maja ette sõidutada, sest äkki liikumine teeb mul olemise paremaks. Hästi ettevaatlikult.. ja olingi koju jõudnud. Rääkisin emale ka, et ei tea mis toimub minuga.. Minust on saanud kohvinarkomaan. Võibolla pean ma selle asemel vett või teed jooma? Ooo ei. Üks lahjem kohv ei tee ju midagi. Nüüd pool tundi tagasi valasin selle veerand tassi kohvi kraanikausist alla, sest ka see hakkas vastu. Pool päeva siin halanud kui halb mul on olla.. nagu oleks mingi ärevus, et süda niiviisi peksab? Tahaks magama jääda, aga ei saa und..

Nüüd lõpuks võtsin arstiga ühendust ja rääkisin oma mure ära. Niisiis pean ma homme peale lapse lasteaeda saatmist minema arstile. Annan vereanalüüsid ja siis selgub, kas tegemist on minu madala hemoglobiiniga või on mul tõesti vererõhu probleemid.. Multiplex on küll ägenemiste poolest sarnane olnud, aga eii.. ma tunneks selle kohe siis ära ja oleks ammu SM osakonna järjekorras.

Lohutan ennast sellega, et olen hullematki üle elanud.. elan ka selle. Järgmine nädal juba MRT uuring.. Südamest loodan, et uuringu vastused on positiivsed. Kui kunagi tundsin hirmu uuringute ja erinevate protseduuride ees, siis täna kardan ma neid vastuseid.

Kell ongi nüüd juba nii palju, et peab end vaikselt sättima hakkama ja lapsele järgi minema. Õnneks on mul abi lähedal nüüd peaaegu igapäevaselt.. pean silmas lapsega tegelemisel.

Tervis ja jõulud

Esmaspäev, 19. Detsember

Täitsa lõpp! Ma üleeile tegin plaanid valmis, et lapsel on täna ka jõulupidu ja ma saan ta ilusti sinna saata. Hea võimalus oleks olnud ka ise teda mammaga koos lasteaeda vaatama minna.. ei miskit. Emilil mingi nõme nohu kallal ja väike köha. Niigi juba teist nädalat istume kodus. Pühade aeg oleme kodus nagunii.. nüüd nädalalõpus hakkame emaga toite vaaritama. Üle mitme aasta teeb ema ise ka pasteeti lauale. 🤭 Parim! Kohe lapsepõlv meenub kui istusin köögis ja ootasin millal seda eriti värsket ja pisut isegi sooja pasteeti pehmele saiale määrida saab. Söö või lolliks😆 Lapsena ma ei söönud liha üldse.. nüüd täiskasvanuna ma ei kujutaks ettegi kui jõululaual puuduks ahjuliha, kartul ja kapsas.. no midaa.. miks ma lapsen küll selline pirtspe*se olin. Õnneks Emili armastab väga liha.. ta on üldse viimaselajal väga tubliks hakanud. Sööb nagu suur inimene😁Eriti meeldib Emilile õhtuti süüa koos vanaisaga. Ta on üldse vanaisa küljes kinni 😃 Võibolla seda seepärast, et otsib isalikku lähedust.. mida vanaisa ka talle pakub. Oeh.. 😊

Nüüd täna läksid vanemad “jõuluvana koosolekule” – iga aastane ettekääne kui vaja kingitusi minna ostma. 🤭 Kahjuks ei saanud ma ise selles osaleda, sest peame kodus end ravima. Vähemalt on mul endal ka põnev jõuluõhtul kinke koos lapsega avada, kui ei tea mis seal olla võib😁

Peale uut aastat on mul jälle palju rändamist. Jaanuaris ma lähen uut tattoood tegema ja siis hambaarstile. Ma hambaarsti kardan nii meeletult😂 Hirmul suured silmad, sest tatoka tegemist ma ju kartsin ka.. nüüd lähen jälle tegema😃 Veebruaris pean opile minema ja siis saab 1,5 kuud taastuda..

Aa ja siis Emili käib mulle pinda, et tema tahab omale kassipoega või kutsikat. Rääkisin talle, et nii kaua kui korteris elame, siis me loomi siia ei võta. Ükskord kui majja elama läheme siis muidugi tuleks koer võtta, kass ka.. “Kullake.. aga nemad ei jää ju nii väikeseks. Ühel päeval on see kutsikas ja kiisupoeg ka suur”- üritasin lapsele selgeks teha. Sellepeale vastas, et kui nad suureks kasvavad, siis tuleb uus kiisupoja ja kutsu võtta. “Eiii saa nii!🫣😁”.

Käisin eile õhtul väljas üksi jalutamas.. jube hea uni on igakord kui enne magamaminekut õues käin😃

Mul SM ägenemise tagajärjel jalad kanged ja see paneb mind juba hirmust rohkem liikuma.. varsti varsti saan ravi. Tuleb veel vastu pidada mõned päevad😊

Haiglas käik

Laupäev, 17. Detsember

Võtsin nüüd paar päeva hoogu, et kirjutada siia sellest kuidas mul kolmpäevane arstil käik möödus.

Esimest korda läksin ma üle väga pika aja null emotsiooniga haiglasse. Kui varasemalt seal olen pidanud käima, siis alati on mul mingi hirm..

Istusin haigla koridoris ja ootasin oma aega. Hilinesin küll 2 minutit aga sellest polnud õnneks hullu, sest teine patsient oli veel kabinetis arstiga vestlemas. Lõpuks jõudis minu kord kätte ja arst kutsus mind sisse. Uuris kuidas mul läinud on ja siis rääkis, et olen veidi üle aasta ravita olnud. Põhjuseid miks ma varem haigla ei läinud oli erinevaid.. kord olin ma lapsega haige või siis lihtsalt aeg jälle ei sobinud. Rääkisime edasisest ravist. Variante on mul nüüd mitu ja pean järgmiseks nädalaks ära otsustama. Kui mul on isegi 2 korda aastas raske haiglas kohapeal käia, siis tuleb midagi muud ju välja mõelda🤭 Arsti sõnul oleks ravi pooleli jätmine suht karmide tagajärgedega.. muidugi ma ei taha seda kõike uuesti läbi elada. Üks ravi variantidest on süstimine 2x aastas. Samas see ei ole midagi hullu, aga ma ei suudaks ennast ise torkida. Selle mõju pidi olema sama, mis on mu iga poole aastane tilgutiravi. Teine võimalus oleks tablette jälle sööma hakata, aga seda ma kindlasti ei soovi.. ja kolmandaks ma võiksin selle sama raviga jätkata mis mul praegu on. Peab veidi veel uurima ja mõtlema, enne kui ära otsustan. Noo ja siis kontrollis ta kuidas ma mõndade harjutustega hakkama saan.. ühel jalal seismine jne. Sain kõigega ilusti hakkama, aga kahjuks see ei pruugi nii jääda.. ka seda mainis ta mulle. Ei taha ka üle mõelda… 🙂 Olen siiani hakkama saanud ka väikeste ägenemistega ja kui saan ravi, siis sunnin end ka edaspidiselt rohkem edasi liikuma ja mitte alla andma. Kuigi mul oli vahepeal lootus, et äkki see ei olegi SM, vaid hoopis mingi muu haigus mis võis tunduda sellele haigusele sarnane, aga ma saan hoopis päris terveks. Kahjuks mitte. Järgmisel nädalal pannakse mulle uus MRT aeg peaaju uuringuteks.. huh

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks 😁

Ja ma olen tugev.. pean olema 🫣

Ilma maskita mind edasi ei lubatud🤭

Natuke head ja natuke halba

Neljapäev, 8. Detsember

14:02

Mmh pidin algselt esmaspäeval haiglasse minema, et oma uue raviga “tutvuda” aga nüüd lükkub see 2 päeva edasi. Lapsel on reedel (enne kirjutasin, et esmaspäev aga mina ja mu mälu eks..🤭🤦🏻‍♀️)jõulupidu lasteaias ja ma nüüd väga loodan, et saame sinna ka kohale minna.

Emilil jälle köha ja nohu.. pole minagi veel päris terveks saanud. Istusin siin vahepeal palavikus ja köha kimbutab siiamaani. Viimanekord kui lapsele lasteaeda järgi läksin, see oli eelmine esmaspäev.. vist. Igatahes siis ma läksin talle nii järgi, et pidin oma ema ka kaasa võtma. Mul kadus päevapeal hääl nii ära, et jubeee. Ei saanud üldse rääkida😂 Palusin oma emal, et kasvatajale ütleks, et laps ei lähe nüüd paar päeva lasteaeda. Muidugi jõudsin ma last nakatada.. ise vaikselt terveks saamas😃

Nüüd täna hommikul pusisin ühe avalduse kallal.. need seaduse jne on minu jaoks nii keerulised ja kohati pead murdvad. Endamisi korduvalt mõelnud, et miks ma pean seda tegema. Jutt käib isa poolsest elatise maksmisest. Kui inimene kohtuotsust ka ignoreerib, siis tuleb edasi jageleda. Muidugi ma ei teeks seda kui mul oleks endal piisavalt hea palgaga töökoht.. Riigi poolne toetus on ka naeruväärne, kuid parem ikka kui mitte midagi. Kui palju ma olen ka mõelnud sellele, et kui mul ei oleks nii toetavaid vanemaid, siis oleks ikka olukord päris pekkis. Või kui mul oleks rohkem kui üks laps ja teine vanem lihtsalt ei huvitu nende heaolust.. kuidas üldse suudab keegi olla nii ükskõikne.

Vähemalt on Emili väga õnnelik. Elu on hetkel stabiilsem kui enne. Mamma ja vanaisa on talle nii kallid ja kui suur on lapse rõõm kui kõik töölt õhtul koju jõuavad. Minul endal on samuti rõõm kogu perega õhtul koos istuda, õhtust süüa ja muljetada sellest, kuidas kellelgi päev kulgenud on. Hindan seda koosolemist rohkem kui kunagi varem♥️

Emili sai punase küünelaki kätte..ühe käe küüned jõudis ära mäkerdada😃

Ma siin tegin Emilist pilte ja mõtlesin, et peaks kaamera maha müüma ja telefoniga pildistama hakkama.. päris head pildid tulid😃 Iphone 13 kaamera on ikka päris hea😊

Oii issand mis ema ma olen!

Neljapäev, 1. Detsember

Kaunist detsembrikuud kõigile!

Ma ei plaaninud midagi nüüd lähipäevil siia kirjutada, aga tuli meelde üks olukord, mida ma jagada sooviks. Kui palju see mind on mõtlema pannud, et kas ma siis tõesti olen sellepärast kehvem ema oma lapsele?

Sellest pole küll väga kaua aega möödas. Sain oma tuttava Kärdiga- (nimi muudetud) kokku ja läksime koos minu lapsega poodi. Kõik oli väga tore selle hetkeni mil ma sain üsna suure üllatuse osaliseks. Kui minu laps peatus kommiriiuli juures ja hakkas manguma, et talle mitu erinevat pakki kommi ostaksin ja ma keeldusin.. Küsis Kärt minu käest, et miks ma lapsele siis seda kommi ei osta.. kas mul on tõesti kahju talle osta 5 pakki erinevat kommi!? Ma olin jahmunud aga vastasin irooniliselt veel- “Uskumatu eks”. Ega ma ei ostnudki, sest nii ikka päris ei saa, et laps saab poest kõike mida hing ihkab. Poest väljudes ei jätnud Kärt mind selle teemaga rahule, vaid hakkas küsimusi esitama, miks ma ikka lapsele ei osta seda mida ta tahab. “Kas sa siis ei armasta oma last?”- küsis Kärt minu käest. Mind võttis see täiesti sõnatuks 😀 Kõndisin vaikides, kuid samal ajal suu naerul edasi. Sellele järgnes Kärdil teooria oma kasvatusmeetodist, et kui temal kunagi laps on siis tema ostab oma lapsele kõike mida laps tahab. Soovisin edu, sest kui keegi tahab oma last nii hellitada, siis noh.. tema laps 😀 Lapsed kasvavad ja samamoodi ka soovid lähevad suuremaks. Siiamaani olen mina üritanud kõike ikka tasakaalus hoida. Ma ei pea ostma oma lapsele kalleid firmariideid, sest see on nii popp! – Kuid ma ostan lapsele firmariidena jope vms ainult seepärast, et see on kvaliteetne materjal.. kannab ka järgmine hooaeg kui hästi läheb. Aga ma ei pea ostma lapsele kommi või muud pudi-padi sellepärast, et näidata kui väga ma last armastan. Isegi päkapikud ei käi kui on eelnevalt saanud poest nänni.. Laps on teadlik ja lepib sellega vähemalt. 😀 Mul pole kahju kunagi talle midagi osta, aga no mul on mingid oma põhimõtted.. 😀 Jube kahju kui seda ei mõisteta. Ma küll ei võtnud seda nii südamesse, aga see teema pani mind mõtlema küll..

Nüüd see suureringi küsimus

Kuidas Teie sellisesse asjasse suhtute? Kas laps peaks saama kõik mis ta soovib?

kes oleks osanud arvata..

Teisipäev, 29. November

12:42

Ma vahepeal ei lisanud kellaaegasid enam..

A ei ma ei tulnud siia sellest rääkima. Istusin nüüd pool tundi lihtsalt voodis ja mõtlesin enda peas, et ma saaksin tegelikult väga hea raamatu kirjutada enda elust. Kui võtta arvesse see, mis minu elus viimase 4-5 aastaga toimunud on. Ütleme nii, et väga palju kurbust, viha ja draamat. Sellele raamatule saaks lausa mitu osa teha.. Alustaks sellest kuidas koolis üldse ei keskendunud õppimisele, vaid sodisin oma vihikud kriipsujukusid täis. Ma ei tahtnud õppida kunagi seda mis mind ei huvitanud.. Mnja siis oma vanu tunnistusi vaadates oli mul kolme rida juba alates 2.klassist. Jättes ka gümnaasiumi “tervislikel” põhjustel pooleli ja minna koheselt tööle. Seejärel leida üles enda eluarmastus ja saada temaga laps, hoolimata sellest mis tulevik meid ees ootamas on.. kui sul pole isegi kodu, kus inimväärselt selle eluarmastusega elada. Ööbimine autos, mis tundus tolhetkel täiesti normaalne.. sest tahtsid privaatsust ja mitte teiste poolt sekkumist ja norimist iga asja kallal. Lõpuks kui oma koduke saada, siis kohe uued mured. Mul oli halb ja ma ei saanud enam lapega hakkama.. kokkukukkudes max 5x päevas ja samal ajal olles teadmatuses, mis minuga toimub ja miks see nii on. Joostes mööda emosid ja sama targalt koju tagasi tulles, kuulates oma lähituttavatelt kuidas ma simulanti mängin ja peast uhhuu olen..sest ma ei taha tegelt lapsega tegeleda. Kuidas mulle selline asi emotsionaalselt mõjus.. olingi juba eluisu täielikult kaotamas. Mul ei olnud enam soovi elada.. Vaatasin neid pisikesi silmi oma lapsel, hoides teda süles, samal ajal töinates nagu ise väike laps..Ma ei saa teda jätta ja pean ju edasi püüdlema, et elu stabiilsemaks saada. Jaaa siis tõmmati taas vaip jalgealt.. Saades diagnoos, millest ei saa kunagi ilmselt terveks. Mõtlesin, et pean nüüd nagu puhtalt lehelt alustama.. Nägemise sain tagasi ja kõndima õppisin uuesti. Kui juba ennast kindlamalt koos lapsega tundsin, siis teadsin, et õige aeg on lapsega kahekesi edasi liikuda. Tänaseks olles seisus, et pean mööda kohut jooksma ja seisma enda kui ka lapse õiguste ees. Mis saab edasi – seda näitab aeg. Lohutan end mõttega, et vähemalt on mul olemas tütar ja tema on minuga.. ainus kes veel õnne kõige rohkem toob, ka raskematel aegadel.

Mõtted mis olid mul veel 15- aastaselt. “Saate näha kuidas ma punase lamborghiniga mööda linna eredamaid tänavaid ringi kihutan.. ” – unistused 😀 Täna ma ju sellistele asjadele enam ei mõtle. Vaatad, et tervis alt ei veaks ja lapsel kõik hästi oleks. Emotsioone kontrollall hoides närida iga õhtu antidepressante. Vau. Kes oleks osanud 10 aastat tagasi arvata, et elu selliseks kujuneda võib?

Mitte keegi.

Oioi mis plaanid

Reede, 18. November

Istun ma jälle lapsega teist päeva kodus. “Emme mul on paha olla” – selge siis oleme kodus. Eile käis mul kuller siin ja tõi mu kauaoodatud paki ära. Tellisin omale Notino lehelt mõned meigiasjad. Kes mind teavad, siis mulle ei ole kunagi sobinud poodi kohapeale minna midagi ostma.. epoed on mu lemmikud! – Jõudes välja, et kullerilt pakk kätte saada, vaatas ta mind küsiva pilguga ja seejärel küsis: ” No mis.. sa oled ära kolinud või?”. 😀 Tõepoolest 😀 Ega see mul nüüd viimaseks korraks ei jää. Üks kord tuleb veel kolida ja siis äkki.. rohkem ei pea 😀

Mul on hetkel sellised eriti põnevad plaanid käsil. Mh fotograafiaga jäi asi vahepeal soiku, sest mul oli lihtsalt nii suur stress ja masendus peal. Motivatsioon midagi edasi teha oli täiesti kadunud. Nüüd tuli mul idee.. ja päris mõeldav. Korter, mis on remondijärgus ja seisnud aastaid nö tühjana.. Ma uurisin ja küsisin luba oma vanematelt, et mis oleks kui sellest korterist ma teeksin oma sellise väikese armsa stuudio. Jah ma tean, et seda kõike ma ei saa valmis kuu, kahe kuu ega poole aastaga. Ma olen valmis ootama, kuid samas tahaksin oma unistused ja mõtted ellu viia. Vähemalt ma tean kuhu ma olen valmis investeerima lõpuks. 😀 Käisin üks päev seal korteris ringi vaatamas ja olgem ausad.. tegelikult suurem raha läheb mul tehnika ja muule pudipadile kui sellele remondile. Sinna on vaja saada uus põrand pm. Kõik muu oleks juba hea, sest ma ei paneks rõhku sellele, et mul nüüd vaja mingit tapeeti sinna. Jääb ära! Seinad on ilusad valged ja mida heledam see on, seda parem. Üritan seekord teha seda kõike tasa ja targu, sest muidu läheb kõik pekki. Kiirustada pole mõtet 😀 Pealegi 3-toaline on minu jaoks suht lux värk. Ma võiks sellest kodu teha, aga ma ei taha, sest siis poleks mul stuudiot. 😀 😀 Samas kodu on praegu olemas ja ma ei saa väga millegi üle nuriseda.

Minu unistus on olnud alati teha ise midagi. Nt töö. Ma saaksin oma aega ise planeerida, sest see SM raskendab mul kuskil mujal pikalt ametlikult töötamist.. Ja siis ma teen ka tööd, mis pole üldse nagu mulle loodud :/ Kunagi tahtsin kunstnikuks saada, aga siis mulle öeldi – “Saad rikkaks alles peale surma”- okei jääb ära siis. Nali. Ma olen kodus oma lapsele kunstiõpetaja 😀 Kui mulle muidu mitut asja korraga on meeldinud teha, siis nüüd.. ma tahan olla fotograaf!! Mulle meeldib see nii väga. Kui mõned mu lähiringkonnast unistavad uhkest majast või autost, siis minule on piisanud heast kaamerast. “Ma saaks krt uue auto sellise raha eest osta. ” – kes, kuidas mõtleb 🙂 Eks siis ole näha kuidas see kõik minema hakkab.. aga alla ma ei anna 🙂

Tasa sõuad, kaugele jõuad.

Kui kõik ei lähe nii..

Laupäev, 12. November

Hellohelouu

Heh ma ei tea kas tohiks nii hõisata, aga..

11. november 2021 käisin ma viimati haiglas ja sain tilgutit. Sellele järgnes siis 6 kuud hiljem uus ravi, mille ma mingil põhjusel ära jätsin.. mm vist seepärast, et ma ei nõustunud vaktsiini tegema, aga lõpuks ikkagi ära tegin!? – No ja aga siis ma jäin uuesti haigeks ja lükkasin jälle edasi.. panin uue aja ja siis jäi laps haigeks.. mh no lõpuks lõin käega, et mida ma sinna ikka ronin kui kõik ju siiamaani hästi on. Tegelikult selle haigusega elades olen ma ikka nagu tiksuv pomm. Väikeseid ägenemisi on viimastel nädalatel tihedamini esile kerkinud, kuid ega ma seda kõva häälega välja pole öelnud, et miskit teisiti oleks. Ühel hommikul kui lapse lasteaeda viisin, siis ma mõtlesin, et kukun kohe-kohe kokku. Samm läks sassi ja pea käis ringi. Kodus veidi pikutades läks olukord jälle stabiilseks. Olgem ausad, et sellised asjad toimuvad alati ka siis kui on mingi pingeline hetk.. Samas on iga emotsiooni kõikumisel kohe ka omad tagajärjed. Kui ma ärritun, nutan… siis järgnev päev üllatab mind millegiga. Selleks võib olla ühepoolse silma hägunemine, jala kangus, kätevärin mis on päris hull.. mul muidu värisevad käed niisama ka. 😀 Aga no esmaspäeval tegelen sellega, et saada ravi jaoks uus aeg.

Lihtsalt kuulake..

THE LONELIEST – ma võiks seda lugu kuulama jäädagi..

Tegelikult on mul viimasel ajal jubedad emotsiooni kõikumised. Näen end taas nutmas oma voodinurgal istudes. Nutmas mille pärast – täiesti lootusetu seis! Täna toodi mulle Emili tehtud isadepäeva kaart. Selle me kingime minu isale – Emili vanaisale. Seda juba kolmandat aastat 🙂 Aeg läheb nii kiiresti. Viimaselajal olen ka palju hakanud sellele mõtlema, et kui laps suureks kasvab ja ta rohkem juba asjadest aru saab.. Kuidas seda kõike seletada. Praegu ta ütleb oma vanaisale “issi”, sest nii ma hüüan ise oma isa. Isadepäeva üritus lasteaias jäi ka meil see aasta ära, kuigi ma juba ostsin lapsele ekstra ürituse jaoks kleidi ja kingad.. Ma ei suuda! Otsustasime, et oleme kodus ja kuna enesetunne polnud meil just kõige parem.. pidasime õigeks sinna ka mitte minna. Homme saame istuda vanaisa ja mammaga, selpuhul ka midagi võibolla üheskoos toredat teha. Eks siis näis.

Ma juba kujutan ette seda piinarikast istumist 5h järjest.. ja siis on jälle mõndaaega rahu.

Ära mõtle sellele, mida iga hinna eest vältida püüad

Esmaspäev, 31. oktoober

19:17

Eile ma suure hurrraaga ütlesin, et pean järgmine päev linna minema. Siin ma olen – tõbine. Lapselgi hommikul hea olla ei olnud. Tööle ei oleks ma saanud kuidagi täna minna. Veel sundisin ennast nii palju, et käisin pesus, tegin näo pähe.. mm ja kui hakkasin riideid vahetama, hakkas Emili nutma – “emmmme palun ära mine”. Süda läks hellaks ja arvasin, et õigem oleks siis lapsega koju jääda. Emilit teades, siis oleks ta võinudki terve aeg nutta.. “mamma millal emme tuleb!!?”. Võtsin haiguslehe. Endal see olemine pole ka üldse hea. Magasin 3 tundi järjest.. kui kell 5 õhtul üles ärkasin, siis oli väike ehmatus. “Mis asja öö on käes v?”. Eii.. väljas lihtsalt kottpime nüüdsest juba kell 5. Keelakeeramine😃 Kui nüüd päris ausalt ütlen, siis mulle see praegune aeg meeldib rohkem. Peale kellakeeramist ei ole mul varahommikul ärkamine üldse nii raske kui enne. Ja mulle meeldib kui vara pimedaks läheb😆 Ilmselt nii kaua kui elektrihind rahakraane päris kinni ei keera😂

Normaalseid pilte enam vist ei saagi

Nüüd selle nädala lõpp on mu emme sünnipäev.. ja kahe onu (kahjuks nüüdseks ühe onu). Ma nii loodan, et tervised lähevad paremaks ja ei peaks päris tõbisena koos sel tähtsal päeval olema.

Täna leidsin, et peaks oma kaamera ikka müüki panema. Vahepeal oli ka müügis, aga siis mõtlesin ringi.. võtsin maha kuulutuse. Samas pole hetkel enam aega sellega tegeleda ja mis ma siis ikka hoian sellest kaamerast siin.. kogub tolmu. Teisalt kaldun jälle arvama, et ise ma tõmban jälle oma unistustele kriipsu peale. Ekstra võtsin endale lisaks koolitusi jne, et saaksin rohkem juurde uusi teadmisi ja nippe seoses fotograafiaga. Noo ei tea. Dilemma. Kus ma edaspidiselt selle ajagi leian, et sellega siis tegeleda.. samas nutan nagu väike laps kui pean kaamera hiljem kellelegi edasi andma.. 🥲 tahan aga ei taha ka. “Jeesusmaria!”- ütleb ka Emili minu jutu peale.

No ja autokooli õpetajaga pole ma siiani ühendust võtnud. Räägin endale juba viimased kaks aastat vastu. “Ma helistan õpetajale ja saan sõitma ükskord”- siiamaani teen seda. Koguaeg tuleb midagi muud vahele ja lihsalt lükkub jälle see plaan lube teha edasi.. vaja oleks, aga nohhh kus ma siis võtan selle aja.

Teisipäev, 1. November

09:43

Noo ja ongi käes novembrikuu! Järgmine kuu juba jõulud🤭

Hommikul 06:40 ärkasin juba lapsega üles.. uni lännu ja mis siis teha. Tervis läheb ka nagu igapäev halvemaks. Emili täitsa pikali maas.. tegin hommikul meega teed, et saaks midagi sooja vähemalt juua kui süüa ei taha. Paar lonksu ja jälle pikali. Emili on haigena eriti memmekas. Silmapiirilt ära kaon, siis juba nutab ja hüüab mind. Nüüd selle nohu pärast ka köhahood. Ei oska veel nina ju tühjaks nuusata.. 😔 Ma ei tea mismoodi talle seda isegi õpetada. Ninapumpa ma ei kasuta temal.. kunagu sai ostetud aga kasutust see ei leidnud, sest kartis seda nagu tuld😒

Eile õhtul sorasin oma rahakotis ja leidsin endast mega vana dokumendi pildi. Vaatan ja mõtlen, et Emili nagu pole kohe üldse minu moodi😆

Olin siis vist 10-11 aastane🤷🏻‍♀️

Mõnikord unistused täituvad

Pühapäev, 30. oktoober

15:28

Ilmselt nüüd hakkabki rohkem aega olema ainult pühapäeviti. Homme jälle linna tööle ja laps jääb emaga. Sügis – see “imeline” aeg ja haigused kipuvad ligi tulema. Lihtsalt tuleb jälle üks raske nädal. Täna hommikul juba paar korda aevastasin ja mõtlesin, et päriselt kas nüüd jään mina ka tõbiseks. Seda jama nüüd küll vaja pole. Raviarstile pean ka kirjutama, aga olen seda siin korduvalt edasi lükanud, sest pole ju põhjust.. midagi nagu väga ei vaeva.. mõni väiksem SM ägenemine, mis on täiesti talutav. 😀 Selline asi võib mõnikord üleöö muutuda.. Päris raske on kodukontoris töötada kui laps on haige. Homme saab rahulikult kontoris olla ja oma asju ajada.

Emili praegu istub mu kõrval ja sama aeg kui ma kirjutan, siis ta küsib minu käest: “Emme miks su nina nii suur on ja mul väike? Sa tead, et sul on kortsud silmade juures? Emme ka sa tead??”- Ma üritan keskenduda..aga naerma ajab.. ookei 😀

Läks eemale ja saan edasi trükkida.

Siin viimaselajal kes ei tea, siis on küsitud kuhu on kadunud lapse isa?

Sellest ma pikalt ei kavatse rääkida, kuid ehk saab nii mõnigi paari lausega juba aru mida ma öelda tahan.

“Poisid jäävad poisteks ja tema ongi alles poisike”

Mul on lapsega kahekesi elades elu palju stabiilsem.

“Kui unistused teoks saavad?!”

Selle kõigega seoses meenub mulle see, et mu elus on juhtunud palju selliseid asju millest unistasin kui noorem olin. “Ma tahaksin elada kunagi kuskil hubases korteris. Mul võiks olla tütar ja ma kasvatan teda üksi..” – Miks ma kunagi sellist asja soovisin, ma ei kujuta ettegi. Tänaseks ma elangi koos oma tütrega, kuid ilma isata. Kurb ma ei ole, et lapsega kahekesti olen.. Hinges on kindlasti pettumust, mida ma ka teatud inimeste suhtes varjanud ega tagasi hoidnud pole. Üldse kui ma hakkan mõtlema sellele, et mul ka SM diagnoos on.. kui ma oleksin sellest diagnoosist varem teadnud, siis ei oleks minu elus seda, mis mulle elus kõige rohkem rõõmu toob… minu tütart 🙂

Emotsionaalselt on olnud mulle viimased 3-4 aastat väga rasked. Mõni õhtu kui tahan hakata magama heitma, siis lihtsalt need hetked kuidas mul kõik probleemid ja mured algasid, jooksevad mu silme eest läbi. Hakkan ennast vahel lausa parastama, sest kui palju asju oleks olnud olemata kui ma kedagi natukenegi oleksin rohkem kuulanud.. Aga EI, sest ma ju eeldasin, et ainult mina tean mis on minu jaoks õige. Jeeez ma sain oma õppetunnid kätte.

“Ma ei jõua mitut asja korraga teha”- tundub et jõuan ikka😄

“ Never give up “

Ei ole tänane pilt🙃

Tegin tatoka ja mõne kuu pärast opile

Reede, 21. Oktoober

09:55

Hei! Ma alustasin järgmise sissekandega 1. Oktoober. Miks ma seda ei avalikustanud? – Ma nägin täiega vaeva, et oma mõtted kenasti kirja panna.. Noooh saingi juba kõik peaaegu valmis kui ühelhetkel mul see leht kinni läks. “Ei nooo.. ilmselt mustandisse ikka salvestus” – mõtlesin ma endamisi. Minu kahjuks kustus kõik.. Mis siis ikka. Ma kirjutan siis täna uuesti ja rohkem kui muidu.

Hommikul viisin Emili lasteaeda ja peaaegu terve päev on aega siia midagi kirja panna. Esmaspäeval pean tööle minema Tallinna ja ei tea palju mul siis enam üldse sotsiaalmeedias on aega olla. Töö aitab vähemalt muud mõtted eemale saada ja olla asjalikum… on vist nii õige öelda – ma ei tea.

12. Oktoober käisin ma siis taaskord ennast ületamas. Tegin oma lõpuks kaua oodatud esimese tatoveeringu. Ma pidin tegelikult ammu juba minema seda plaani teostama, aga hirm sai võimust. Nüüd kui ma lõpuks kohapeale läksin, siis ma isegi ei kartnud.. pigem ma ei osanudki midagi karta. Nii palju olen ma nüüd targem, et pole mõtet küsida kelleltki, kellel nt tatoveering on.. “Kas see on valus ka?”. Eks kõigil on valutundlikkus erinev ja ma võiks öelda, et ma ei tundnudki väga midagi. Ettekujutus ja teiste öeldu oli ikka väga ülepaisutatud 😀 Nüüd sain selle pisiku sisse. 2 kuu pärast lähen praegust tatoveeringut üle tegema ja siis juba lasen uue juurde teha.. 😀 Siis ükskord ma äkki näitan ka seda.

Emili minuga arsti kabineti taga ootamas. 😀

18. Oktoober käisin ma kõrva-nina-kurguarstil. Üks jama ajab teist taga. Mul on lapsest saadik olnud probleem nina kaudu hingamisega. Ma panin endale vahepeal ikka kõiksugu diagnoose vana hea GOOGLE abil. Lõpuks ma otsustasin end kätte võtta ja käia arsti juures oma murega ära. Hingamine on aastatega aina raskemaks muutunud. Eriti halb on siis kui pean pikalt kõndima ja ahmin suu kaudu õhku, sest ninast ju õhk läbi ei käi. Aastaringne nohu – see ei ole ju meeldiv. Niisiis sain ma tänu arstil käimisega ka teada põhjuse mis seda tekitab. “Nüüd on see sinu otsustada. Ilma kirurgiata sa asja ei paranda, rohtudega pole võimalik midagi paremaks muuta.” – ütles mulle arst. No hakkab pihta! – mõtlesin ma endamisi. Nüüd muidugi ma olen ära otsustanud, et olen nõus nina vaheseina plastikaga. Taastumine on pikk, aga ma saaksin lõpuks normaalselt hingata. Olen kannatanud kõik muud asjad ära, siis saan ka selle operatsiooni üle elatud… Viskasin endamisi nalja, et äkki siis ma ei pea enam muretsema ka seepärast, et norskan vms.. 😀

Viimane kord kui ma käisin oma raviarsti juures, siis sain teada, et aastal 2014 ründas mind Sclerosis multiplex. Mul oli ühelhetkel hästi tundlik nahk, mis ei kannatanud isegi väga puudutusi. Muidugi ma seeaeg nahaarstile ka ei julgenud minna, sest nõuti vereanalüüse aga hirm ei lasknud mul tegutseda. Naha sügelemine tekkis, siis ma lihtsalt kreemitasin end.. arvates, et võibolla on nahk kuiv. Tegelt nii see polnud. Kõik viitas tegelikult SM haigusele. Tänaseks mul naha tundlikuse ja sügelusega probleeme pole. See kestis mul vähem kui aasta. Leidsin ka pildi, milliseks mu nahk muutus kui kogemata end õrnalt kriimustasin või sügasin..

Peab nüüd veidi toimetama ja siis on kell jälle nii palju, et on vaja laps lasteaiast koju tuua. Ilusat algavat nädavahetust kõigile! 🙂