No midaaa

Eheheh mis aastavahetusel tegite? Ma näiteks istusin kodus, täitsa üksi. Enesetunne polnud hea ja ega erilisi plaane polnud tehtud ka, seega eelistasin kodus istuda. Mees ja laps läksid äia poole mõneks ajaks ning võtsid uue aasta seal vastu. Teist aastat ei pea ma nii eriliseks seda aastavahetust. Seekord võis mu meeleolu ära ka võtta väikesed lahkarvamused mehega. Eks suhetes ikka probleeme ole, kuid parem kui ju ei oleks? Igatahes ma keerasin totaalse käki kokku avl. Nimelt ma lõhkusin läpaka ära, aga seda läheb mul ilgelt tarvis. Suht raske on isegi blogi kirjutada telefonis, aga no äkki elab üle. Eelmise pikema blogi kirjutasin ka öösel telefonis 😀 Aga ma räägin siis loo sellest, kuidas mind rongaemaks tembeldati. 😦

Alustagem jälle…. Kui Emili sündis……..

Istun mina ühes haiglas, ei suuda jalgugi alla saada. Laps istub teises haiglas. Ema helistab mulle ja räägib “Kelli, sotsiaaltöötaja helistas mulle ja nad uurivad, miks sa oma lapse juures ei ole”, mina seepeale “Miks nad sulle helistavad, nad peaksid ühendust võtma minu või mu mehega?” Aaaa ei no muidugi.

Kõigepealt helistab kohalik sotsiaaltöötaja mu lähedased läbi ja siis ma kuulen ringiga, et mingi keiss käib, et mina pole oma lapse juures. Mees vestles ometi arstiga, kes tegeles teises haiglas Emiliga. Põhjus peaks ju selge olema, et ma sattusin kohe järgmisel päeval peale lapse juures käiku haiglasse. Ma ei tea, rooman kohale peale oppi? Minu arvates siiski laps vajab enda lähedale tervet emmet või ei? Nii marru ajas selline asi. Tuli mulle hiljem alles ka meil, tolhetkel ei osanud enam midagi arvata, ega teha. Ma hakkasin meeletult kartma, et nüüd kõik see, mis ma läbi elanud olen.. Kas siis nüüd võetakse minult laps ka ära v?

Lugu lõppes igatahes hästi. Sotsiaaltöötaja ja arst rääkisid üksteisest mööda ja nii siis minust rongaema ka tehti. Hiljem helistati minu emale ja vabandati südamepõhjani.. MM EE A KES MA OLEN? 😀 minu ees ju ei vabandanud keegi 😀 Aga ma ei tahtnud seda teemat ka rohkem surkida, sest üleelamisi oli niigi palju ja mulle oli ainult oluline see, et ma saaks ruttu terveks ja oma lapse lähedal olla.

Vot selline oli minu 2018. Minu jaoks oli see kohutav aasta, probleemid ja tervisemured. Ainus hea asi, Minh kullapai Emili.

2019 tuleb parem! Peab tulema!

2in1 hala ja haigla

Tänane teema on minu ebakindlus enda keha suhtes ja sellest, mida ma haiglas läbi elasin peale Emili sündi. Ma halan räigelt ja kes mu hala lugeda ei taha siis ära rohkem edasi loe.

Miks ma nii paks olen ahh

Ma ei taha ennast peeglist isegi enam vaadata. See topeltlõug, see pekine titekõht ja pekised jalad. Midakuradit ma tegin enne rasedust, et ma olin just sellise kehaga, mitte paks ega ka kõhn. Täpselt paras. No kurat, aga ma olin nii rahul oma kehaga. Ma tundsin endale riideid ostes nii enesekindlana. Mis nüüd siis toimub!?? Ma olen mõnelt üksikult tuttavalt saanud kommentaare “ega sa enam nii peenike ka pole” “sa peaksid endaga ikka midagi ette võtma”. Mulle läheb see nii hinge, aga ma ei oska kuidagi midagi ette ka võtta. Okei ja ma olen kandnud last 9kuud, sellega ju keha ka läheb teissuguseks. Titekõht tõmbab tagasi healjuhul aasta või kaks, kõigil individuaalselt muidugi. Aga ma ei taha olla paks. Ma tõmban kõhu sisse aga ikka mingi pekine kõht jääb ette. Ma oleks nagu 4kuud rase, aga ei ole ka. Iga toidukord ma tunnen süümepiinu, sest ma lasen end kõigutada teiste arvamusest, et ma olen PAKS. Ma ei tea. Mees ütleb küll, et ei ole midagi ja, et kellele teisele ma ikka meeldima peaks, ainult talle?? Krt ma ei meeldi iseendalegi enam. Ma tunnen end nii ebamugavalt. Ma kindlasti mainin ära, et ma ei taha, et keegi ennast mingitmoodi puudutatuna tunneks. See on ainult minu nutt ja hala endasuhtes. Kaalunumber pole minujaoks mingi näitaja. Samas olen ma ju ise süüdi, et mul päästerõngas ümber on. Jõulud. Kommid. Palju rasvaseid toite. Aga no ma nälgas ei saa ka ju sellepärast istuda. Äkki on lootust uuest aastast endaga rohkem tegelema hakata ja siis oma enesekindlus tagasi saada. Rohkem ei hala.

…………………………………………

Haiglas

Ma oleksin sellest tegelikult eraldi postituse teinud, aga kuna ma paar päeva olin eemal siis ma laon kõik ühte virna. Enne kui alustan siis jätan haigla nime nii igaksjuhuks anonüümseks.

Palju õnne, teil sündis tütar.

Emili sündis, viidi ta kohe sama õhtu tallinna haigla. Mina sain intensiivis mitmeid vereülekandeid ja kui palju mind torgiti.. Arstid olid väga toredad intensiivis. Igati oldi toeks mulle, sest ma olin nii šokis peale lapse sündi, endalt küsides “miks mina ei saa oma lapsega olla?”.

Lõpuks tavapalatis

Oh ma tundsin nii suurt kergendust kui sain tavapalati. Suurelt lootes, et paar päeva veel ja ma saan inimese moodi end tunda ja uhkusega oma tibulinnu juurde minna. Jajah. Ma ei saanud peale keisrit 4 päeva hiljemgi voodist püsti. Mu haav tegi nii meeletut valu, et see tõmbas mul jalad nõrgaks. Eelviimasel päeval haiglas, naabrinaine palatis kõndis juba normaalselt järgmise päeva õhtu peale keisrit. Veider, kas pole?

“Tore arstitädi”

Mind no põetas ikka igati tore arst. Ilmselgelt mitte! See vanem proua, kes minuga tegeles, tõmbas mind käest vägisi voodist püsti, arvates, et ma mängin simulanti. “Ah, et mismõttes ei saa kõndida, aja püsti ennast!”. Eee mis asja. Mul pisarad lakkamatult jooksid, sest mul oli nii valus. See valu ajas lausa iiveldama.

Sellest hoolimata saatsid nad mind koju.

Saabus see viimane päev haiglas, kus ma küürakil ja tibusammul uksest väljusin ning tagasivaadates alateadlikult ütlesin “varsti tulen tagasi”. Toetasin mehe najal ning ütlesin pisar silmis “miks mul nii valus on?”. Ei mingeid analüüse, lihtsalt mine ja mängi simulanti kodus edasi.

Paar tundi beebit

Ma sain oma last näha. Esimest korda. Ma läksin, kuigi ma ei saanud praktiliselt üldse kõndida. Oma lapse nimel ma võtsin oma jõuvarud kokku, sest laps vajab ka oma emmet! Ma ei suutnud seista ega kõndida lastehaiglasse saabudes. Mind pandi toolile istuma ja asetati laps sülle. See tunne kui näed oma last esimest korda ja tead, et tema on oodanud sind nii mitu pikka pikka päeva. Meid ei lastud tema juurde kauemaks, sest ta ei oldud veel viidud tavapalati.

Järgmine õhtu emosse

Järgmise päeva õhtuks oli asi nii hull, kus ma ei suutnud enam voodist püsti saada. Ma nutsin, sest päevas terve leht valuvaigisteid enam ka ei aidanud. Ma nutsin end magama, olin läbi unegi sonides öelnud kui valus mul on. Mees käskis mul end kraadida, palavik oli tõusnud 39 peale. Ma nutsin lakkamatult ja ma ei saanud enam hästi aru, mis toimub. Mäletan, et ütlesin “Ma ei taha sinna tagasi minna, see arst teeb mulle liiga”. Ma tõesti kartsin, et mind jälle vägisi tõmmatakse püsti ja ma lähen lihtsalt katki. Lõpuks pika venimise peale ma jõudsin haigla.

“Teie haav on tugevas põletikus”

Arst vaatas mu haava ning ütles, et haav on tugevas põletikus. Järgmiseks päevaks ootas mind ees operatsioon. Sama õhtu veel magama minnes oma palatis painas mind üks mõte “peale oppi ma ei saa nagunii jälle siis nädal kaks kõndida”. Õnneks asi nii hull polnud. Järgmise opi päeva hommikul ärgates, otsustasin end vaikselt püsti saada. Püsti tõustes hakkasin telefoni laadima panema ja järsku viskus põrandale jõhker vereloik. Justkui ämbriga visatud. See veri ei jäänud pidama. Olin šokis, arvasin, et jooksen verest tühjaks. Ma ei saanud tolhetkel isegi aru, kus see veri tuleb. Tegelikult oli tekkinud põletik nii suur, et see lõi mu haava lahti. Väga ränk.

Mind alandati.

Mu jalad, mu kleit ja käed olid verega koos, ma kartsin end liigutada. Verejooks ei jäänud pidama ning ma arvasin, et kohe on kõik ka.. Nüüd on lõpp käes. Panin rohkem üle, aga olukord oli muidu kriitiline küll. See sama arst, kes mind esimene kord põetas ja kelle pärast ma haiglaa minna ei tahtnud, tegeles minuga jälle. Ta käskis mul ratastooli istuda, kus ma endiselt verd jooksin. Me suundusime mööda pikki koridore haavaultrahelisse. Ooteruumis oli palju inimesi, kellel veel pisikesed lapsed kaasas olid. Minu veriseid jalgu kattis ainult tekk. Järg jõudis minu kätte, kus üks meesterahvas palus mul siseneda kabinetti. Okei. Minuga kaasas olev arst käskis aga mul verisena ukse taga teiste nähes ja verd joostes püsti tõusta ja kabinetti siseneda. Küsisin “Kas te teete nalja? Mul on nii valus, ma jooksen verd, siin on ju lapsed ka”, millepeale vastuseks sain “ei huvita, tõuse püsti. Oskad kõndida küll”. Mul ei jäänud muud üle kui halastamatult nuttes teiste ees püsti tõusta ja kabinetti suunduda.

See, mis juhtus oli küll minu õnneks. See arst, kes mul nii sinna kabinetti kõndida lasi, sai sellelt mees arstilt hullllu peapesu. Kes alandab üht patsienti nii?

Kuna see tädi sai nii sõimata, siis tagasi mind palati viies ütles ta mulle “sina oled süüdi, et su laps teises haiglas on. Ta oleks võinud ära surra.”

See oli midagi, mis tekitas mulle nii suure hirmu. Ma lihtalt ei osanud teha muud kui mees kutsuda enda juurde nii päevaks kui ööseks.Ma kartsin seda arsti nii väga. Kuid õnneks jäi see viimaseks korraks kui seda arsti nägin. Peale teist operatsiooni, palusin ma sealsetel arstidel end veel päev hoida intensiivis. Ma rääkisin neile kogu loo ära, miks ma kartsin tavapalati minna. Mulle lubati, et see arst enam minuga ei tegele. Ma sain endale hiljem super toreda arsti, kes mind jälgis pidevalt ja koguaeg mulle sellisel raskel ajal toeks oli.

Vot nii. See oli nagu muinajutt, kus juhtub imesid, tulevad pahad,tehakse su nii maatasa, aga lõpuks saab lugu ikka ilusa lõpu. Ja nüüd elame me õnnelikult kolmekesti oma väikeses üürikas… Olen mina terve, laps ja samuti mees ka.

Ma sain korraliku “starterpacki” omale peale lapse sündi. Järgmiseks ise haiglas olles tuli mängu lastekaitse, millest ma isegi ka ehk räägin, aga järgminekord. 😛

Vot..

Asi on nii, et ma ei taha olla see, kes ma tegelikult pole. See tähendab seda, et ma kirjutan oma blogisse täpselt nii nagu ma tolhetkel mõtlen. Ma ei hakka illustreerima. Kõik siia kirjapandu tuleb otse ja südamest. Ma ei hooli sellest, kes või kui palju loeb. Kuid. Ma olen kindlasti rohkem motiveeritud kirjutama igapäevaselt või ülepäeva törts oma elust ja mõttelaadist kui on neid lugejaid, kes oleks pisut julgemad oma tagasisidet mulle andma. Ma olen peale oma kolme sissekannet saanud kommentaare siit ja sealt. Mind on juba veidi pommitatud küsimustega “kas sa ei karda” “misjaoks seda teed” “mida sa üritad”. No miks ma peaks kartma? Kas ma ei või tegeleda lapse kõrvalt sellega, mille jaoks mul aega või võimalust on? Mida ma sellest kaotan? Ma teen seda lihtsalt ja kui mul miskit mõttesse tuleb, siis teeb ära! Ma olen ka eelnevalt blogi kirjutades solvavaid kirju saanud, aga mul on lihtsalt nii ükskõik sellest, hea kriitika on ju alati teretulnud. See jutt esimeses sissekandes ei mõjunud, miks lisasin ka selle postituse siia nüüd. 🙂 Ausalt nüüd lähen magama.

Paras jonn

Viimastel päevadel on Emili nii jonnine. Päevast päeva ludistab oma sõrmi ja rusikaid. St ka seda, et päeva jooksul on vaja bodi vahetada max 2-3 korda, sest see saab korraliku “ilapesu”. A ja ma avastasin, et olen Emilile kolm ühesugust bodi suures shoppamise käigus ostnud. No ja kellele meeldiks niisket riiet enda keha vastas terve päev hoida. Pudipõlle olen ka nii prooviks ette pannud, aga talle ei meeldi see üldse. Ma siis ei traumeeri.

Ah no ja muidu on Emili igapäevaselt nii jutukas olnud, kuid nüüd mitte eriti. Jääb mulje nagu oleks solvunud ja tahab omaette chillida. Ma siis jälle lähen võtan ta opasse ja nunnutan teda

Õhtuti mõtled, et aitab küll, kell 11 juba ja aeg magama minna. Unistada võib ju. Emili kui näeb, et emme või issi veel üleval, siis miks ta peaks magama!? 😀 Mm ja meil hetkel seis selline, et issi magab elutoa diivanil(see oli ta vabatahe) ja Emili laiutab emme kõrval. Hällis on ta meil pisut rahutu. Seega heaküll, saab siis emme juures tududa.

Nüüd ma siin voodis lebotan Emili kõrval ja ootan millal ta ükskord magama jääb. Siis kui aeg magama jääda, kukub tema lalisema siin kõrval ja mul pole mõtet ise ka magavat teeselda kui ta mu nägu näpistama hakkab või siis lambist naerma hakkab. Hoia siis naeru ise kinni eks 😀

Kell on ka üsna palju, mees läheb homme kalale kuskile peipsi lähistele. See tähendab seda, et ka ilmselt vahin mina juba seitsmest üleval. Jõuan ehk enne sugulase ilmumist toad korda teha ja pesu ära pesta. Viimasel ajal olen nii laisaks muutunud. Teen toidu valma ja tegelen tirtsuga, heaküll.

Aga ok, üritan ka magama jääda, muidu ei saagi eriti välja puhata end.

Avastas, et saab ise sokke jalast kiskuda

üht ja teist

Mul oli läpakas nüüd kaks päeva hõivatud ja telefonis pole eriti mugav pikemalt kirjutada.

Eile sai käidud minu vanemate pool jõululauas istumas. Üle mitme aasta väga tore ja rahulik istumine kui välja arvata see, et Emili natuke jonnine oli. Pidime enne koju tulekut surnuaiale minema, aga jonniva titega ei hakanud minema. Jõudes koju istusime veel mehega üleval, vaatasime koos filmi ja veidi enne kella poolt kahte sain magama.

Jõulud on alati mul tähtsal kohal olnud. Mulle meeldib eriti see kingipakkide jagamine. Tore on teha teistele kinke ja siis nende reaktsioone näha. Eilegi lauas kannatamatult istudes  palusin lõpuks, et hakkaks kingipakke jagama. 😀 Emili sai häästi suure roosa mõmmi, kuid kui ta seda nägi siis ta kukkus röökima. Panime selle siis peitu ära. Loodan, et ta sellest nüüd mingit traumat ei saanud. Naljakas, aga ma olin Emili kinkidest vist rohkem vaimustutses kui ta ise. Ega ta veel nii hästi aru saa ka, mis toimub. Tal ainult üks lemmik mänguasi, mis minu vanemad talle kinkisid. Jonnipunn. Natuke samastub tema endaga. 😀

No ja ükspäev käis sõbrants mul siin külas. Eelnevalt räägitud, et kui pikemaks ajaks külla tuleb siis teen talle võimalikult loomulikud geelküüned. Mõeldud tehtud. Ma ise teen endale koguaeg ise geelküüsi, sest mul pole aega ja viitsimist kuskile salongi minna kui ma tajun ise ka biiti sellesosas. Algaja käsi. Vähemalt on mul nüüd “katsejänes” olemas, kelle peal saan kätt harjutada. 😀

Ah ja kui hakkan nüüd siin oma hobidest rääkima, siis on mul neid palju. Üks asi on see, millega ma saan tegeleda ja teiseks, millega ma tahaks aga ei saa. Noh näiteks ma tahaks laulmisega tegeleda või üleüldse muusikaga, aga ma ei saa. Aasta tagasi veel sain, aga nüüd enam mitte. Varasemalt sain ma käia lõõritamas ja pilli mängimas oma vanemate uues korteris, sest sealsed naabrid oli sellega harjunud ning ei tekkinud kunagi probleemi. Nüüd pole mul kuskil seda pleissi. Mul käis ükskord peast läbi mõte, et kui päris oma kodu saada siis võiks keldriboksist teha mingi enam vähem ruumi, kus saab käia ja harjutada. Ma ju tahan privaatsust. Aa  ma ei tea kus need kartulid siis panna? Teiseks fotograafia. See on ka kuidas juhtub. Kätt vist natuke on, aga samas arenguruumi on ka veel palju. Nonii kolmandaks ja mu lemmar osa….MUKKKIMINEEEE 😛 Ma olin äkki mingi 10 aastane kui ma ise ennast meikima hakkasin 😀 Ma imestan, et peale neid pikki aastaid, kus ma enda näos sellist “krohvi” kannan, mul nii  hea näonahk on. Sile ja pehme, mingit punnikest näeb mu näos vb poole aasta jooksul ühe korra. Mul on neid meigiasju nii palju, et mul pole isegi kapis varsti riietele ruumi, sest kosmeetikal peab ka oma riiulike ju jääma. See on selline hobi, millele ma olen 101% pühendunud. Sellega küll eriti palju leiba lauale ei teeni, aga siiski tulevikus tahaks minna seda veel õppima. Noor ja terve elu veel ees. Seega miks mitte. Aaa ja ükspäev ma mõtlesin, et võiks ehteid tegema hakata. Nüüd ma siiamaani haun seda plaani. Ei tea, kas õnnestub. Õmblusmasinat oleks vaja, paar asja on vaja ümber teha. Kooliaeg olin nii koba, tore kui neljagi sain õmblemise eest. Ise õppida asi selgeks sobib mulle paremini kuidagi. Nüüd ei paista probleemi olema, lihtsalt eelmine õmblusmasin läks katki.

Tegelt kindlasti on veel mul midagi, aga lihtsalt mind hõivas praegu mõte sellest, et kui me oma päris kodu kätte saame ja remonti hakkame tegema. Ma tunnen mehele juba südamest kaasa. Ma olen kohati väga nõmeda iseloomuga. Esiteks ma olen valiv, teiseks ma olen ilge kamandaja, aga ise kunagi kätt remondis külge ei pane. 😀 See mõte tuli praegu väga lampi mulle pähe ja ma pean vist hakkama vaikselt eeltööd tegema sellega, millises stiilis tapeeti elutuppa panna võiks. Ma söön muidu viimasel minutil totsna mehe viimased närvid ära….

A ja mul nende jõuludega seoses mõttelõng täitsa ära kadunud, mis teemadel kirjuada võiks. Kui keegi loeb siis ma ei tea, andke mulle natuke mingit mõtet.

Tsekkige siis Emilit ka

Ja nii juba teine pakk?

 

 

 

 

Väike rokaööbik ärkas ülesse

nutikad

Tere

Eile pidin siin avaldama järgmise postituse, aga ei jõudnud enam siia läpaka, sest meil tulid õhtul külalised. Agaa teema, mis mind taas ükspäev kummitama jäi. “nutiajastu”

Kui mina väike olin.. 😀 Jah ma kõlan nagu oma ema. Puudus minul väiksena telefon, ega osanud aimata ka, mis see olla võib. Esimene nuppudega telefon mille ma sain, oli siis kui ma äkki 11 olin. Arvuti sain ma siis kui olin 8 aastane. Emal ju oli vaja pilk hinnetel peal hoida, sest mul oli kombeks mõnikord kehvema hinde saamisel päevikus mõni ilus lille kleeps peale kleepida hindele 3. Noh ja päevas tunnike barbimänge ja sims 1 sain ka mängida. Esimeseks nutitelefoniks oli mul vist Samsung. Onu kinkis esimeseks septembriks. Ma olin nii uhke, aga muidugi netis ma sellega kunagi ei käinud 😀 Sai infrapunaga laule sheerida ja mõnikord lindistada arvutist üles 😀 Nüüd ju kasutame spotify, deezer, youtube….

Mida sa teed seal koguaeg?

Ma ei taha kedagi samastada, sest see on nagunii niivõrd üldistatud teema. Ma ju ise olen samasugune, aga vahel ei saa isegi aru kui süvenenud ma ainult telefoni olen. Keegi räägib sinuga, vastad ainult “mhm”, aga tegelikult sinult küsiti just ennist “kuidas sul läheb?”. Mis seal nutitelefonis nii tähtsat on?

Mina kasutan kõigerohkem facebooki,messenger,snapchat,wordpress,instagram ja paar töötlemisappi. Kõik. Ma käin vaatan kõik eelnimetatud rakendused läbi ja vsjo, natuke puhkust silmadele, räägiks siis nüüd kellegiga näost näkku.

Aga kui sul telefoni pole?

Jooksed peaga vastu seina, karjud.. Sul läks telefon katki või kaotasid ära. Elu läbi? Tee midagi targemat. Võta aeg maha, suhtle inimestega näost näkku. Aga ei saa.. kuidas ma peaks inimesega suhtlema irl kui ma ei saa teda kuidagi kätte. Jah.. nii vastasingi ma kord oma vanematele.

Saadan sulle sõiduaeg snapchati pildi. Mul on 110 sees.

Miks sa tipid kui sa oled roolis? Kas telefon on tähtsam kui see, et riskid iga sekund oma eluga? Mina vist ei suudaks nii mitut asja korraga teha. See ekraan röövib su pilgu endale. Sa kirjutad reaalselt varsti oma surmatunnistusele alla..See on ju su vabatahe.

Vaata kui tark mu laps on

Sul on 2 aastane laps ja ta paneb su nutitelos pusle kokku. Nii tark eks. Aga anna talle päris pusle, kas ta paneb selle ka kokku?

Kohe kindlasti ei anna ma oma lapsele telefoni, et ta seal mängida saaks. Ma tean, et paljudele vanematel on sellevõrra kergem kui viskad lapsele telefoni kätte, et saaksid lõpuks oma asjadega tegeleda. See pole ju õige. Kui ta veel on nii pisi, las ta mängida siis päris mänguasjadega. Ta areneb päris asjadega mängides palju paremini.

Aaa ja koolis kasutame päris raamatute asemel e-lugerit ja tahvelarvutit? Kurb tõde on see kui tulevikus enam inimesed ei oska paberile kirjutada. Siiralt loodan, et see nii ei lähe.

Lõpetuseks ütlen üht’

Tore on vaadata neid noori või enda eakaaslasi, kes pole unustanud enda jaoks päris elu. Nad koguaeg tegelevad millegagi, kas käivad trennides või tegelevad muude hobidega.

Ärge siis laske mugavustsooni liiga, aeg oleks sellest välja tulla.Päris elu on ju palju lahedam eks?

 

Kus on mu sojatortilla?

Ilus ilm oli täna eks?

Tänane päev möödus kuidagi väga kiiresti. Hommikul ärkasin plikaga veitsa enne kümmet üles. Jah, me oleme üsna pika unega, sest kui tahame siis magame kasvõi lõunani. Unele ei saa ju ei öelda kui sa tead, et sul pole eriti midagi tänasel päeval teha?!

Mees tegi mulle ühe kohvi, mina sättisin plikat riidesse vaikselt. Plaan oli Emili minu ema juurde viia hoiule. Paariks tunniks. Meil oli vaja paar toimingut Rakveres ära teha ja siis veel otsustasime paar jõulukinki osta. Mõeldud tehtud, käidud, ostetud.

Mehel kombeks ikka igakordselt põhjakarallil hessist läbi käia. Mina, kes ka enne koguaeg mingit juustuburksi endale näost sisse ajas, hakkas ju toitumisjälgijaks. Jälgin, mida endale näost sisse ajan. Peale lapse saamist mu toiduisu muudkui kasvas ja ma sõin endale peamiselt sisse ainult rämpstoitu. Tegin sellega muidu lõpparve 😀 Aga no siis ma jäin vaatama, et menüüs pakutakse sojatortillat.  Tahtsin nii ära proovida. Ma tarbin isegi lehmapiima asemel sojapiima ja väga palju muid sojatooteid. Niisiis. Tellimus käes ja läksime autosse oma kodinatega. Sõites teel koju hakkasin ma siis oma kotist seda sojatortillat otsima. Mida polnud….oli sojatortilla!? Tšekil oli isegi see kirjas, et see on tellimusse sisse löödud.. AGA MIKS VÕI KUS SEE KADUS SEALT SIIS. Kahjuks me olime ju poolel teel koju ning ei hakanud sellepärast tagasi ka minema. Vihale ajab see, et sa nagu tellid endale mingi spets tortilla.. sul niigi kõht tühi.. aga sa näed seda tortillat ainult oma tšekil, mujal aga mitte. Nojah. Istusin siis nälgas. Sõin mehe eine friikad ära. 😀 kõva toitumisjälgija.

Aga tegelikult savi see tortilla. Väsinuna ju ega see ajuke ei tahagi eriti koostööd teha ja kipuvad asjad ununema. Ehk järgminekord läheb paremini ja ma saan proovida seda sojatortillat 😀

Pikemat juttu ma täna ei teegi, sest ma olen nagu mega väsinud. Emilil tuleb ka kell 10-11 uneaeg ja siis ma pean koos temaga tuttu jääma. Homme plaanis kirjutada jälle pikemalt teemadest……..Homme näed, kes sa loed!

Aga ükskõik, kes sa ka ei oleks. Ole hea anna mulle tagasisidet blogi kohta. Kõik kriitika ja kõik on ka teretulnud, vähemalt tean kuidas end parandada siis. Aaaa ja teemasid ka palun.. mul ka vahest pea ei tööta. Kuigi ma olen enda jaoks mõned teemad juba mustandisse üles kirjutanud. Aga no vahelduseks peale minu ja mu lapse võiks veel olla, millest jutustada 🙂 baii

Neli seina ja beebi

Ohkan sügavalt

Ma vahel olen nagu iseenda psühholoog, sest ainult mina ise suudan end aidata. Ma tunnen end tihti üksildasena kuigi mul on laps. Laps, kes vajab oma emme lähedust, armastust ja kohalolekut.Aga mul on ka mees, kes mind ja Emilit armastab. Mees käib tööl ja on tihti kodust ära. Jälle oleme üksi. Need pidevad jooksmised ühest kohast teise, sest Meil puudus midagi väga suurt ja omast. Sellel on väga suur tähendus ja nimi. Saage tuttavaks, tema nimi on Kodu.

Prooviabielu esimesed 3 kuud

Issand ma ei taha öelda seda lauset, et “Ma tasapisi kolisin kuti juurde oma kodinatega sisse” . Me polnud koos elamisest isegi rääkinud, sest mina käisin tööl ja hiljem koolis ja ma elasin oma vanemate juures.Olime üksteisega piisavalt koos ja piisavalt üksteisest eemal. Kuigi tema maja asus minu majast ainult 3 km kaugusel. *sebisin naabripoisi ära*, keda ma juba algklassis taga ajasin 😀 Igatahes ma kolisin sinna tasa ja targu. Kõik sujus ja oli fun, et miks mitte siis. Mainin ära, et maja kuulub tema isale. Igati lahe aeg. Ja siis bababahh……..

 

Oi beebi tulekul. Aga saime aru, et tahaks ju päris oma kodu saada ja olla rohkem omaette. Aga kuidas, mismoodi, kuhu? Kui endal vaja mingit väikest korterikest sebida siis ei ole ju kunagi kuskil midagi. Nagu ikka. Mõlemad oleme maainimesed ja otsustasime, et linna me kuskile päris elama ka ei lähe. Alevik, kus on meie sugulased, sõbrad, tuttavad, lasteaed,pood ja kool on ju täitsa ok? Otsisime ja uurisime nagu segased, tulemusteta. Lõpuks ikkagi õnn naeratas, aga viivitusega. Seega otsustasime lühemaks ajaks üürida korterit kuni saame päris oma koju. Tapa linn. See ei ole üldse koht, kus ma elada tahaks. Aga vähemalt oleme me omaette ja see on siis proovikivi meie suhtele, kus meil on elamispind ja tujukas beebi. Seega uuest aastast saame ehk päris oma koju sisse kolida 😉

Neli seina 

Kurat küll! Vabandust.

Kõik on ju tore, laps kasvab ja muutub igapäevaga üha aktiivsemaks. Mul on öösiti uneaega rohkem. Mis mul veel vaja? Ma tahaks ju siit nelja seina vahelt välja saada lõpuks. Ma elan nagu kesklinnas, aga see on hullem pommiauk kui see alevik, kuhu me elama läheme. Siin ei ole mul lähedased käeulatuses. Ma ei taha isegi siin välja väga minna. Paned küll lapse vankri ja mõtled, et ok nüüd võiks jalutama minna, aga su laps ei maga seal vankris. Sellepärast, et vastu tulevad noorema generatsiooni poistekamp oma kõllidega, kus nad kuulavad mingit räppi või hardstyle..plärud ees.. Ausalt v? Mul hakkab endalgi hirmus.. *siiralt lootes, et mu laps ei ole kunagi selline*.

Aga mida ma teen siis päevast päeva siin nelja seina vahel? Nagu meeleheitel koduperenaine istun siin. Tegelikult alustan ma igatpäeva samamoodi. Ärkan, teen lapsele toidu valmis, tegelen lapsega, panen lapse kiiku, panen teleka mängima, igahommikune “kirgede torm” kordus, teen kohvi, pesen nõusid, tegelen lapsega, joon kohvi, panen lapse magama, lähen pesema, laps ärkab, tegelen lapsega………..lõpuks on õhtu. AGA MA VARSTI ENAM EI JAKSA NII… mul on vaja saada rutiinist välja, aga ei oska lihtsalt. Ja nüüd siis kommentaar osade vanemate emmede poolt “Ei no need noored on ikka saamatud, ei saa lapsegagi hakkama*. Ma annan endast maksimumi, et mu laps ei jääks tähelepanuta. Ma reaalselt mängin päevast päeva klouni talle. Talle meeldib ja tal on tore. Ma teengi kõik nii, et tal kõige parem oleks. Aga mul on ka nõrkusehetked. Hetked mil ma jooksen nuttes teise tuppa. 2 minutit poetan pisarat, pühin pisarad ja lähen taas lapse juurde nägu naerul. Kõik ei saagi olla ideaalne. Samas ma ju pean olemagi rahul sellega, mis mul on. Mul on mees ja laps. Mul on ju oma pere. Ma ei lase oma perest mitte kunagi lahti. Igapäev tahaks neile kõigile öelda, kes on algusest peale nii toeks olnud meie perele, aitäh, et olemas olete!

Sellega ma siinkohal nüüd pean lõpetama,sest Emili ärkas üles ja joriseb veitsa. Tsau

Ma sain vahepeal lapse

Nagu postituse pealkiri ütleb, siis sain ma vahepeal lapse. Päris nunnu teine, aga mis kõige parem, et täitsa minu oma. Alles aasta tagasi ma rääkisin, et ei mina veel lapsi taha. Unistused olid suured, et kõigepealt kool ära lõpetada, mis kahjuks ikkagi pooleli jäi. Tahtsin tööl käia ja elada iseendale. Aga siiski ei läinud kõik päris nii nagu ma unistasin.Kuigi jah, mulle meeldivad väga lapsed ja ma saan lastega päris hästi läbi, siis tundsin ma ikkagi hirmu, et kui ühel päeval minul laps on..Kas ma saan hakkama? Olen ma valmis selleks? Tegelikult nüüd ma saan aru, et oma lapsega on ikka palju rohkem teistmoodi ja lihtsam, kõrvalt vaatajana tundubki see natuke hullem. Igatahes…

Ühel toredal talveõhtul otsustasin ma testi teha, lihtsalt niisama..mul polnud isegi midagi viga. Veider oli küll see, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes päeval magaks. Viimasel ajal oli koguaeg suur väsimus peal, aga mitte midagi muud mul viga polnud. Niisiis üllatuseks sain ma kaks triipu..ma viskasin oma kutile lihtsalt nalja ennist, et aa ma rase. Sõnusin ära. Kaks armsat triibukest tulid ära. Mis edasi? Mis ma vanematele ütlen? Ma olen ju 19?(nüüdseks 20)..Aga kordagi ei mõelnud sellele, mida mu boyfriend sellest arvab või ütleb. Kutt oli leplik ja motiveeris, et saame hakkama ja pole hullu midagi, et täitsa tore ju..vanemad olid ka väga toetavad ja mu ema reageeris sellele nii toredalt. Tegelikult oli terve perekond nii toetav. Super.

Rasedana tundsin ennast lihtsalt väga suurena, aga muud ei midagi. Raske oli vist ainult raseduse lõpus kui väljas oli peaaegu 30kraadi sooja.. Vahepeal ei osanud enam kuidagi olla ega kuhugi minna. Enesehinnang langes samuti, sest ma tundsin, et ma olen nii suur ja ma pean endale XL suuruses riideid ostma, aga ka need jäävad igapäevaga väiksemaks.

Mind pandi haigla

Raseduse lõpus pandi mind Rakvere haigla. Ma olen eluaeg kartnud arste, nõelu, haiglaid jne. Seega kõik oli minu jaoks väga hirmuäratav. Saadeti siis mind esimene kord osakonda, kus ma chillisin teiste beebiootel neidudega. Ma vist ei saanud kümmet minutitki maha istuda kui tuli mu juurde tädike, kes käskis mul selle haiglarüü selga tõmmata ja veidrad poolsukad.. Ma mõtlesin, et mis toimub, kas see on siis nagu normaalne või.. Samas ei julgenud küsida ka, lihtsalt jälgisin kõike toimuvat. Muidugi selle hetkeni kui kästi mul toolile istuda ja siis tädike ütles pool venekeeles”andke palun oma käsi nüüd siia, ma pean teile kanüüli panema”. Minu esimene küsimus oli, et miks ta mulle kanüüli paneb?! Vastuseks sain “Issand jumal te ju lähete keisrilõikusele, Natalja”. Ilmselgelt mingisugust kanüüli ma endale panna ei lubanud, vaid kutsusin oma ämmaka ja ütlesin, et esiteks mina pole mingi Natalja ja teiseks pole mulle varasemalt mingisugusest keisrilõikusest räägitud. Oh neid vabandusi hiljem eksituse pärast.. ja ohhh minu hirm veel suurenes. Ma istusin hiljem šokis oma voodiserval palatis ja lihtsalt nutsin ning lootsin, et saan varsti koju. Ei saanud. Järgmine päev saadeti mind ITK haiglasse. Seal oli nagu asi palju proffessionaalsem. Arstid olid toredad ja käisid vahetpidamata kontrollimas. Sealgi ei tehtud minuga midagi ning ma sain koju.. Hullem oli veel ees, sest ma olen terve elu kartnud süste,vereanalüüse,operatsioone..siis ma ei osanud arvata elusees, et mind hakatakse peale lapse saamist nii palju torkima ja et ma pean veel peale lapse saamist ühele opile minema. KOHUTAV

Asi hakkas vaikselt kätte jõudma

Jõudis kätte 24.juuli. Rakvere pani mulle tähtajaks 27.juuli. Mul oli ülihea ja kerge olla kuidagi. See päev ma lihtsalt koguaeg tegelesin millegagi. Kastsin põõsaid, niitsin murutraktoriga, pesin nõusid, pesin pesu, koristasin ja tegin süüa ka veel. Õhtu üheteist paiku sain alles pikali, aga siis vahtisin ka veel kella 1ni telkut. Ükshetk tunnen, et kõht,alaselg ja küljed tuikavad õrnalt. Ilmselgelt ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest oletasin, et see on vb sellest, et ma terve päev siblisin ringi ja nüüd lihtsalt annab nats tunda. Kell oli 2.. ja see mini valuhoog tuli iga 7-8 minuti tagant. Ikka ma ei pööranud liigset tähelepanu sellele. Magasin ma siis hommiku kella 8-9ni. Valuhoog oli juba pisut suurem, kuid ikka köki-möki. Muidugi mehele ütlesin, et veitsa kahtlane..äkki peaks siis arstile minema.

Panin asjad kokku ja seeaeg olid valud ikka päris tugevaks läinud. Ei andnud ma veel alla sellele valule. Võtsin ruttu oma kosmeetikakoti, et ikka mukk ka näkku teha enne kui sünnitama lähen.. Ausalt ma ei tea, mida ma tolhetkel mõtlesin. Sest kujutage nüüd ette, valudes naine..kükitab ja vannub kulmupintsel käes “kurat kas ma saan selle teise kulmu ka tehtud või ei”. Muidugi ma andsin lõpuks alla ning pomisesin mehele… “kuradile see meik, hakkame minema nüüd.”

Me jõudsime Rakvere haigla tsipa enne kella nelja. Paigutati siis mind ja mu meest sünnitustuppa. Peale 2 tunnist piinarikkat valu talumist, tuli arst ja ütles “siin läheb kuus tundi veel..aga jah, tuhud on juba päris suured teil ma vaatan.” Ei mingit leevendust pakutud mulle.. lihtsalt ole seal voodis ja piinle. Iga valuhoog ma mõtlesin, et kas see ongi nüüd minu lõpp vä.. sest ma ei suuda  taluda seda valu, mis veel hullemaks läheb..kuuuuus tundiiii.

Lõpuks tulid arstid sünnitustuppa ja vaatasid olukorra üle ning ütlesid “siin ei ole midagi, te ei saa ise sünnitada. Lähete keisriopile”. Kui paljud naised vaatavad viltu nende peale, kes keisrioppi tahavad..siis ausalt, mina tahtsin ka..algusest peale juba lootsin.. Jumal tänatud, et mu piinad tänu sellele lõppesid.. Ainult selhetkel. Piinad ju tegelikult alles algasid..

Ilmavalgust nägi kaalunumbriga 1.800kg beebitüdruk, kelle nimeks panime Emili. Ainus mida tollest õhtust mäletan oli tema soojus. Ma isegi ei näinud teda, aga tundsin musi tehes tema peakese pehmust ja soojust. Ta oli mu lähedal alla minuti kui ta viidi kiiremas korras Mustamäe lastehaigla.

5 päeva hiljem kohtusin ma temaga esimest korda. Nii pisike ja armas. See tunne oli kirjeldamatu. Arvasin, et nüüd saan ma jääda temaga. Paraku mitte..  Sattusin ülejärgmisel päeval taas Rakvere haigla. Minu keisrihaava tekkis suur põletik, mille tõttu pidin ma operatsioonile minema. Jällegi olin ma nädal aega haiglas ja oma lapsest eemal.Mees käis igapäev Rakvere ja Tallinna vahet, et olla minule toeks ja käis samal päeval veel veetis tibuga aega Tallinnas. See oli meie kõigi jaoks nii raske aeg. Üritasin iga haiglas veedetud päev, mõelda enda jaoks olukord positiivsemaks. Teadsin ju, et varsti on kõik hästi ja me saame lõpuks kõik koos kodus olla ja elada normaalset elu edasi. Siiani tekib külmavärinad kui ajast tagasi vaatan.

Nüüdseks on Emili nelja kuune. 25.detsember saab tirts juba viie kuuseks. Aeg läheb nii kiiresti, müstika. Kõik on siiani hästi olnud. Pisut raskusi oli esimesed 2 kuud. Mul tekkis sünnijärgne stress, millest ma kirjutan kindlasti kunagi, kuid mitte praegu. Vähemalt on see kõik muu nüüd minevik ja eluga tuleb edasi minna.

Emili on muidu väga seltskondlik tüdruk ja jutukas ka kui tahab 😀 Lisan mõned fotod siia algusest tänaseni.

 

Alguses tagasi

Tere? Tsau?

Viimane postitus oli 5.12.2016. Kõik panin prügikasti. Natuke häbi oli lugeda ja mõtlesin, et mis seal ikka, kas alustan jälle algusest? Ma ju üritasin vähemalt..näete..nüüd jälle.

Teate, ma sain selle kahe aasta jooksul, mis ma siit blogist eemal olin.. LAPSE. Täitsa ehtsa ja päris enda oma. Alles nunnutasin oma sõbrannade titasid, aga nüüd mul on enda beebi, keda hoida,kallistada ja armastada..ja mis veel.. NunnuTADA 🙂 Päris tore on, aga raske ka. Selle teema jätame nüüd teiseks korraks, sest ma alustan algusest…

Esmalt kui ma üldse hakkasin oma blogi lehele midagi kirjutama, kordan, AASTAL 2016.. Teate ega ma ei saanud ise ka sotti, millest või kellest kirjutada. Mu elu oli lihtsalt nii igav. Mul oli kool, töö ja sõbrad ja peod..Mida ma sellest ikka kirjutan, kedagi ei huvita 😀 Mitte, et nüüd,kus mul on mida kirjutada, kedagi huvitama peaks. Äkki kellelgi on piisavalt aega ja tahtmist minu tegemistega kursis olla.See on ju see nagu keegi, mitte sina ega sina..ütleme tema, kes küsib minult messengeris “mis teed”, aga loe blogi siis saad teada, millega ma siin tegelen. Muidu ma vastan sulle, et ma kasvatan titte üleüldises mõttes, mida ma tegelikult jah nagunii teen või teiseks ma lürbin mingit kohvilurri endale sisse ja vahin telkut, sest plika magab. Okei 😀 Tegelikult ma tahan öelda seda, et ma nüüd ausalt proovin rohkem aktiivsem olla selle blogi kirjutamisega, sest mul on nii palju millest ma tahaks kirjutada..See on rohkem nagu kui tahaks kellegile oma muredest või tunnetest rääkida, aga sul pole kedagi, kellega seda kõike jagada.Esimene kord kui blogima hakkasin küsiti minult, et kelle jaoks ma seda kõike teen. Teate, asi on nii, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada oma tegemistest ja kõigest, mis mind ümbritseb ja kui Sulle ei meeldi..ausalt see ei puutu minusse enam, sest ma ei sunni sind lugema asju, mis sind ei huvita. Ma näiteks kooli ajal ei lugenud ka ühtegi raamatut läbi, sest mind ei huvitanud mitte ükski raamat, aga tänu kokkuvõtetele ajasin asja ära ja sain oma hinde kätte (vabandust mu endised kirjanduse õpsid)..Seega tea, et mina sulle minu blogi lugemise eest hindeid ei pane ja ei sunni sind isegi ühte lauset siit blogist lugema. Ma ei taha kõlada õelalt, aga ma lihtsalt üritasin asja vähe arusaadavamaks teha. Olgu siis, ma teen lühitutvustuse oma nunnust teises postituses, teeks kohe aga ei saa..sest nunnu tahab süüa ja mängida natuke. Tsau siis