Annan märku, et pole blogimist lõpetanud!

Kolmapäev, 28. September

13:45

Ma alustan siis sellest, et ma jälle kolisin..

See otsus tuli mul päevapealt. “Kõik ma ei taha siin enam olla, siin elada!“. Paar päeva enne kui hakkasin üldse oma asju kokku pakkima, helistasin ma oma emale. Vihjasin vanematele tegelikult seda juba ammu, et sooviksin ikka kuskil mujal olla. “Tuled siis meile elama praegu!”- ütlesid mu vanemad ja ma olin sellega väga päri. Kuhu mujale mul siis minna olekski olnud🤷🏻‍♀️ Arvestades seda kui palju Emilile meeldib minu vanemate juures olla ja kuidas ta meie varasemas korteris ei tahtnud üldse viibida.. Kõik oli ilus ja hea, aga.. samas kui palju viha ja kurbust seal korteris elades oli🙃 See väike alevik, kus ma unistasin juba noorena elada kui oma elupeale saan.. EI EI EI! Aeg on edasi liikuda, sest väikese küla elu.. kui kõik teavad kõiki ja kõike. Tahan olla omaette 😊 Aitab kontrollist mida ja kui palju ma poest süüa ostan, mis kell ma kuskile läksin ja koju tulin😅 See on tegelikult ainult väike osa sellest, mis kõik toimunud on.. ehkki ma nüüd tagantjärgi üritan seda rohkem huumoriga võtta.

Igakord kui ma nt elukohta vahetanud olen, siis tervis halveneb. Seekord õnneks mitte multiplex. Olgugi, et ravi pole ma saanud varsti aasta aega.. ei kibele ka seda saama. Mul lihtsalt on tekkinud meeletu väsimus, õrnad peavalud ja igapäevane palavik 37.1-37.2🙃. Käisin üleeile arstil verd andmas ja röntgenis. Hemoglobiin on mul madal.. väga madal. Edaspidiselt pean rauatablasid närima. Saatekiri kõrva-nina-kurguarstile. Hingamisraskused on mul läbi nina hingates ja võibolla on see adenoididest tingitud. Lapsena mul opereeriti need ära, aga võimalik et on tagasi kasvanud. Üks häda ajab teist taga.. positiivne on selle kõige juures vähemalt see, et ma ei karda enam nõelu ega arste 😂 Kui kaua läks aega, et oma hirmudele lõpuks vastu seista 😄 Järgmine kuu lähen oma esimest tatokat tegema. Lükkasin seda koguaeg edasi, aga tahan seda nii väga😁 Hullem see ikka olla ei saa kui kõik varasem, mida olen pidanud läbi elama.

Ja mida huvitavat veel siis?

“TIKTOKI POSTITAJA”

Ma olen varasemas postituses ka maininud, et hakkasin Tiktokis postitusi tegema.. mm sellel paranormaalsel teemal. Kui palju kaasa rääkijaid mul seal tekkis. Väga tore😄 Muidugi väikeses kohas elades sain ka seda “heiti” palju. Kes võttis otseülekandes liiga tõsiselt minu öeldut ja kes ennast puudutatuna tundis. Kes käis mingihetk minu ja mu lapse järel kuni kodutrepini, sõimates seljataga “Tiktoki postitaja. Keri p***e tiktokker”. Nüüdseks on asi maha rahunenud… vist🫣

Mida ma täpsemalt seal teen või mis mõtted mul seoses “paranormaalse” teemaga on, sellest võibolla kuulete ühelhetkel. Praegu olen selle kohapealt vakka, sest me ei tea mis meid ees ootamas on ja võib juhtuda, et kõik ei lähegi nii plaanipäraselt🫣🫠

Ma võin ühte video siin jagada.😬 Mingi väike pabin on sees jälle😂 nagu teeksin seda kõike päris esimest korda, et midagi postitan.

1. Juuni

1. Juuni, kolmapäev

09:52

Juhuu sain lõpuks ka teise fotograafia kursuse tunnistuse kätte. Mõnda aega teen küll pausi, aga tahaks veel midagi juurde õppida. Ma ei tea kas see on vanusega tulnud, et mulle meeldib õppida.. Kunagi koolis käies ma küll nii motiveeritud polnud 😌 Mäletan nii hästi kui 3. klassis tuli meil inglise keel. Ma küll tegin tunnis kaasa, aga ma enda jaoks tolhetkel ei pidanud vajalikuks seda õppida. Lihtsalt püüdsin nii palju, et saaks oma kolme kätte. “Ma olen eestlane ja miks ma pean õppima inglise keelt???!”- mina 3.klassis. Väga rumal oli minust nii arvata, sest seda läheb tegelikult väga vaja. Kuigi ma saan aru mida keegi nt inglise keeles räägib, siis vastu rääkima hakates lööb mingi bloki ette😃 Võibolla võtan ühelhetkel plaani keeltekursuse, et veidi korrata ja õppida.. 🤷🏻‍♀️🤭

Veidi tervisest ka.

Veel ravime end. Emilil antibiootikumid peal. Kui hästi läheb, siis saab järgmisest nädalast lasteaeda. Mina saan Sclerosis Multiplexi osakonda alles augusti kuus 🤷🏻‍♀️ Ma kirjutasin haiglasse ükskord, et mul laps haige ja ei saa tulla. Mainisin ka seda, et kolmandat vaktsiini ma enam tegema ei nõustu🫣 Seda mulle viimanekord öeldi, et kui tahan ravi siis pean kolmanda vaktsiini ära tegema. Hetkel mul on ka tsipa hirm, et kuna arst soovib mu ravi ka muuta, siis pean äkki jälle hakkama võtma tablette, millest mul 2019. aastal abi ei olnud. Ma hetkel ei saaks öelda, et mul nüüd kõik nii hästi on. Vahepeal ikka lonkan jalga või tekib tunne, et ma kohe-kohe kukun. Õnneks pole mul sellega igapäevaselt probleeme. 😌 Enam ma ei satu ka paanikasse sellepärast, sest olen harjunud juba sellega. 😃

Aa ma võtsin vahepeal julguse kokku ja hakkasin TikTokis videosid tegema🤭 Ma sain nii palju positiivset tagasiside ja see kõik annab julgust juurde, et sellega jätkata. Üleeile kui postitasin ühe video, mis TikToki sõnul eiras mingeid reegleid, siis ma sain bänni. Kirjutasin veel neile, et ei teadnud ja enam seda ei juhtu😁 Äkki saan oma konto ikka tagasi, kahju oleks ilma nüüd sellest jääda🫣

Ja siin ükspäev ma leidsin endast pildi.. aastat ei mäleta, aga nii tita😂 Keegi mulle ühte sellist ahvi ei tahaks sünnaks kinkida?🤷🏻‍♀️😂

Juttu oma kaameratest

21. Detsember

15:01

Oi kui “mõnus” oli hommikul kell 07:00 ärgata nohuga. Ja nagu ikka oli mul vaja siis enne jõule haigeks jääda. Emili jätsin ka koju, sest ma ei jaksanud toast välja minna. Mul on tegelikult siiani rets väsimus peal. Otsustasin siis enda jaoks põneva teema käsile võtta ja siin sellest pisut kirjutada.

Fotograafia– millised kaamerad.

Kui ma nüüd ei valeta, siis see võis aastal 2005 olla kui sain esimest korda kaameraga pilti teha. Nii põnev oli! Muidugi see ei olnud meie endi kaamera, vaid see sai laenatud minu 1.klassi aktuse jaoks. Mõni aasta hiljem ostis ema meile koju päris oma fotoka. Praegu ma isegi peast ei mäleta mis marki ta oli.. Sony äkki. Googeldades ma ei suutnud leida samasugust pilti sellest. Agaaa taoline

Ja sellisega sai hullult palju pilte tehtud. Täpselt nii kaua kui ma suutsin selle klassiekskursioonil jõkke kukutada. 💁🏻‍♀️😀

Teise kaamera ma sain aastal 2011(?). Olympus. Te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin. Jaa oii kui palju pilte ma sellega see aeg tehtud sain. 😃 Muidugi mulle meeldis ennast pildistada. Meil oli üks ehitusjärgus korter kus ma ennast pildistamas käisin. Seal oli lumivalge sein ja see oli mulle idekas. Haha ja isa oli sinna jätnud ühe LED töövalgusti statiiviga, mida ma sain lisavalgustina kasutada. 😄

Kaamera mis on endiselt minuga ja siiani töötab!😄

Kolmandaks võitsin ma oksjoniga (2013a) peegelkaamera Nikon D40 ✌️ Ja ma käisin sellega veel see suvigi pildistamas 😄 Minu silmis olid tolhetkel ka sellega tehtud pildid head….kuniks ma omale uue kaamera soetasin😆

Ja siin on siis mu allesjäänud kaamerad. 😄 Minult on küsitud, et miks ma neid hoian ja maha ei müü!? Eiiii müü. Kui siis ühelhetkel selle mis mul praegu on (Canon 80D). Aga need vanemad kaamerad ma hoian alles, sest mul on nendega nii palju mälestusi 😄✌️ *pidage lolliks kui tahate*

Nüüd ilmselt ka järgmine kaamera saab Canon olema. 😃

Ma lisan siis mõned pildid ka mis ma tehtud saanud olen nende kaameratega 😄

Kui mälu mind alt ei vea, siis see peaks olema Olympusega tehtud😄
See suvi 2021! Nikon d40 😁

Nüüd väike gallerii minu viimastest töödest (Canon 80D)

Muidugi ma loodan, et kõik see mis ma seoses fotograafiaga teen.. kannaks ühelpäeval vilja. Unistanud olen ma juba ammu sellest, et kui mul on kõik vajalik selleks olemas…oh äkki ma olen 10 aasta pärast juba veel pädevam..julgeksin öelda, et olen asjatundja sellel alal. Koolitada vb ka teisi😆 Unistama peab…ma tean✌️ Eks ole näha kaugele ma jõuan kunagi tulevikus😁