Magada ei mõista

2. jaanuar laupäev

06:04

Täna olen ma ikka väga varajane. Ärkasin pool viis üles ja enam und ei saanud. Eile õhtul tuli Emili mul koju ja kella 10ks sain ma ta magama. Ise muidugi tunnike passisin ärkvel.

Sel nädalal käisin ka covid testil, seda juba neljas kord. Ah kindlasti jõuan veel mõned korrad käia. Õnneks ka seekord sain vastuseks “negatiivne”. Ja nüüd story sellest korrast..

Appi

Läksin kohapeale testima, sest koju nad pole kunagi mulle jõudnud. Aeg oli mul 19:10 ja ma jõudsin pool tundi varem kohale. Viimaselhetkel ma hakkasin nii põdema seda, kuid terve päev suutsin sellele mitte mõelda. Lõpuks kui mul oli veel 2 minutit oma ajani jäänud…. Aah kui väga ma oleks jooksu tahtnud panna 😀 Rahvast oli ka seal päris palju ja no ega ma ei tea ju.. Äkki olin ma ka seal kellegi positiivsega jällegi samas ruumis? 😀Okei, igatahes jõudis minu kord kätte. Läksin kabinetti ja istusin toolile. Rahulikult maski eest kiskudes kästi see mul uuesti ette tagasi panna ja ainult nina välja pista. Okei. Võeti see rõve pulk ja kui soovisin seda lähemalt vaadata siis mindi peaaegu närvi ja kästi mul ilusti olla. Mida te peidate sellest? 😀 Kõige vastikum oli see kui öeldi, et proov võetakse mõlemast nina poolest. Ma muidugi hakkasin targutama vastu, et nad saavad ühe poolega ka hakkama.. Eelnevad korrad on saadud ja nüüd ei saa!? 🤷‍♀️ Vastuseks sain: “Meie Tallinnas teeme mõlemalt poolelt.” – Mmm me oleme Rakveres praegu, mitte Tallinnas 😀 ahah no tehtud see sai ja väga rõve oli seekord. Autosse jõudes hakkas mul ühelhetkel pea valutama ja olemine läks mitte halvemaks, aga lihtsalt vastikuks. Nii ma siis neid vastuseid ka ootama jäin. Vastused kätte saades oli süda rahul küll, sest kokkupuude oma lähedastega… Pisut halb oleks olnud neid kõiki hoiatama hakata ja testile saata. Ptui-ptui.. Läks hästi 😀

Aastavahetuse võtsin väga tagasihoidlikult vastu. Lihtsalt istusingi kodus ja vaatasin rõdult ilutulestikku.. 😀 Rahulik, aga meeldis. Selline armas olemine 🥂🙂

Loodame, et see 2021 tuleb parem kui eelnev aasta. Ükshetk võiks asjad paremaks minna ja see koroonateema vaibuda. 🙂

Uueks aastaks ma erilisi lubadusi andma ei hakanud. Läheb nii nagu läheb 😀

Kuhu küll mu jõulud jäid?

Esmaspäev, 28.detsember

21:10

Ei ole ma kadunud. Ma lihtsalt ei suutnud siia midagi sellist olulist kirja panna. See detsembrikuu on minu jaoks üks meeldejäävamaid igasmõttes. Jõulud.. Pe*ses ja see koroona teema tõepoolest rikkus ära minu oodatud jõulukuu. Tegelikest põhjustest räägin kunagi hiljem… Võibolla kui saan tagantjärgi itsitada tehtud tegude või olukordade üle. Eks näis🙂

Ma südamest loodan, et koroona tõmbab ka tagasi. Mul on sellega oma story rääkida kui haiglas ravil käisin. Mõtled küll, et sinna minnes ei tohiks ohtu olla, sest enne testimist sind sinna ei lasta.

Aga..

Käisin mina siis ühel õhtul covid testil. Kusjuures ma nüüd jälle enam ei põe seda.. Ikka oleneb ka sellest, kes seda pulka sulle ninna topib. 😀🤭 Noor tegija teeb selle üsna kiiresti ära, et sa ei jõua isegi seda ebamugavust tunda. Muidugi homme pean taaskord sinna minema ja loodan, et ka seekord saab selle probleemivabalt tehtud.

18.detsember läksin ma haiglasse Ocrelizumab ravi saama. Tegelikult oleksin pidanud juba eelnev päev minema, aga testi vastused polnud selleks ajaks veel saabunud. Enne haiglasse minemist uurisin kas oleks väga hullu kui haigla kella 3ks jõuaksin.. – “Palun tulla hiljemalt lõunaks, mida varem seda parem”.

Kell 11:00 olin ma haiglas. Andsin vereproovi ja istusin… Kell oli 14:45 kui raviga algust tehti. Teades, et pead veel istuma seal 4-5 tundi, siis tekkis selline mega masendus. Mis siis teha, tuli ära kannatada. Istusin seal koridori peal tilguti külge “kinni pandud”. Rahvast seal koridori peal palju ei olnud.. Kuid ühelhetkel läks paanikaks. Meil oli seal naine, kelle negatiivne covid proov osutus hoopis positiivseks. Pealegi oli ta seal haiglas juba viimased 12 päeva olnud. Tekkis küsimus MIS MÕTTES NAGU!? Ja eks kõik töötajad olid seal paanikas.. Ma ei jõudnud isegi küsida seal midagi. Mind toimetati koridori teise otsa. Tegelt on see ju päris karm.. Kui sa oled (covid pos.) seal viimased 12 päeva olnud ja puutunud teistega kokku..

Ptui-ptui.. Ei mõtle sellele nii eksole.

Mina jäin siin nüüd ka haigeks. Ma olen üsna kindel, et sain reaalselt külma. Homme muidugi ma lähen ja annan covid proovi, kindluse mõttes. Istun kodus ja kui poodi lähen kannan maski ja desinfitseerin oma käsi..mis muud mul üle jääb!? Süüa on ju vaja. Muidugi jõulukinke toodi mulle ükshaaval ukse taha.. Krt 😀 Säilitame kainet mõistust ikka eksole. Okei saan aru, et praegusel ajal tuleb distantsi hoida.. Nii halb on ju kui sa ei saa perekonnaga jõululauas istuda ja kingitusi jagada. Nüüd tuleb aastavahetus eksole… Kogunemisi olla ei tohi.. Jah ma ikka harjunud sellisel ajal suurema rahvaga koos olema ja uut aastat suure pidustusega vastu võtma. Seekord tuleb siis tagasihoidlikult vana ära saata ja uus vastu võtta. 10 aasta pärast on mida meenutada…

Nüüd jaanuaris peaks Emili lasteaeda minema. Tuleb jälgida kui hulluks see olukord meil siin läheb.

Mina aga plaanin tööle minna (osaliselt). Jah. Ma saan hakkama.. Ma ei suuda kodus istuda, veelenam kui käed ja jalad ju liiguvad 😀 Olen tähele pannud isegi seda, et kodus istudes olen ma rohkem haige kui väljaspool kodu..🥴

Pikka juttu mul täna ei ole. Aga

Ma soovin Teile kõigile meeleolukat(tehke olemine endajaoks lõbusaks, ärge laske end häirida) aastavahetust!! Selle aasta tunnuslausega lõpetades..

.. PÜSIGE TERVED! ❤️

Covid test ja ask.fm

Reede, 11.detsember

Mingi paus tuli sisse, sest mu mõtted on viimaselajal kuskile mujale rännanud. Muidugi jälle mu raviaeg lükkus ka edasi, sest..

Kõik oleks korras olnud, aga ma otsustasin, et äkki need covid testijad tulevad mulle koju. Nii kokkulepitud sai. Aeg pidi olema teisipäeval kõige varasemalt hommiku kell 08:00 ja hiljemalt 19:00. Ma siis istusingi kodus ja ootasin.. Täpselt nii kaua kui kell oli juba 00:00- oli aeg magama minna. Okei ma saan aru, et inimesi on palju keda testida vaja….aga ma vajan ka seda haigla minemist väga väga. Nüüd on mu raviaeg pandud 17.detsembriks ja 15-16.dets pean covid testile minema. Nüüd ma lähen ise sinna drive in’i kohapeale, sest see on nüüd juba teist korda nii, et nad ei jõua kohale. Võiks siis teada anda keegi vähemalt.. 🙂 Loodetavasti kolmandal korral õnnestub haigla saada, sest ma tunnen, et asi hakkab jälle käest minema..

Eile hommiku ärkasin üles ja nägemine oli hägune, silmad on rasked, meeletu väsimus, jalad on nõrgad ja asjad käes väga püsida ei taha. Lohutan ennast, et ilmselt see närveerimine annab ka hoogu juurde.. Üritan rahulikum olla ja mõtted mujale saada. Tahaks ikka jõulud kodus veeta ja omaljalul olla.

Ükspäev panin isegi kuuse püsti elutoas.. Ja kunstkuusk, sest ausalt ei viitsi kuskile mingit kuuske tooma minna. Järgmine aasta võibolla, et panen päris kuusepuu. Jap.

Kuskile toa nurka ma selle sokutasin, sest Emili suudaks selle muidu vahepeal pikali joosta.. Seda jama vaja, eksole 💁‍♀️🙂

Eile mõtlesin ennast googeldada ja, mis ma leidsin. Õudne. Ask.fm nii mõnigi mäletab ja siiani see koht toimib. Mis küsimused ja millised vastused..muidugi ka pilte milline ma seeaeg olin. Siiski väga jube 😃

Okei.. Sain tütre ja nimi Emili. 😃
Alkoholi??!! Vaevalt. Pigem oli see lihtsalt mingi “lahe” kui sai öelda, et alkoholi sai proovida.. Aa, et juua.. No ma ei tea🤷‍♀️😃
aaa okei. Hea töö😃
Aga aus? Kuid mispõhjusel ma üldse sellistele küsimustele vastama pidin?? 🤷‍♀️🤦‍♀️
Ahh.. Okei
Okei.

Ja neid nüüd tagantjärgi vaadates.. No kas tõesti polnud seeaeg midagi targemat teha, et nii absurdsetele asjadele vastata…? Ma südamest loodan, et mu tütar kunagi selliseid asju tegema ei hakkaks. Kohutav.

Kellel veel ask.fm kunagi oli ja milliseid ajuvabasid asju te üldse selles vanuses tegite? 🤦‍♀️😃

Negatiivne emotsioon

Teisipäev, 24. november

– ,,Ma olen liiga ettenägelik

Vot see, mis nüüd viimastel päevadel toimunud on.. Ma oleks seda kõike nagu ette teadnud.

Ma olen saanud osadelt tuttavatelt keelu midagi öelda kui see on halb. Aga ma ei oska. Samas ka see, mida ma pole veel välja jõudnud öelda.. Ikka juhtub. Kunagi tehti nalja selle üle, et olen ärasõnuja meister. Mm jah kokkusattumus. Mingilmääral ma loodan, et ka need unenäod ja halvad eelaimused on lihtsalt lollilt kokku kukkunud.. Tegelikult ma arvan, et iga inimene peaks oskama asju ette näha. Kuidas on võimalik, et üks oskab aga teine mitte? 🤔 Mina mäletan väga hästi, et olin 6-aastane kui suutsin näha ja tajuda neid “ebanormaalseid paranormaalsusi”. Ma vahel lausa töinasin seepärast, sest ma ei taha selle tegelikult ka niiöelda õpitava võimega elada. Mõnikord olen seda ära kasutanud. Samas kui palju kordi ma olen üritanud olla nii, et ma enam ei usu ja siis äkki ma ka ei näe!!? Sellehetkeni kui näen näiteks unes midagi, mis mu mõtetes eksleb vot täpselt niikaua kui reaalselt midagi juhtubki. Ma mingihetk pidasin seda normaalseks…nooh ju siis nii peab. See on minujaoks nagu mingi õudukafilmi vaatamine, sest tead, et hiljem on veits creepy üksi kuskile ekslema minna. 🥴

Ja miks ma seda räägin? Viimasel ajal on juhtunud mu tuttavatega midagi, olgugi, et ma nendega igapäevaselt ei ole suhelnud.. Üks lõppes ka noore tüdruku jaoks surmaga. Mul on nii kahju, sest ta oli alles minu vanune (22) ja kunagi minu klassiõde.Väga ootamatult on nad nüüd varasemalt mu unenägudesse sattunud ja ega ma ei oska midagi kokku viia, et miks ma neid nüüd näinud olen.

Raske on kurta kellelegi seda teemat, sest äkki keegi ei usu. Olengi lihtsalt ise niivõrd rumal ja kujutan enda jaoks neid asju ette.

Aa ja mu kujutlusvõimel pole tõepoolest piire. 🤔

Reede, 27. november

Kas ma eile käisin haiglas? Ilmselgelt mitte. Seda ka kõige lollima vabanduse tõttu, kuid ma tõesti ei taha. Ma ei ole valmis minema sinna covid testile, ma reaalselt kardan seda rohkem kui nõelu😄 olgugi, et ma ju tean kuidas see käib ja mis tunne see on. Nooo ei tahaaa😩 Nüüd ma siis lükkasin oma ravi aja 10.detsembrini,et siis julgust koguda ja 8-9.dets covid test ära teha. Õnneks “ptuiptuiptui” pole siiani sellist rasket ägenemist tekkinud, seega äkki pean veel vastu.

Ainus, mis viimaselajal minuga toimub on see, et ma ei suuda oma emotsioone ja tundeid välja näitamata jätta. Ühel hetkel ma naeran ja siis nutan.. Mingilhetkel ma olen nii närviline, et tuleb tungiv soov ära joosta kuskile.. Ausalt ma ei tea, mis saaks kui Emilit mul ei oleks… Ma siis ei tuleks vist üldse enam endaga toime.

Emili tajub minu emotsiooni ka siis kui ma seda välja ei näita. Ta on ka kuidagi närviline ja ükski asi talle ei sobi.

Tänane hommik algas armsalt, sest imekombel ma magasin kauem kui muidu. Emili oli mul voodi äärel ja taaskord mind ettevaatlikult paitades ja sosinal äratades.

Ühelhetkel kui sealt toast ära saime, siis tunnistas ta mulle häbelikult, et pissis oma teki täis. Okei. Ikka juhtub, aga paneme selle tekikese siis pessu ja vahetaks kõik voodiriided ilusti ära. Jaaa õnnestus. Teki panime masinasse teiste asjadega ja siis hakkas karjumine pihta… – “MA TAHAN TEKKKKKI!!!”

Jah, Emilil on üks selline kaisutekk ja ta ei oska väga ilma selleta. Ühel hetkel kui ta seda ei näe, siis mõnikord unustab ära. Mitte ükski teine tekike ei asenda seda tekki..

Nii ma siis üritasin talle selgeks teha, et see tekk vajas pesu ja õhtuks kui see on kuiv.. Saab ta selle tagasi.

– “MA TAHAAAN TEKKKI”. 😭😭

Ja..aga ma suudan rahulikuks jääda või lihtsalt nutan kaasa temaga. 🥴

Eile õhtul oli vaja poodi minna, siis nuttis ta sellepärast, et tema ei taha õue. Nii ma siis tegelikult terve päeva moosisin teda. Kuigi see pood ei ole eriti kaugel, aga ma ei julge ka siis üksi poes ära käia kui ta näiteks päevaund magab. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib😩 Sellega seoses võin ka nüüd tuua näite korrast, mis oleks võinud kurvalt lõppeda.

– Mul oli vaja ühel õhtul prügi välja viia, seeaeg oli ju elukaaslane toas ja laps magas magamistoas. Ma tundsin end kindlalt, sest teadsin, et laps pole üksi…jäin ma siis väljas mõneks minutiks telefonis lobisema. Tuppa jõudes oli elukaaslane elutoas läpakas ja klapid peas.. Tagant toast kostus väga rasket köhimist. Sinna jõudes pidin šoki saama. Emili oli vist üles ärganud ja nutushoos oksendanud… Samuti selle kurku omale tõmmanud. Ta oli pooleldi lämbumas.. Tolhetkel ma läksin nii endast välja, sest mismoodi sa inimene paned need klapid nii süüdimatult pähe ja ei ole nii valvas kui samas sa tead, et jääd mingiks hetkeks temaga omapead. See ei loe, et ta magab.. Mitte kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Mina ise olen väga valvas, sest Emili mõnikord võib halva unenäo peale üles ärgata ja kui ta nutab, siis olen ma ka ise sekundipealt ärkvel.

Aga no see oli selline õhtu, et mu viha tõusis iga sekundiga ja ma tahtsin selle neetud läpaka aknast välja visata.. Kahjuks või õnneks jällegi ma ei teinud seda, sest sellele oleks järgnenud suur tüli.. Ja kas see oleks lapse olukorra paremaks teinud? Ilmselgelt mitte.

Lihtsalt selliseid taolisi asju kordus.. Ma nägin, et kui inimene ei leia aega või läheb närvi oma lapsega tegelemisel.. See oli juba ühekorra juhtunud kui Emiliga otsustasin kahekesti edasi minna. Miks ma üldse tagasi vaatasin? Praeguseks oleme nüüd Emiliga mõned kuud kahekesti olnud ja ka edaspidiselt. Iga negatiivne emotsioon mõjutab ka minu tervisliku seisundit.

Läheme eluga edasi ja vaatame, mis edasi saab💁‍♀️😊

Covid ja küülik

Reede, 20. november

Kõigepealt ma võtsin nüüd oma raviarstiga ühendust meili teel, et küsida, kas ma tõesti pean seda neetud Covid testi tegema. Pääsu mul sellest ei ole (ega siis kaks ilma kolmandata ei jää). Raviaega ma edasi ka lükata ei julge. Praegu mul niigi liiga hästi läinud, et nii kaua vastu pidanud. Muidugi üleöö võib olukord tavaliselt muutuda.

Mul on nii palju hetkelisi emotsioone kirja pandud, mida ma pole suutnud isegi lõpetada. Nüüd on saabunud jälle see aeg mil ma nutan ja teisel hetkel olen nii positiivsust täis. Ma ei kujuta ette mis asi see nüüd siis on..

Ma ootan nii väga uut aastat. Eelnevatel aastatel väga pole õnnestunud see “uus aasta uus mina”. Äkki seekord läheb paremini ja 2021 tuleb parem aasta. Miskipärast on viimased 2 aastat mul päris põrgu olnud. Ma ei ütleks, et haiguse pärast.. Kuigi no jaa eks see mõjutas ka minu elu ikka väga palju. Üldse need lahkarvamused teatud inimestega.. Ei viitsi jamada enam. Olen isegi mingilmääral hoidnud suht madalat profiili ja väljas kui käin, siis teatud seltskonnaga.

Nüüd muidugi kui see koroona vahepeal tagasi ei tõmba, siis ilmselt ei lähe Emili jaanuaris lasteaeda ka. Jah, ma väga ootasin seda.. Ikka läheb kõik luhta. Ma võiksin piigaga kodus olla, aga ma olen meeleheitel.. MA TAHAN TÖÖLE MINNA. 🥴😀 Võibolla ma leian omale seeaeg midagi, mis ei ole mulle füüsiliselt väga koormav.

Viimaselajal olen hakanud päris palju väljas käima ja kohtunud inimestega, kellega suhtlus katkes 3-4-5 aastat tagasi. Ma ei tea, kas üksnes ainult mulle tundub, aga klappi on rohkem. Võibolla lihtsalt juba vanemad ja targemad😀 Mul on heameel kui veel tullakse küsima, et kuidas mul siis läheb. Ma siis teen seda fake naeratust ja öeldes “suurepäraselt”. 😂 Okei tegelt vist asi nii hull ka ei ole🙂

Nüüd ju on jõulukuu tulemas. Ma ei suuda välja mõelda, mida ma peaksin 2 aastasele lapsele kinkima. Teda huvitavad kõiksugu loomad, titad ja autod.. Aga tal on ju neid piisavalt😀 Praegu õnneks ta ei oska oodata seda, et kingipakk jõuluõhtul kuuse all ootab ja tema soovi äkki kuulda on võetud. Mida ma siis kingin??! 😆

Üldse kui nüüd loomade teemat puudutada, siis ma reaalselt tahan omale angooraküülikut. Jaaaa mul oli aastaid tagasi üks Pupsik. Nii intelligentne sell. Ta oli päris mitmeid aastaid kui ühelpäeval olime tema raske haiguse tõttu sunnitud magama panema. Ma olen väga palju isegi otsinud netist, kas keegi äkki müüb angooraküüliku beebit… Ei leia😟

Pupsik. Kui põllule oli vaja rohima minna, siis tuli ta alati heameelega seltsiliseks.

Tema endale saamine oli omaette huumor.

Kuna meil oli väike papagoi, siis läksime emaga ühelpäeval loomapoodi talle süüa ostma. Ühelhetkel seal osteldes nägime me mega nunnut küülikut. Hinda küsides, siis 700 krooni. Seeaeg oli see päris suur summa. Samal õhtul me Pupsikut ära ei ostnud. Läbirääkimised olid meil isaga, sest kodulooma võttes pidasime vajalikuks ka teiste arvamust kuulda võtta. Emaga käisime kordamööda lunimas isalt nõusolekut küülik koju tuua. Lõpuks me saime selleks loa. “700 krooni küülik, läheme ostame ta ära” – tolhetkel ei olnud arvestanud me emaga seda, et sinna juurde on vaja veel osta puur, toit, veepudel jne. Ostmata ei jätnud me midagi, vaid tõime uhkelt oma Pupsiku päris koju.

Pupsik pandi transpordi ajaks mingisuguse kingakarbi sisse.. Koju jõudes oli vaja väike karvapall sealt välja tõsta. Ema siis uhkelt sirutas oma käed Pupsiku poole, haaras sülle ja samakiirelt lendas küülik tema käest siruli voodisse. “Apppi ta hammustas” – Pidin end suurest naerust täis laskma.. Ta ei hammustanud, aga tal olid väga pikad küüned mis korraks torkisid. Jälle targem😂 wooww tal on ka küüned😂

Pupsik lubas alati omal küüsi lõigata ja ennast pesta. Mis veel… Ta ei teinud kordagi hädasid kuskile heina sisse (jah, me kasutasime aluseks saepuru asemel heina). Ta kasutas wc potina oma krõbina kaussi😂. Muidugi ei saa loota, et kui omale uue tegelase võtan, siis ta ka nii tark on😆 Agaaaa ma nii soovin omale küüülikut.

Okei mu jutt jääb veidi poolikuks nüüd.. Pean veel pessu minema ja siis piiga kõrvale tuttu minema. Homme on vaja omal mõned asjad korda ajada.. No igatahes toimetamist on. Ma loodan, et hommikuks siis veel paksem lumi maas on😂 Ega tali taeva jää

Tsau!

SM

Reede, 13. november

12:18

Sm hakkab märku andma. Samas olen päris hästi vastu pidanud. Seekord kuidagi valulikult. Käin lonkan ringi, sest mõlemad põlved kordamööda valutavad. Noo ja siis valutad veits ning pool tundi hiljem on kõik jälle okei. Jalgadele liigset koormust ma ka andnud ei ole. Ilmselgelt on see kõik köki-möki võrreldes sellega, mis pool aastat tagasi oli.

Eelmine kuu oli mul ka mingihetk olemine päris raske. Lihtsalt ma ei tohi ennast sellega üles kerida, et äkki ma nüüd olen paari päeva pärast samas seisus, mis pool aastat tagasi.

Muidugi ma andsin SM teemal ka ühe intervjuu. Jah, ma nõustusin sellest rääkima.. Äkki on sellest kellegile abi, kel on see haigus avastatud? Mina ise olen väga palju foorumitest SM kohta uurinud ja lugenud. Olen teinud selliseid väiksemaid ettevalmistusi, mis mind võibolla tulevikus ees ootab. Jaaa ma olen nutnud ka. Ükskord oli mul vaja tiktokis otsida #sclerosismultiplex. Kui ma neid videosid noortest nägin, mis nendega toimub, siis mul tekkis meeletu hirm…äkki mina olen ka varsti selles seisus. See on nii vale, et ma seda loen mujalt ja neid videosid niiviisi vaadanud olen. Iseenda hirmutamine, muud midagi. On inimesi, kes suudavad selle haiguse kõrvalt ka tööl käia, lapsi sünnitada, ringi seigelda… Jessas ma reaalselt luban, et ka mina saan selle haigusega elades hakkama ja oma unistused teoks viia. Varasemalt kui mul tekkis mingi ägenemine, siis ma sulgusin endasse ega tahtnud kellegiga väga rääkida. Istusin enamusaja toas ja töinasin. Sellega ma tegin enda olukorra palju hullemaks. Nüüd mul on ju ka paha, sest põlved valutavad, lonkan, väsimus murrab.. Ma sunnin end liikuma ja teiste seltsis aega veetma, et ma ei jääks üksi. Ma ei mõtle sellele enam nii palju, vaid ma naudin iga hetke mil mul on hea olla. Sellistel hetkedel kui ma teistega rääkida saan, siis ununeb kõik halb.

Hiljuti sain kommentaari, et miks ma nii avameelselt kirjutan!? Ainus millest ma reaalselt olen “avameelselt” rääkinud.. Minu tervis. Ma ei räägi oma igapäeva elust ja nt suhteprobleemidest. Mõnikord tahaks küll rääkida..palju palju, kuid kuskilt jookseb piir. Ma olen tagasihoidlikum ja valiv, mida või millest ma kirjutada tahan. Viimase kahe aastaga on vaatamiste ja lugejate arv päris suureks läinud, et noh.. Kas on kõigil vaja kõike minu kohta teada😀 Kõik on muidu tore..Ma kirjutan, keegi loeb ja vb oskab samastuda ja head nõu anda..

Mhm.. “maskiga v maskita?”

Ma tellisin endale ja Emilile korduvkasutatava maski. Endale võtsin mustavärvi ja Emili sai roosa. Kaup24, kus ma need ostsin.. Muidu oli, et jõuavad 16.november, aga nüüd oli tellimuse infos “hiljemalt 24.dets”😂. Eks siis tuleb oodata.

Arvamus koroonast

Kolmapäev, 4. november

12:22

“Millal me selle koroonaga lõpuks ühelepoole saame? See asi läheb juba väga käest. Neid haigeid on niivõrd palju. Kuuludes ise veel riskigruppi…” – Mingi hetk ma ei mõtle sellele oluliselt palju, et “a mis saab kui ise selle nakkuse saan?”, sest ei taha s*tta nii palju ligi ka tõmmata. Ma alati seda usku olnud, et hirm millegi ees saab mu nagunii ühelpäeval kätte.. Juba kõik saab alguse mõtlemisest. Ma suudan mõtlemisest omal kõhu ka valutama panna kui tahan😂

Sest…

Ma jäin ka haigeks vahepeal. Enamus sümptomeid vihjaks koroonale. Kas on? Ei ole. Ei saa iga väikest nohu, köha või peavalu selle kaela ajada. Ma arvan, et kui närvid mustaks selle mõtlemisega läinud on, siis sellega hävitame me rohkem ennast. Nüüd siis tagatipuks veel see, et koroonasse haigestumisel ei pruugi sümptomeid ollagi. A kus me siis teame? Me ei lähe ju vabatahtlikult seda testi tegema kui oleme terved ja põhjust pole. Me oleme, elame ja tatsame endiselt ringi… Kuid me ei mõtle kordagi sellele “KOROONA”?! Ja kui juhtumisi meile fb feedis ette ei löö, et ööpäevaga lisandus 208 positiivset testi. No misasja. Paneme äkki siis kõik koju istuma🤷‍♀️? Näha on, et nendest niiöelda ohutusreeglitest kinni ei peeta. Ega noh ma ei süüdista kedagi ja näita kellelegi näpuga, sest ta ei kanna maski.. Ma ka ei tee seda kui poodi lähen vms. Saan aru, et võiks, aga veider on ka🥴 Ma ei taha kõlada nagu pubekas, aga imelik just seepärast, et teised ei kanna ja mul on see ees. Need pilgud mida ma varasemalt haiglast tulles külavahel saanud olen.. “öääää koroona??”. Sorri unustasin.. Võtan eest ära ja laske nüüd pisikud valla😂🤷‍♀️

Nalinaljaks. Igaühel on õigus oma arvamusele ja samuti nagu minu jutust välja loeb.. “Ma kardan, aga ärme üle mõtle.” kniks.

“Kui sul on külmetus, siis ära hakka eraldi välja tooma sümptomeid. Ütle koroona ja usu, et sinust hoitakse eemale” 🤦‍♀️😂😂 nojaa surmade täpsmemaid asjaolusid me ka nii täpselt ei tea. Lihtsam on koroona kaela ajada, aga tegelikult oli vähe raskem kopsupõletik..äkkki.

Aah nii halb

Ma olen see hall hiireke, kes muidu ei julge väga oma arvamus avaldada. Nüüd lihtsalt tunnen, et pean. Olukord on nagu on.. 😆

Pange puid nüüd.. 🥴

Tegelikult see jutt ka sp, et ma kerin end juba nii üles.. Ma pean 26ndal haigla minema. Ma ei taha endale mingit pulka ninna eks🤦‍♀️😆

Kriimud külmkapil

Reede, 30. oktoober

16:04

Ma ei tea, kas saan ajada oma kurnatuse ja vedelemise sügiväsimuse kaela? Ma reaalselt ei jõua mitte midagi väga teha. Eile mõtlesin, et panen tüdruku lõunaunne ja lõpuks saan vaikselt koristama hakata. Kus sa sellega.. Ma jõudsin ühes toas pesu restilt ära korjata ja kokku panna, edasi see koristamine ei edenenud. Okei.. Nõud pesin ka ära, sest ma ei kannata kui mul nõudehunnik kraanikausis vedeleb. Vahepeal siin isegi mõelnud, et äkki peaks ka nõudepesumasina soetama. Asi ei ole selles, et ma ei viitsiks pesta. See vesi on mu käed niivõrd koledaks teinud. Haavad tekivad mul kergesti ja kännud seepärast väga hellad. Jah ma pesen igapäev nõusid, mis siis, et ma Emiliga kahekesti elan eks😆

Lahendus on ju, et käsi kreemitada🤔 Jällegi milline on hea kreem?

Haha kas järgmiseks hakata siis üldse papptaldrikutelt sööma ja plast kahvli/noaga? 😆 Tegelikult mingi periood sai seda tehtud küll kui majas elasin ja päris sooja vett keeta ei viitsinud igakord (soojavett ei tulnud jap). Aga nagu ikka, siis pole vahet kus elad või kui ongi olemas asjad, millest varem unistada sai… Ikka on midagi puudu ja jälle miskit ei meeldi. Ühesõnaga pole ma kunagi millegiga päris rahul…harv juhus😂 võibolla ka mitte.

Oeh ja tegelikult on mul jälle küsimus, kas kellelgi külmkapi kleebisega on kogemust? Ma ei pea silmas seda, et mingi fotolärakas peal oleks. Lihtsalt, mis on külmkapiga sama tooni… Kolimise käigus on päris julmad kriimud kapi küljele tulnud. Kole on, aga ei taha sellest veel loobuda ka. Äkki on ka muu lahendus?

Miks ma oma last nii vara ööunne panen?

Kolmapäev, 28.oktoober

20:39

Appi ma olen rampväsinud. Hommikul ärkasin enne seitset üles ja siis panin kodunt ajama. Väga huvitav hommikupoolik oli. Peale lõunat jõudsin koju tagasi, et siis kodus koristama hakata.. Kas õnnestus? Noup. Ma reaalselt ei jaksanud midagi teha. Pliks tuli õhtul koju ja mängisime mõndaaega.. Lõpuks kell oli piisavalt palju ja ma sain ta ööunne pandud.

“Miks sa oma last kell 7 õhtul juba magama paned?”

1. Ta magab ilusti hommiku kella 8ni ja ma ise olen ka nagunii väga varajane. Vahet pole, mis kell ma õhtul ise magama lähen.

2. Ma saan aega ka iseendale. Rahulikult pesus ära käia, telekat vaadata või arvutis passida.

3. Nii on meil ka lõunauni parem, sest kui tavaliselt ta päeval jäi 2-3 aeg magama, siis nüüd tudub 12paiku. Kõik on paigas.

Arvan, et 2-aastase lapse puhul on oluline, et unereziim paigas oleks. Kui ta on väsinud, siis ega ka tuju pole tal kuigi hea.

“Kuidas sa teda nii vara magama saad?”

Mul on toiminud see kui ma panen teleka kinni vabandusena “näe Emili, telekas jäi ka tuttu” või kui üldse tuled ära kustutan. Muidugi päris palju on ka juhtunud seda kui ma tema kõrval ka ise ootamatult magama jään.🤭

Niisiis nüüd peaks mõtlema, et mis homme tegema hakata. Täna oli ilm üllatavalt hea. Käisin Nelijärvel natuke “modelli” mängimas ja nüüd lootes, et piltidel okei jäin🤭 Muidugi kui homme ilma on, siis pean olema valmis Emili nõudmisega “kiiga-kaaga” minna tegema. Mitu päeva lubanud, aga väljavabandanud sellega, et kiigud on kas katki või märjad.

Lihtsalt juttu, sest ma pealkirja panna ei oska sellele.

Laupäev, 24. Oktoober

20:35

Millest nüüd alustan? Haha nagu ma seda varasemalt maininud, siis ma ei pea siin kirjutamist kohustuslikuks. Viimasel ajal hakkab mind see ennast häirima, et kirjutan mõnikord nädalas 2 korda või üldse iga kahe nädala tagant 1 kord. 🤷‍♀️😆 Tegelikult tahaks ju igapäev kirjutada millestki.. Mu elus on hetkel periood, kus on palju nuttu, draamat…. Need paremad hetked ma tipin muidugi siia, sest ainus mitte positiivne on SM.

Ma olen kirjutanud omal valmis 5 mustandit, sest nii on mul lihtsam edaspidiselt järge ajada, millest nüüd juttu…🤭

Viimased 3-4 päeva on ilm olnud ka nii vastik. Tuuline, külm ja pluss see vihm.. Ei ega ma suhkrust pole, Emili ka mitte.. Õue minna? Nothanks. Kui Emili suudaks mul aru saada, et vihmaga õues pole eriti fun.. Läheme jalutame alevis tiiru peale ja koju tagasi😏 Kas see õnnestuks? EII! Esimene asi kui kodu uksest välja saame, kuulen ma “EMME KIIIGA KAAGA”. No okei, aga ei saa ju aru, et õues on nii rõve ilm ja need kiigud on märjad. Nii igapäevaselt võideldes😆 Vahel ma kirun, et mänguväljak meile liiga lähedal on ja Emilil tee selge🤭

Aga kuidas tervisega lood?

Ei saa ju tegelikult väga kurta. Ma olen liiga palju ennast koormanud, et mu parem põlv teeb kõndides haiget. Vahepeal lonkan, aga see võib mõne tunni jooksul jälle ära kaduda. 🤷‍♀️ Päris nõme kui miski tervisega ühelhetkel annab kuidagi valusalt tunda ja siis uuesti ära kaob. See ajab mind ennast nii segadusse. Üks hetk mõtlen juba, et peaks arsti poole pöörduma ja siis tunnike hiljem on see mõte mul peast lännu, SEST MUL JU POLE MIDAGI VIGA. 💁‍♀️

Mul on vist jõhkrad vitamiinipuudused. Ravist on möödas ju kohe pool aastat, aga mul langeb peast koguaeg nii palju juukseid. Mul on oma küüned nii pehmed ja kasvatada neid pikaks on võimatu.. Nüüd see meeletu väsimus.. Ja miks ma viimaselajal enam magada ei mõista? Ma tegelikult igatsen seda aega kui magasin hommiku 10-11ni. Nüüd ma ju ärkan väga varajastel hommiku tundidel. Noooh okei kui ma ei lähe just päris hommikul alles magama, sest mõnikord juhtub ka nii. 😏

Aah ja miks mu korteris mingi leviauk on??

4-5 päeva tagasi, siis kui ilmad päris nõmedaks kiskusid, ei saanud ma enam helistada ega keegi mulle. Ometi wifi ja telos olev nett toimib!? Kas see on tõesti ilmadest tingitud? See ei ole okei.. Ma pean selleks päris välja jalutama kui ma tahan kellegile helistada, sest rõdul see ka ei toimi. Alguses muidugi süüdistasin oma telefoni selles, et miskit ei toimi. Iga teine, kes mulle külla tuli, kurtis sama teemat.. Ja just siin korteris! 🤷‍♀️

Saaks nagu helistada ükskord normaalselt jälle. Vahetasin isegi oma numbri ära, seega, kes mu lähituttavatest või pereliikmetest numbrit vajama peaks, siis küsi! 🤭

See uus number on tegelikult mind sahtlipõhjas aasta aega oodanud😂

Aga…. 😉

Ma sain lõpuks ometi omale läpaka ka! Tänu onule, kes mu palvest ilmselt siit lugedes teadlik oli. Samuti õnnestus mul leida oma süntekale statiiv. Suur-suur kniks Teile tänutäheks🤭☺️

Saaks nüüd selle leviga ka asjad korda😆

Jaa nüüd ükspäev sain ma hunniku pilte ajast kui ma 14-15 olin.

Miks ma pidin oma juuksed selle musta värviga ära rikkuma. Okei ega ma ei olnud selajal ka nende juustega rahul. Tegelikult oli päris ilus🤭

Ja siis 4 aastat hiljem…

Ja päris minu laps🤭

Kui ma “pall…õhupall”olin

Teisipäev, 13.oktoober

16:55

Ma olen hetkel nagu “Palun ära riku mu plaane, kannatame nüüd 26.novembrini ära eks!”

Jeeees, jälle see SM. Tegelikult olen juba päris mitu päeva ennast halvasti tundnud. Sunnin ikka end välja värske õhu kätte, sest Emili tahab ju ka toast välja. Samas kõndida veel saan.. Aga täna on küll see päev, mil ma tunnen, et toast ma ei lahku. Lihtsalt ootan, mil kell juba piisavalt palju oleks ja ma saaksin magama minna. Täna öösel oli unega ka probleem. Ärkasin poole kaheaeg ja ei saanud enam und. Mis ma siis tegin?

Kõigepealt läksin ma kööki, et vett juua… Ma ei ole selline, kes öösiti sööks. Ühelhetkel oli mul külmkapi uks lahti ja ei suutnud “ei” öelda kahele kohukesele. Samas mul ei olnud kõht tühi, aga ma lihtsalt pidin neid sööma🤷‍♀️😃

Kohukesed söödud ja veel klaas külma vett peale. Seejärel ma käisin pesin hambad uuesti ära ja viskasin plika kõrvale pikali (haha see kõlab nagu selline korras päevaplaan, nüüd tegin nii..)😂 . Nooo ei olnud und. Lõpuks vaatasin Rannamaja viimase osa ära!? Vist peaks tulema nüüd viimane jah.. Panin silma “korraks” kinni ja oligi juba kell 07:38 hommikul. Emili äratas mind tasakesi paitades üles ja vaatas naeratades mulle otsa “Ooooommmmik!”. Oleks mina ka hommikuti nii rõõmus😊

Aam ma tegin nüüd sellele blogile fbs lehe. Minu jaoks veel päris võõras, aga ma ei pea oma profiili ja teiste fb seina “mõtetu lobaga” ummistama. Lehe tegingi seepärast, et kes reaalselt loeb või huvitub, siis need postitused saate K. Blogi fb lehelt. Jaaaa see vajab mul veel täiendamist 🙂

Kolmapäev, 14.oktoober

08:36

Okei olemine talutav praegu kui end veel tagant utsitada, et päris istuma ei jääks. Pikalt istudes tekib selline tunne nagu oleksin “kivikuju” ehk ma ei suuda asendist välja tulla.. Pilk jääks ka justkui ühele kohale seisma. Ma ei tea, mis toimub🤷‍♀️

11:35

Nüüd peaks plika varsti lõunaunne panema ja loodan, et jõuan temaga täna õue ka minna. Asja ajamisi nii palju täna kuidagi..

Neljapäev, 15.oktoober

19:58

Jesssas mul saab homme aasta selle diagnoosiga virelemisest. Okei.. Veider küll, aga täna on olemine parem olnud. Ma hakkasin pilte sirvima sellest korrast kui haigla läksin ja millisena ma sealt tagasi tulin. Need hetked kui ma see “ratastoolis olev pall” olin. Tänaseks on ptuiptui hästi olnud.

Seekord olen ma pisut julgem. St ma näitan neid hetki mil ma olin oma silmad totaalselt paiste nutnud ja näoga “ma olen kohe kohe suremas vist”.

See oli nädal enne haigla minemist kui ma ringi liikusin ainult seinte najal. Prillid ninal, sest arvasin, et “mul on nägemine kehvaks läinud”. Tegelikult oli SM põhjus.
Jällegi filter, sest ei tahtnud tolhetkel peeglisse isegi vaadata.
Ausalt mul polnud õrna aimu ka sellest, mis need rohud minuga teha võivad. Haiglast välja saade tundus asi okei olevat.

Nüüd rahulikult nädal hiljem ja milliseks ma muutusin.

Ja just nii ümar. Isegi kui ma peeglist ei vaadanud, siis tundsin end “õhupallina” st paistes.
Selline nunsu hamster 💁‍♀️
Jap

Tänaseks olen ma pisut kiiittsamaks läinud. Ma südamest loodan, et ma enam ei pea peotäis hormoone omale sisse ajama🙏🥴

Valmis tuleb olla kõigeks😶

A nii on lood

Pühapäev, 11.oktoober

12:05

Kõik on maru äge. Tsau ka

Ma ei saa rääkida, mis mind nii rõõmsaks teeb. Arvan alati, et muidu läheb kõik luhta kui rääkima hakkan. Pealegi oma pere asjades ma nii avameelseks ei kisu. Iga asi omal ajal, jutud lekivad kiiresti. Kes teab see teab 🤭

Minu SM raviaeg hakkab vaikselt kätte jõudma. Järgmise kuuni tuleb veel vastu pidada. Ainsad kerged “ägenemised” on hetkel piirdunud nägemise ja igapäevase väsimusega. Nägemisel on kadunud teravus ja pean kaugele vaatamiseks pisut silmi kissitama. Jällegi saan öelda, et see on kõige muu kõrvalt köki-möki olnud.

Ükspäev ma lugesin enda tervisega seotud postitusi ja ütleme nii, et päris vastik. Ma olen jah suutnud nendel hetkedel adekvaatseks jääda, aga neid hetki meenutades… Huh ei taha enam. Ma samas olen leppinud selle olukorraga ja kaasa aitavad “elumuutused”. Ma pean võtma vastu otsused, mis mulle parem oleks. Kõlab isekalt, aga mõnikord tuleks ka rohkem enda peale mõelda. Emiliga on meil vahva ja on ainult loetud kuud kui ta lõpuks ka lasteaeda läheb.

Ma endiselt ei tea, mis ma selle vaba ajaga peale hakkan. Oleks äkki aeg hakata uuesti muusikaga tegelema? Ma tõin omal sünteka ära. Ma mängisin 4-5 aastat tagasi.. Mulle tõesti meeldis õppida seda ja muidugi ka laulda. Eks ma jah olen muidu see hall hiireke, kes teiste juuresolekul peitu tahaks pugeda. Ma ei saa nii lihtsalt nüüd tööle ka minna, aga võiksin tegeleda nö mulle jõukohaste asjadega.. Asjadega mis mulle meeldib teha.

Ma olen viimased nädalaega mõelnud, et tahaks shoppama minna. Kuid aeg on näidanud, et e-poed on mind suht mugavaks teinud. Vedeled hommikul diivanil, jood kohvi ja sirvid erinevaid poode ja tooteid. Kohapeale minnes, siis mul läheb ühes poes maksimaalselt 15 min,sest ma vaatan kiirelt üle, kas jääb miskit silma või mitte. Proovida ka nagu ei viitsi. Võtan ruttu oma asjad ja aidaaaa!(kodus peamine probleem “no oleks võinud nr suurem/väiksem võtta”) Okei no eesti poodidest veel kannatab tellida, aga kaugemalt.. Ee siis oota jälle pool aastat äkki. Viimased asjad, mis muidugi hiinakad olid, need seisid mul läti piiril päris pikalt. Selle koroona tõttu ei tahaks ka väga kuskile shoppama minna. Kontaktivaba on parem.

Täna tuleb Emili mul koju (läks eile issi juurde), siis peaks hakkama tema riideid sorteerima. Mmm ma pesin Emili roosad riided hallikas siniseks.. Jap. Ma ei tea mis mul arus oli, et tumedad riided Emili riietega pesema panin..

“minul tütar on, siis tema küll roosaks beibeks ei hakka”. Ja. 🤭

Tegelt muidu need värvipüüdja lapid on suureks abiks olnud. Seekord unustasin need masina visata. Eks need kahvatu värviga riided jäävad kodus käimiseks. 😄

Ja nüüd jätkan selle paranormaalse/ebanormaalse teemaga.

Käisin ükspäev surnuaias, sest tundsin, et pean viima onule küünla. Mõeldud tehtud.

Surnuaias pildistamine pole minu silmis kuigi hea.. Aga ma mõtlesin, et saadan emale pildi, et “näed, ma viisin onule täna küünla”.. Heh ja kodus kui seda pilti vaatama hakkasin, siis mis ma avastasin..

Hauakivi üleval paremas nurgas on nägu.

Ma muidu pelgan surnuaial käimist, seekord oli mul kuidagi rahutunne. Hiljem veel ütlesin, et ju siis sellepärast, et ma ei olnud seal üksi.

Järgmisekorrani!