Neli seina ja beebi

Ohkan sügavalt

Ma vahel olen nagu iseenda psühholoog, sest ainult mina ise suudan end aidata. Ma tunnen end tihti üksildasena kuigi mul on laps. Laps, kes vajab oma emme lähedust, armastust ja kohalolekut.Aga mul on ka mees, kes mind ja Emilit armastab. Mees käib tööl ja on tihti kodust ära. Jälle oleme üksi. Need pidevad jooksmised ühest kohast teise, sest Meil puudus midagi väga suurt ja omast. Sellel on väga suur tähendus ja nimi. Saage tuttavaks, tema nimi on Kodu.

Prooviabielu esimesed 3 kuud

Issand ma ei taha öelda seda lauset, et “Ma tasapisi kolisin kuti juurde oma kodinatega sisse” . Me polnud koos elamisest isegi rääkinud, sest mina käisin tööl ja hiljem koolis ja ma elasin oma vanemate juures.Olime üksteisega piisavalt koos ja piisavalt üksteisest eemal. Kuigi tema maja asus minu majast ainult 3 km kaugusel. *sebisin naabripoisi ära*, keda ma juba algklassis taga ajasin 😀 Igatahes ma kolisin sinna tasa ja targu. Kõik sujus ja oli fun, et miks mitte siis. Mainin ära, et maja kuulub tema isale. Igati lahe aeg. Ja siis bababahh……..

 

Oi beebi tulekul. Aga saime aru, et tahaks ju päris oma kodu saada ja olla rohkem omaette. Aga kuidas, mismoodi, kuhu? Kui endal vaja mingit väikest korterikest sebida siis ei ole ju kunagi kuskil midagi. Nagu ikka. Mõlemad oleme maainimesed ja otsustasime, et linna me kuskile päris elama ka ei lähe. Alevik, kus on meie sugulased, sõbrad, tuttavad, lasteaed,pood ja kool on ju täitsa ok? Otsisime ja uurisime nagu segased, tulemusteta. Lõpuks ikkagi õnn naeratas, aga viivitusega. Seega otsustasime lühemaks ajaks üürida korterit kuni saame päris oma koju. Tapa linn. See ei ole üldse koht, kus ma elada tahaks. Aga vähemalt oleme me omaette ja see on siis proovikivi meie suhtele, kus meil on elamispind ja tujukas beebi. Seega uuest aastast saame ehk päris oma koju sisse kolida 😉

Neli seina 

Kurat küll! Vabandust.

Kõik on ju tore, laps kasvab ja muutub igapäevaga üha aktiivsemaks. Mul on öösiti uneaega rohkem. Mis mul veel vaja? Ma tahaks ju siit nelja seina vahelt välja saada lõpuks. Ma elan nagu kesklinnas, aga see on hullem pommiauk kui see alevik, kuhu me elama läheme. Siin ei ole mul lähedased käeulatuses. Ma ei taha isegi siin välja väga minna. Paned küll lapse vankri ja mõtled, et ok nüüd võiks jalutama minna, aga su laps ei maga seal vankris. Sellepärast, et vastu tulevad noorema generatsiooni poistekamp oma kõllidega, kus nad kuulavad mingit räppi või hardstyle..plärud ees.. Ausalt v? Mul hakkab endalgi hirmus.. *siiralt lootes, et mu laps ei ole kunagi selline*.

Aga mida ma teen siis päevast päeva siin nelja seina vahel? Nagu meeleheitel koduperenaine istun siin. Tegelikult alustan ma igatpäeva samamoodi. Ärkan, teen lapsele toidu valmis, tegelen lapsega, panen lapse kiiku, panen teleka mängima, igahommikune “kirgede torm” kordus, teen kohvi, pesen nõusid, tegelen lapsega, joon kohvi, panen lapse magama, lähen pesema, laps ärkab, tegelen lapsega………..lõpuks on õhtu. AGA MA VARSTI ENAM EI JAKSA NII… mul on vaja saada rutiinist välja, aga ei oska lihtsalt. Ja nüüd siis kommentaar osade vanemate emmede poolt “Ei no need noored on ikka saamatud, ei saa lapsegagi hakkama*. Ma annan endast maksimumi, et mu laps ei jääks tähelepanuta. Ma reaalselt mängin päevast päeva klouni talle. Talle meeldib ja tal on tore. Ma teengi kõik nii, et tal kõige parem oleks. Aga mul on ka nõrkusehetked. Hetked mil ma jooksen nuttes teise tuppa. 2 minutit poetan pisarat, pühin pisarad ja lähen taas lapse juurde nägu naerul. Kõik ei saagi olla ideaalne. Samas ma ju pean olemagi rahul sellega, mis mul on. Mul on mees ja laps. Mul on ju oma pere. Ma ei lase oma perest mitte kunagi lahti. Igapäev tahaks neile kõigile öelda, kes on algusest peale nii toeks olnud meie perele, aitäh, et olemas olete!

Sellega ma siinkohal nüüd pean lõpetama,sest Emili ärkas üles ja joriseb veitsa. Tsau

Ma sain vahepeal lapse

Nagu postituse pealkiri ütleb, siis sain ma vahepeal lapse. Päris nunnu teine, aga mis kõige parem, et täitsa minu oma. Alles aasta tagasi ma rääkisin, et ei mina veel lapsi taha. Unistused olid suured, et kõigepealt kool ära lõpetada, mis kahjuks ikkagi pooleli jäi. Tahtsin tööl käia ja elada iseendale. Aga siiski ei läinud kõik päris nii nagu ma unistasin.Kuigi jah, mulle meeldivad väga lapsed ja ma saan lastega päris hästi läbi, siis tundsin ma ikkagi hirmu, et kui ühel päeval minul laps on..Kas ma saan hakkama? Olen ma valmis selleks? Tegelikult nüüd ma saan aru, et oma lapsega on ikka palju rohkem teistmoodi ja lihtsam, kõrvalt vaatajana tundubki see natuke hullem. Igatahes…

Ühel toredal talveõhtul otsustasin ma testi teha, lihtsalt niisama..mul polnud isegi midagi viga. Veider oli küll see, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes päeval magaks. Viimasel ajal oli koguaeg suur väsimus peal, aga mitte midagi muud mul viga polnud. Niisiis üllatuseks sain ma kaks triipu..ma viskasin oma kutile lihtsalt nalja ennist, et aa ma rase. Sõnusin ära. Kaks armsat triibukest tulid ära. Mis edasi? Mis ma vanematele ütlen? Ma olen ju 19?(nüüdseks 20)..Aga kordagi ei mõelnud sellele, mida mu boyfriend sellest arvab või ütleb. Kutt oli leplik ja motiveeris, et saame hakkama ja pole hullu midagi, et täitsa tore ju..vanemad olid ka väga toetavad ja mu ema reageeris sellele nii toredalt. Tegelikult oli terve perekond nii toetav. Super.

Rasedana tundsin ennast lihtsalt väga suurena, aga muud ei midagi. Raske oli vist ainult raseduse lõpus kui väljas oli peaaegu 30kraadi sooja.. Vahepeal ei osanud enam kuidagi olla ega kuhugi minna. Enesehinnang langes samuti, sest ma tundsin, et ma olen nii suur ja ma pean endale XL suuruses riideid ostma, aga ka need jäävad igapäevaga väiksemaks.

Mind pandi haigla

Raseduse lõpus pandi mind Rakvere haigla. Ma olen eluaeg kartnud arste, nõelu, haiglaid jne. Seega kõik oli minu jaoks väga hirmuäratav. Saadeti siis mind esimene kord osakonda, kus ma chillisin teiste beebiootel neidudega. Ma vist ei saanud kümmet minutitki maha istuda kui tuli mu juurde tädike, kes käskis mul selle haiglarüü selga tõmmata ja veidrad poolsukad.. Ma mõtlesin, et mis toimub, kas see on siis nagu normaalne või.. Samas ei julgenud küsida ka, lihtsalt jälgisin kõike toimuvat. Muidugi selle hetkeni kui kästi mul toolile istuda ja siis tädike ütles pool venekeeles”andke palun oma käsi nüüd siia, ma pean teile kanüüli panema”. Minu esimene küsimus oli, et miks ta mulle kanüüli paneb?! Vastuseks sain “Issand jumal te ju lähete keisrilõikusele, Natalja”. Ilmselgelt mingisugust kanüüli ma endale panna ei lubanud, vaid kutsusin oma ämmaka ja ütlesin, et esiteks mina pole mingi Natalja ja teiseks pole mulle varasemalt mingisugusest keisrilõikusest räägitud. Oh neid vabandusi hiljem eksituse pärast.. ja ohhh minu hirm veel suurenes. Ma istusin hiljem šokis oma voodiserval palatis ja lihtsalt nutsin ning lootsin, et saan varsti koju. Ei saanud. Järgmine päev saadeti mind ITK haiglasse. Seal oli nagu asi palju proffessionaalsem. Arstid olid toredad ja käisid vahetpidamata kontrollimas. Sealgi ei tehtud minuga midagi ning ma sain koju.. Hullem oli veel ees, sest ma olen terve elu kartnud süste,vereanalüüse,operatsioone..siis ma ei osanud arvata elusees, et mind hakatakse peale lapse saamist nii palju torkima ja et ma pean veel peale lapse saamist ühele opile minema. KOHUTAV

Asi hakkas vaikselt kätte jõudma

Jõudis kätte 24.juuli. Rakvere pani mulle tähtajaks 27.juuli. Mul oli ülihea ja kerge olla kuidagi. See päev ma lihtsalt koguaeg tegelesin millegagi. Kastsin põõsaid, niitsin murutraktoriga, pesin nõusid, pesin pesu, koristasin ja tegin süüa ka veel. Õhtu üheteist paiku sain alles pikali, aga siis vahtisin ka veel kella 1ni telkut. Ükshetk tunnen, et kõht,alaselg ja küljed tuikavad õrnalt. Ilmselgelt ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, sest oletasin, et see on vb sellest, et ma terve päev siblisin ringi ja nüüd lihtsalt annab nats tunda. Kell oli 2.. ja see mini valuhoog tuli iga 7-8 minuti tagant. Ikka ma ei pööranud liigset tähelepanu sellele. Magasin ma siis hommiku kella 8-9ni. Valuhoog oli juba pisut suurem, kuid ikka köki-möki. Muidugi mehele ütlesin, et veitsa kahtlane..äkki peaks siis arstile minema.

Panin asjad kokku ja seeaeg olid valud ikka päris tugevaks läinud. Ei andnud ma veel alla sellele valule. Võtsin ruttu oma kosmeetikakoti, et ikka mukk ka näkku teha enne kui sünnitama lähen.. Ausalt ma ei tea, mida ma tolhetkel mõtlesin. Sest kujutage nüüd ette, valudes naine..kükitab ja vannub kulmupintsel käes “kurat kas ma saan selle teise kulmu ka tehtud või ei”. Muidugi ma andsin lõpuks alla ning pomisesin mehele… “kuradile see meik, hakkame minema nüüd.”

Me jõudsime Rakvere haigla tsipa enne kella nelja. Paigutati siis mind ja mu meest sünnitustuppa. Peale 2 tunnist piinarikkat valu talumist, tuli arst ja ütles “siin läheb kuus tundi veel..aga jah, tuhud on juba päris suured teil ma vaatan.” Ei mingit leevendust pakutud mulle.. lihtsalt ole seal voodis ja piinle. Iga valuhoog ma mõtlesin, et kas see ongi nüüd minu lõpp vä.. sest ma ei suuda  taluda seda valu, mis veel hullemaks läheb..kuuuuus tundiiii.

Lõpuks tulid arstid sünnitustuppa ja vaatasid olukorra üle ning ütlesid “siin ei ole midagi, te ei saa ise sünnitada. Lähete keisriopile”. Kui paljud naised vaatavad viltu nende peale, kes keisrioppi tahavad..siis ausalt, mina tahtsin ka..algusest peale juba lootsin.. Jumal tänatud, et mu piinad tänu sellele lõppesid.. Ainult selhetkel. Piinad ju tegelikult alles algasid..

Ilmavalgust nägi kaalunumbriga 1.800kg beebitüdruk, kelle nimeks panime Emili. Ainus mida tollest õhtust mäletan oli tema soojus. Ma isegi ei näinud teda, aga tundsin musi tehes tema peakese pehmust ja soojust. Ta oli mu lähedal alla minuti kui ta viidi kiiremas korras Mustamäe lastehaigla.

5 päeva hiljem kohtusin ma temaga esimest korda. Nii pisike ja armas. See tunne oli kirjeldamatu. Arvasin, et nüüd saan ma jääda temaga. Paraku mitte..  Sattusin ülejärgmisel päeval taas Rakvere haigla. Minu keisrihaava tekkis suur põletik, mille tõttu pidin ma operatsioonile minema. Jällegi olin ma nädal aega haiglas ja oma lapsest eemal.Mees käis igapäev Rakvere ja Tallinna vahet, et olla minule toeks ja käis samal päeval veel veetis tibuga aega Tallinnas. See oli meie kõigi jaoks nii raske aeg. Üritasin iga haiglas veedetud päev, mõelda enda jaoks olukord positiivsemaks. Teadsin ju, et varsti on kõik hästi ja me saame lõpuks kõik koos kodus olla ja elada normaalset elu edasi. Siiani tekib külmavärinad kui ajast tagasi vaatan.

Nüüdseks on Emili nelja kuune. 25.detsember saab tirts juba viie kuuseks. Aeg läheb nii kiiresti, müstika. Kõik on siiani hästi olnud. Pisut raskusi oli esimesed 2 kuud. Mul tekkis sünnijärgne stress, millest ma kirjutan kindlasti kunagi, kuid mitte praegu. Vähemalt on see kõik muu nüüd minevik ja eluga tuleb edasi minna.

Emili on muidu väga seltskondlik tüdruk ja jutukas ka kui tahab 😀 Lisan mõned fotod siia algusest tänaseni.

 

Alguses tagasi

Tere? Tsau?

Viimane postitus oli 5.12.2016. Kõik panin prügikasti. Natuke häbi oli lugeda ja mõtlesin, et mis seal ikka, kas alustan jälle algusest? Ma ju üritasin vähemalt..näete..nüüd jälle.

Teate, ma sain selle kahe aasta jooksul, mis ma siit blogist eemal olin.. LAPSE. Täitsa ehtsa ja päris enda oma. Alles nunnutasin oma sõbrannade titasid, aga nüüd mul on enda beebi, keda hoida,kallistada ja armastada..ja mis veel.. NunnuTADA 🙂 Päris tore on, aga raske ka. Selle teema jätame nüüd teiseks korraks, sest ma alustan algusest…

Esmalt kui ma üldse hakkasin oma blogi lehele midagi kirjutama, kordan, AASTAL 2016.. Teate ega ma ei saanud ise ka sotti, millest või kellest kirjutada. Mu elu oli lihtsalt nii igav. Mul oli kool, töö ja sõbrad ja peod..Mida ma sellest ikka kirjutan, kedagi ei huvita 😀 Mitte, et nüüd,kus mul on mida kirjutada, kedagi huvitama peaks. Äkki kellelgi on piisavalt aega ja tahtmist minu tegemistega kursis olla.See on ju see nagu keegi, mitte sina ega sina..ütleme tema, kes küsib minult messengeris “mis teed”, aga loe blogi siis saad teada, millega ma siin tegelen. Muidu ma vastan sulle, et ma kasvatan titte üleüldises mõttes, mida ma tegelikult jah nagunii teen või teiseks ma lürbin mingit kohvilurri endale sisse ja vahin telkut, sest plika magab. Okei 😀 Tegelikult ma tahan öelda seda, et ma nüüd ausalt proovin rohkem aktiivsem olla selle blogi kirjutamisega, sest mul on nii palju millest ma tahaks kirjutada..See on rohkem nagu kui tahaks kellegile oma muredest või tunnetest rääkida, aga sul pole kedagi, kellega seda kõike jagada.Esimene kord kui blogima hakkasin küsiti minult, et kelle jaoks ma seda kõike teen. Teate, asi on nii, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada oma tegemistest ja kõigest, mis mind ümbritseb ja kui Sulle ei meeldi..ausalt see ei puutu minusse enam, sest ma ei sunni sind lugema asju, mis sind ei huvita. Ma näiteks kooli ajal ei lugenud ka ühtegi raamatut läbi, sest mind ei huvitanud mitte ükski raamat, aga tänu kokkuvõtetele ajasin asja ära ja sain oma hinde kätte (vabandust mu endised kirjanduse õpsid)..Seega tea, et mina sulle minu blogi lugemise eest hindeid ei pane ja ei sunni sind isegi ühte lauset siit blogist lugema. Ma ei taha kõlada õelalt, aga ma lihtsalt üritasin asja vähe arusaadavamaks teha. Olgu siis, ma teen lühitutvustuse oma nunnust teises postituses, teeks kohe aga ei saa..sest nunnu tahab süüa ja mängida natuke. Tsau siis