Tervis ja jõulud

Esmaspäev, 19. Detsember

Täitsa lõpp! Ma üleeile tegin plaanid valmis, et lapsel on täna ka jõulupidu ja ma saan ta ilusti sinna saata. Hea võimalus oleks olnud ka ise teda mammaga koos lasteaeda vaatama minna.. ei miskit. Emilil mingi nõme nohu kallal ja väike köha. Niigi juba teist nädalat istume kodus. Pühade aeg oleme kodus nagunii.. nüüd nädalalõpus hakkame emaga toite vaaritama. Üle mitme aasta teeb ema ise ka pasteeti lauale. 🤭 Parim! Kohe lapsepõlv meenub kui istusin köögis ja ootasin millal seda eriti värsket ja pisut isegi sooja pasteeti pehmele saiale määrida saab. Söö või lolliks😆 Lapsena ma ei söönud liha üldse.. nüüd täiskasvanuna ma ei kujutaks ettegi kui jõululaual puuduks ahjuliha, kartul ja kapsas.. no midaa.. miks ma lapsen küll selline pirtspe*se olin. Õnneks Emili armastab väga liha.. ta on üldse viimaselajal väga tubliks hakanud. Sööb nagu suur inimene😁Eriti meeldib Emilile õhtuti süüa koos vanaisaga. Ta on üldse vanaisa küljes kinni 😃 Võibolla seda seepärast, et otsib isalikku lähedust.. mida vanaisa ka talle pakub. Oeh.. 😊

Nüüd täna läksid vanemad “jõuluvana koosolekule” – iga aastane ettekääne kui vaja kingitusi minna ostma. 🤭 Kahjuks ei saanud ma ise selles osaleda, sest peame kodus end ravima. Vähemalt on mul endal ka põnev jõuluõhtul kinke koos lapsega avada, kui ei tea mis seal olla võib😁

Peale uut aastat on mul jälle palju rändamist. Jaanuaris ma lähen uut tattoood tegema ja siis hambaarstile. Ma hambaarsti kardan nii meeletult😂 Hirmul suured silmad, sest tatoka tegemist ma ju kartsin ka.. nüüd lähen jälle tegema😃 Veebruaris pean opile minema ja siis saab 1,5 kuud taastuda..

Aa ja siis Emili käib mulle pinda, et tema tahab omale kassipoega või kutsikat. Rääkisin talle, et nii kaua kui korteris elame, siis me loomi siia ei võta. Ükskord kui majja elama läheme siis muidugi tuleks koer võtta, kass ka.. “Kullake.. aga nemad ei jää ju nii väikeseks. Ühel päeval on see kutsikas ja kiisupoeg ka suur”- üritasin lapsele selgeks teha. Sellepeale vastas, et kui nad suureks kasvavad, siis tuleb uus kiisupoja ja kutsu võtta. “Eiii saa nii!🫣😁”.

Käisin eile õhtul väljas üksi jalutamas.. jube hea uni on igakord kui enne magamaminekut õues käin😃

Mul SM ägenemise tagajärjel jalad kanged ja see paneb mind juba hirmust rohkem liikuma.. varsti varsti saan ravi. Tuleb veel vastu pidada mõned päevad😊

Natuke head ja natuke halba

Neljapäev, 8. Detsember

14:02

Mmh pidin algselt esmaspäeval haiglasse minema, et oma uue raviga “tutvuda” aga nüüd lükkub see 2 päeva edasi. Lapsel on reedel (enne kirjutasin, et esmaspäev aga mina ja mu mälu eks..🤭🤦🏻‍♀️)jõulupidu lasteaias ja ma nüüd väga loodan, et saame sinna ka kohale minna.

Emilil jälle köha ja nohu.. pole minagi veel päris terveks saanud. Istusin siin vahepeal palavikus ja köha kimbutab siiamaani. Viimanekord kui lapsele lasteaeda järgi läksin, see oli eelmine esmaspäev.. vist. Igatahes siis ma läksin talle nii järgi, et pidin oma ema ka kaasa võtma. Mul kadus päevapeal hääl nii ära, et jubeee. Ei saanud üldse rääkida😂 Palusin oma emal, et kasvatajale ütleks, et laps ei lähe nüüd paar päeva lasteaeda. Muidugi jõudsin ma last nakatada.. ise vaikselt terveks saamas😃

Nüüd täna hommikul pusisin ühe avalduse kallal.. need seaduse jne on minu jaoks nii keerulised ja kohati pead murdvad. Endamisi korduvalt mõelnud, et miks ma pean seda tegema. Jutt käib isa poolsest elatise maksmisest. Kui inimene kohtuotsust ka ignoreerib, siis tuleb edasi jageleda. Muidugi ma ei teeks seda kui mul oleks endal piisavalt hea palgaga töökoht.. Riigi poolne toetus on ka naeruväärne, kuid parem ikka kui mitte midagi. Kui palju ma olen ka mõelnud sellele, et kui mul ei oleks nii toetavaid vanemaid, siis oleks ikka olukord päris pekkis. Või kui mul oleks rohkem kui üks laps ja teine vanem lihtsalt ei huvitu nende heaolust.. kuidas üldse suudab keegi olla nii ükskõikne.

Vähemalt on Emili väga õnnelik. Elu on hetkel stabiilsem kui enne. Mamma ja vanaisa on talle nii kallid ja kui suur on lapse rõõm kui kõik töölt õhtul koju jõuavad. Minul endal on samuti rõõm kogu perega õhtul koos istuda, õhtust süüa ja muljetada sellest, kuidas kellelgi päev kulgenud on. Hindan seda koosolemist rohkem kui kunagi varem♥️

Emili sai punase küünelaki kätte..ühe käe küüned jõudis ära mäkerdada😃

Ma siin tegin Emilist pilte ja mõtlesin, et peaks kaamera maha müüma ja telefoniga pildistama hakkama.. päris head pildid tulid😃 Iphone 13 kaamera on ikka päris hea😊

Tegin tatoka ja mõne kuu pärast opile

Reede, 21. Oktoober

09:55

Hei! Ma alustasin järgmise sissekandega 1. Oktoober. Miks ma seda ei avalikustanud? – Ma nägin täiega vaeva, et oma mõtted kenasti kirja panna.. Noooh saingi juba kõik peaaegu valmis kui ühelhetkel mul see leht kinni läks. “Ei nooo.. ilmselt mustandisse ikka salvestus” – mõtlesin ma endamisi. Minu kahjuks kustus kõik.. Mis siis ikka. Ma kirjutan siis täna uuesti ja rohkem kui muidu.

Hommikul viisin Emili lasteaeda ja peaaegu terve päev on aega siia midagi kirja panna. Esmaspäeval pean tööle minema Tallinna ja ei tea palju mul siis enam üldse sotsiaalmeedias on aega olla. Töö aitab vähemalt muud mõtted eemale saada ja olla asjalikum… on vist nii õige öelda – ma ei tea.

12. Oktoober käisin ma siis taaskord ennast ületamas. Tegin oma lõpuks kaua oodatud esimese tatoveeringu. Ma pidin tegelikult ammu juba minema seda plaani teostama, aga hirm sai võimust. Nüüd kui ma lõpuks kohapeale läksin, siis ma isegi ei kartnud.. pigem ma ei osanudki midagi karta. Nii palju olen ma nüüd targem, et pole mõtet küsida kelleltki, kellel nt tatoveering on.. “Kas see on valus ka?”. Eks kõigil on valutundlikkus erinev ja ma võiks öelda, et ma ei tundnudki väga midagi. Ettekujutus ja teiste öeldu oli ikka väga ülepaisutatud 😀 Nüüd sain selle pisiku sisse. 2 kuu pärast lähen praegust tatoveeringut üle tegema ja siis juba lasen uue juurde teha.. 😀 Siis ükskord ma äkki näitan ka seda.

Emili minuga arsti kabineti taga ootamas. 😀

18. Oktoober käisin ma kõrva-nina-kurguarstil. Üks jama ajab teist taga. Mul on lapsest saadik olnud probleem nina kaudu hingamisega. Ma panin endale vahepeal ikka kõiksugu diagnoose vana hea GOOGLE abil. Lõpuks ma otsustasin end kätte võtta ja käia arsti juures oma murega ära. Hingamine on aastatega aina raskemaks muutunud. Eriti halb on siis kui pean pikalt kõndima ja ahmin suu kaudu õhku, sest ninast ju õhk läbi ei käi. Aastaringne nohu – see ei ole ju meeldiv. Niisiis sain ma tänu arstil käimisega ka teada põhjuse mis seda tekitab. “Nüüd on see sinu otsustada. Ilma kirurgiata sa asja ei paranda, rohtudega pole võimalik midagi paremaks muuta.” – ütles mulle arst. No hakkab pihta! – mõtlesin ma endamisi. Nüüd muidugi ma olen ära otsustanud, et olen nõus nina vaheseina plastikaga. Taastumine on pikk, aga ma saaksin lõpuks normaalselt hingata. Olen kannatanud kõik muud asjad ära, siis saan ka selle operatsiooni üle elatud… Viskasin endamisi nalja, et äkki siis ma ei pea enam muretsema ka seepärast, et norskan vms.. 😀

Viimane kord kui ma käisin oma raviarsti juures, siis sain teada, et aastal 2014 ründas mind Sclerosis multiplex. Mul oli ühelhetkel hästi tundlik nahk, mis ei kannatanud isegi väga puudutusi. Muidugi ma seeaeg nahaarstile ka ei julgenud minna, sest nõuti vereanalüüse aga hirm ei lasknud mul tegutseda. Naha sügelemine tekkis, siis ma lihtsalt kreemitasin end.. arvates, et võibolla on nahk kuiv. Tegelt nii see polnud. Kõik viitas tegelikult SM haigusele. Tänaseks mul naha tundlikuse ja sügelusega probleeme pole. See kestis mul vähem kui aasta. Leidsin ka pildi, milliseks mu nahk muutus kui kogemata end õrnalt kriimustasin või sügasin..

Peab nüüd veidi toimetama ja siis on kell jälle nii palju, et on vaja laps lasteaiast koju tuua. Ilusat algavat nädavahetust kõigile! 🙂

Annan märku, et pole blogimist lõpetanud!

Kolmapäev, 28. September

13:45

Ma alustan siis sellest, et ma jälle kolisin..

See otsus tuli mul päevapealt. “Kõik ma ei taha siin enam olla, siin elada!“. Paar päeva enne kui hakkasin üldse oma asju kokku pakkima, helistasin ma oma emale. Vihjasin vanematele tegelikult seda juba ammu, et sooviksin ikka kuskil mujal olla. “Tuled siis meile elama praegu!”- ütlesid mu vanemad ja ma olin sellega väga päri. Kuhu mujale mul siis minna olekski olnud🤷🏻‍♀️ Arvestades seda kui palju Emilile meeldib minu vanemate juures olla ja kuidas ta meie varasemas korteris ei tahtnud üldse viibida.. Kõik oli ilus ja hea, aga.. samas kui palju viha ja kurbust seal korteris elades oli🙃 See väike alevik, kus ma unistasin juba noorena elada kui oma elupeale saan.. EI EI EI! Aeg on edasi liikuda, sest väikese küla elu.. kui kõik teavad kõiki ja kõike. Tahan olla omaette 😊 Aitab kontrollist mida ja kui palju ma poest süüa ostan, mis kell ma kuskile läksin ja koju tulin😅 See on tegelikult ainult väike osa sellest, mis kõik toimunud on.. ehkki ma nüüd tagantjärgi üritan seda rohkem huumoriga võtta.

Igakord kui ma nt elukohta vahetanud olen, siis tervis halveneb. Seekord õnneks mitte multiplex. Olgugi, et ravi pole ma saanud varsti aasta aega.. ei kibele ka seda saama. Mul lihtsalt on tekkinud meeletu väsimus, õrnad peavalud ja igapäevane palavik 37.1-37.2🙃. Käisin üleeile arstil verd andmas ja röntgenis. Hemoglobiin on mul madal.. väga madal. Edaspidiselt pean rauatablasid närima. Saatekiri kõrva-nina-kurguarstile. Hingamisraskused on mul läbi nina hingates ja võibolla on see adenoididest tingitud. Lapsena mul opereeriti need ära, aga võimalik et on tagasi kasvanud. Üks häda ajab teist taga.. positiivne on selle kõige juures vähemalt see, et ma ei karda enam nõelu ega arste 😂 Kui kaua läks aega, et oma hirmudele lõpuks vastu seista 😄 Järgmine kuu lähen oma esimest tatokat tegema. Lükkasin seda koguaeg edasi, aga tahan seda nii väga😁 Hullem see ikka olla ei saa kui kõik varasem, mida olen pidanud läbi elama.

Ja mida huvitavat veel siis?

“TIKTOKI POSTITAJA”

Ma olen varasemas postituses ka maininud, et hakkasin Tiktokis postitusi tegema.. mm sellel paranormaalsel teemal. Kui palju kaasa rääkijaid mul seal tekkis. Väga tore😄 Muidugi väikeses kohas elades sain ka seda “heiti” palju. Kes võttis otseülekandes liiga tõsiselt minu öeldut ja kes ennast puudutatuna tundis. Kes käis mingihetk minu ja mu lapse järel kuni kodutrepini, sõimates seljataga “Tiktoki postitaja. Keri p***e tiktokker”. Nüüdseks on asi maha rahunenud… vist🫣

Mida ma täpsemalt seal teen või mis mõtted mul seoses “paranormaalse” teemaga on, sellest võibolla kuulete ühelhetkel. Praegu olen selle kohapealt vakka, sest me ei tea mis meid ees ootamas on ja võib juhtuda, et kõik ei lähegi nii plaanipäraselt🫣🫠

Ma võin ühte video siin jagada.😬 Mingi väike pabin on sees jälle😂 nagu teeksin seda kõike päris esimest korda, et midagi postitan.

1. Juuni

1. Juuni, kolmapäev

09:52

Juhuu sain lõpuks ka teise fotograafia kursuse tunnistuse kätte. Mõnda aega teen küll pausi, aga tahaks veel midagi juurde õppida. Ma ei tea kas see on vanusega tulnud, et mulle meeldib õppida.. Kunagi koolis käies ma küll nii motiveeritud polnud 😌 Mäletan nii hästi kui 3. klassis tuli meil inglise keel. Ma küll tegin tunnis kaasa, aga ma enda jaoks tolhetkel ei pidanud vajalikuks seda õppida. Lihtsalt püüdsin nii palju, et saaks oma kolme kätte. “Ma olen eestlane ja miks ma pean õppima inglise keelt???!”- mina 3.klassis. Väga rumal oli minust nii arvata, sest seda läheb tegelikult väga vaja. Kuigi ma saan aru mida keegi nt inglise keeles räägib, siis vastu rääkima hakates lööb mingi bloki ette😃 Võibolla võtan ühelhetkel plaani keeltekursuse, et veidi korrata ja õppida.. 🤷🏻‍♀️🤭

Veidi tervisest ka.

Veel ravime end. Emilil antibiootikumid peal. Kui hästi läheb, siis saab järgmisest nädalast lasteaeda. Mina saan Sclerosis Multiplexi osakonda alles augusti kuus 🤷🏻‍♀️ Ma kirjutasin haiglasse ükskord, et mul laps haige ja ei saa tulla. Mainisin ka seda, et kolmandat vaktsiini ma enam tegema ei nõustu🫣 Seda mulle viimanekord öeldi, et kui tahan ravi siis pean kolmanda vaktsiini ära tegema. Hetkel mul on ka tsipa hirm, et kuna arst soovib mu ravi ka muuta, siis pean äkki jälle hakkama võtma tablette, millest mul 2019. aastal abi ei olnud. Ma hetkel ei saaks öelda, et mul nüüd kõik nii hästi on. Vahepeal ikka lonkan jalga või tekib tunne, et ma kohe-kohe kukun. Õnneks pole mul sellega igapäevaselt probleeme. 😌 Enam ma ei satu ka paanikasse sellepärast, sest olen harjunud juba sellega. 😃

Aa ma võtsin vahepeal julguse kokku ja hakkasin TikTokis videosid tegema🤭 Ma sain nii palju positiivset tagasiside ja see kõik annab julgust juurde, et sellega jätkata. Üleeile kui postitasin ühe video, mis TikToki sõnul eiras mingeid reegleid, siis ma sain bänni. Kirjutasin veel neile, et ei teadnud ja enam seda ei juhtu😁 Äkki saan oma konto ikka tagasi, kahju oleks ilma nüüd sellest jääda🫣

Ja siin ükspäev ma leidsin endast pildi.. aastat ei mäleta, aga nii tita😂 Keegi mulle ühte sellist ahvi ei tahaks sünnaks kinkida?🤷🏻‍♀️😂

Juttu oma kaameratest

21. Detsember

15:01

Oi kui “mõnus” oli hommikul kell 07:00 ärgata nohuga. Ja nagu ikka oli mul vaja siis enne jõule haigeks jääda. Emili jätsin ka koju, sest ma ei jaksanud toast välja minna. Mul on tegelikult siiani rets väsimus peal. Otsustasin siis enda jaoks põneva teema käsile võtta ja siin sellest pisut kirjutada.

Fotograafia– millised kaamerad.

Kui ma nüüd ei valeta, siis see võis aastal 2005 olla kui sain esimest korda kaameraga pilti teha. Nii põnev oli! Muidugi see ei olnud meie endi kaamera, vaid see sai laenatud minu 1.klassi aktuse jaoks. Mõni aasta hiljem ostis ema meile koju päris oma fotoka. Praegu ma isegi peast ei mäleta mis marki ta oli.. Sony äkki. Googeldades ma ei suutnud leida samasugust pilti sellest. Agaaa taoline

Ja sellisega sai hullult palju pilte tehtud. Täpselt nii kaua kui ma suutsin selle klassiekskursioonil jõkke kukutada. 💁🏻‍♀️😀

Teise kaamera ma sain aastal 2011(?). Olympus. Te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin. Jaa oii kui palju pilte ma sellega see aeg tehtud sain. 😃 Muidugi mulle meeldis ennast pildistada. Meil oli üks ehitusjärgus korter kus ma ennast pildistamas käisin. Seal oli lumivalge sein ja see oli mulle idekas. Haha ja isa oli sinna jätnud ühe LED töövalgusti statiiviga, mida ma sain lisavalgustina kasutada. 😄

Kaamera mis on endiselt minuga ja siiani töötab!😄

Kolmandaks võitsin ma oksjoniga (2013a) peegelkaamera Nikon D40 ✌️ Ja ma käisin sellega veel see suvigi pildistamas 😄 Minu silmis olid tolhetkel ka sellega tehtud pildid head….kuniks ma omale uue kaamera soetasin😆

Ja siin on siis mu allesjäänud kaamerad. 😄 Minult on küsitud, et miks ma neid hoian ja maha ei müü!? Eiiii müü. Kui siis ühelhetkel selle mis mul praegu on (Canon 80D). Aga need vanemad kaamerad ma hoian alles, sest mul on nendega nii palju mälestusi 😄✌️ *pidage lolliks kui tahate*

Nüüd ilmselt ka järgmine kaamera saab Canon olema. 😃

Ma lisan siis mõned pildid ka mis ma tehtud saanud olen nende kaameratega 😄

Kui mälu mind alt ei vea, siis see peaks olema Olympusega tehtud😄
See suvi 2021! Nikon d40 😁

Nüüd väike gallerii minu viimastest töödest (Canon 80D)

Muidugi ma loodan, et kõik see mis ma seoses fotograafiaga teen.. kannaks ühelpäeval vilja. Unistanud olen ma juba ammu sellest, et kui mul on kõik vajalik selleks olemas…oh äkki ma olen 10 aasta pärast juba veel pädevam..julgeksin öelda, et olen asjatundja sellel alal. Koolitada vb ka teisi😆 Unistama peab…ma tean✌️ Eks ole näha kaugele ma jõuan kunagi tulevikus😁