Kui kõik ei lähe nii..

Laupäev, 12. November

Hellohelouu

Heh ma ei tea kas tohiks nii hõisata, aga..

11. november 2021 käisin ma viimati haiglas ja sain tilgutit. Sellele järgnes siis 6 kuud hiljem uus ravi, mille ma mingil põhjusel ära jätsin.. mm vist seepärast, et ma ei nõustunud vaktsiini tegema, aga lõpuks ikkagi ära tegin!? – No ja aga siis ma jäin uuesti haigeks ja lükkasin jälle edasi.. panin uue aja ja siis jäi laps haigeks.. mh no lõpuks lõin käega, et mida ma sinna ikka ronin kui kõik ju siiamaani hästi on. Tegelikult selle haigusega elades olen ma ikka nagu tiksuv pomm. Väikeseid ägenemisi on viimastel nädalatel tihedamini esile kerkinud, kuid ega ma seda kõva häälega välja pole öelnud, et miskit teisiti oleks. Ühel hommikul kui lapse lasteaeda viisin, siis ma mõtlesin, et kukun kohe-kohe kokku. Samm läks sassi ja pea käis ringi. Kodus veidi pikutades läks olukord jälle stabiilseks. Olgem ausad, et sellised asjad toimuvad alati ka siis kui on mingi pingeline hetk.. Samas on iga emotsiooni kõikumisel kohe ka omad tagajärjed. Kui ma ärritun, nutan… siis järgnev päev üllatab mind millegiga. Selleks võib olla ühepoolse silma hägunemine, jala kangus, kätevärin mis on päris hull.. mul muidu värisevad käed niisama ka. 😀 Aga no esmaspäeval tegelen sellega, et saada ravi jaoks uus aeg.

Lihtsalt kuulake..

THE LONELIEST – ma võiks seda lugu kuulama jäädagi..

Tegelikult on mul viimasel ajal jubedad emotsiooni kõikumised. Näen end taas nutmas oma voodinurgal istudes. Nutmas mille pärast – täiesti lootusetu seis! Täna toodi mulle Emili tehtud isadepäeva kaart. Selle me kingime minu isale – Emili vanaisale. Seda juba kolmandat aastat 🙂 Aeg läheb nii kiiresti. Viimaselajal olen ka palju hakanud sellele mõtlema, et kui laps suureks kasvab ja ta rohkem juba asjadest aru saab.. Kuidas seda kõike seletada. Praegu ta ütleb oma vanaisale “issi”, sest nii ma hüüan ise oma isa. Isadepäeva üritus lasteaias jäi ka meil see aasta ära, kuigi ma juba ostsin lapsele ekstra ürituse jaoks kleidi ja kingad.. Ma ei suuda! Otsustasime, et oleme kodus ja kuna enesetunne polnud meil just kõige parem.. pidasime õigeks sinna ka mitte minna. Homme saame istuda vanaisa ja mammaga, selpuhul ka midagi võibolla üheskoos toredat teha. Eks siis näis.

Ma juba kujutan ette seda piinarikast istumist 5h järjest.. ja siis on jälle mõndaaega rahu.

Ära mõtle sellele, mida iga hinna eest vältida püüad

Esmaspäev, 31. oktoober

19:17

Eile ma suure hurrraaga ütlesin, et pean järgmine päev linna minema. Siin ma olen – tõbine. Lapselgi hommikul hea olla ei olnud. Tööle ei oleks ma saanud kuidagi täna minna. Veel sundisin ennast nii palju, et käisin pesus, tegin näo pähe.. mm ja kui hakkasin riideid vahetama, hakkas Emili nutma – “emmmme palun ära mine”. Süda läks hellaks ja arvasin, et õigem oleks siis lapsega koju jääda. Emilit teades, siis oleks ta võinudki terve aeg nutta.. “mamma millal emme tuleb!!?”. Võtsin haiguslehe. Endal see olemine pole ka üldse hea. Magasin 3 tundi järjest.. kui kell 5 õhtul üles ärkasin, siis oli väike ehmatus. “Mis asja öö on käes v?”. Eii.. väljas lihtsalt kottpime nüüdsest juba kell 5. Keelakeeramine😃 Kui nüüd päris ausalt ütlen, siis mulle see praegune aeg meeldib rohkem. Peale kellakeeramist ei ole mul varahommikul ärkamine üldse nii raske kui enne. Ja mulle meeldib kui vara pimedaks läheb😆 Ilmselt nii kaua kui elektrihind rahakraane päris kinni ei keera😂

Normaalseid pilte enam vist ei saagi

Nüüd selle nädala lõpp on mu emme sünnipäev.. ja kahe onu (kahjuks nüüdseks ühe onu). Ma nii loodan, et tervised lähevad paremaks ja ei peaks päris tõbisena koos sel tähtsal päeval olema.

Täna leidsin, et peaks oma kaamera ikka müüki panema. Vahepeal oli ka müügis, aga siis mõtlesin ringi.. võtsin maha kuulutuse. Samas pole hetkel enam aega sellega tegeleda ja mis ma siis ikka hoian sellest kaamerast siin.. kogub tolmu. Teisalt kaldun jälle arvama, et ise ma tõmban jälle oma unistustele kriipsu peale. Ekstra võtsin endale lisaks koolitusi jne, et saaksin rohkem juurde uusi teadmisi ja nippe seoses fotograafiaga. Noo ei tea. Dilemma. Kus ma edaspidiselt selle ajagi leian, et sellega siis tegeleda.. samas nutan nagu väike laps kui pean kaamera hiljem kellelegi edasi andma.. 🥲 tahan aga ei taha ka. “Jeesusmaria!”- ütleb ka Emili minu jutu peale.

No ja autokooli õpetajaga pole ma siiani ühendust võtnud. Räägin endale juba viimased kaks aastat vastu. “Ma helistan õpetajale ja saan sõitma ükskord”- siiamaani teen seda. Koguaeg tuleb midagi muud vahele ja lihsalt lükkub jälle see plaan lube teha edasi.. vaja oleks, aga nohhh kus ma siis võtan selle aja.

Teisipäev, 1. November

09:43

Noo ja ongi käes novembrikuu! Järgmine kuu juba jõulud🤭

Hommikul 06:40 ärkasin juba lapsega üles.. uni lännu ja mis siis teha. Tervis läheb ka nagu igapäev halvemaks. Emili täitsa pikali maas.. tegin hommikul meega teed, et saaks midagi sooja vähemalt juua kui süüa ei taha. Paar lonksu ja jälle pikali. Emili on haigena eriti memmekas. Silmapiirilt ära kaon, siis juba nutab ja hüüab mind. Nüüd selle nohu pärast ka köhahood. Ei oska veel nina ju tühjaks nuusata.. 😔 Ma ei tea mismoodi talle seda isegi õpetada. Ninapumpa ma ei kasuta temal.. kunagu sai ostetud aga kasutust see ei leidnud, sest kartis seda nagu tuld😒

Eile õhtul sorasin oma rahakotis ja leidsin endast mega vana dokumendi pildi. Vaatan ja mõtlen, et Emili nagu pole kohe üldse minu moodi😆

Olin siis vist 10-11 aastane🤷🏻‍♀️

Tegin tatoka ja mõne kuu pärast opile

Reede, 21. Oktoober

09:55

Hei! Ma alustasin järgmise sissekandega 1. Oktoober. Miks ma seda ei avalikustanud? – Ma nägin täiega vaeva, et oma mõtted kenasti kirja panna.. Noooh saingi juba kõik peaaegu valmis kui ühelhetkel mul see leht kinni läks. “Ei nooo.. ilmselt mustandisse ikka salvestus” – mõtlesin ma endamisi. Minu kahjuks kustus kõik.. Mis siis ikka. Ma kirjutan siis täna uuesti ja rohkem kui muidu.

Hommikul viisin Emili lasteaeda ja peaaegu terve päev on aega siia midagi kirja panna. Esmaspäeval pean tööle minema Tallinna ja ei tea palju mul siis enam üldse sotsiaalmeedias on aega olla. Töö aitab vähemalt muud mõtted eemale saada ja olla asjalikum… on vist nii õige öelda – ma ei tea.

12. Oktoober käisin ma siis taaskord ennast ületamas. Tegin oma lõpuks kaua oodatud esimese tatoveeringu. Ma pidin tegelikult ammu juba minema seda plaani teostama, aga hirm sai võimust. Nüüd kui ma lõpuks kohapeale läksin, siis ma isegi ei kartnud.. pigem ma ei osanudki midagi karta. Nii palju olen ma nüüd targem, et pole mõtet küsida kelleltki, kellel nt tatoveering on.. “Kas see on valus ka?”. Eks kõigil on valutundlikkus erinev ja ma võiks öelda, et ma ei tundnudki väga midagi. Ettekujutus ja teiste öeldu oli ikka väga ülepaisutatud 😀 Nüüd sain selle pisiku sisse. 2 kuu pärast lähen praegust tatoveeringut üle tegema ja siis juba lasen uue juurde teha.. 😀 Siis ükskord ma äkki näitan ka seda.

Emili minuga arsti kabineti taga ootamas. 😀

18. Oktoober käisin ma kõrva-nina-kurguarstil. Üks jama ajab teist taga. Mul on lapsest saadik olnud probleem nina kaudu hingamisega. Ma panin endale vahepeal ikka kõiksugu diagnoose vana hea GOOGLE abil. Lõpuks ma otsustasin end kätte võtta ja käia arsti juures oma murega ära. Hingamine on aastatega aina raskemaks muutunud. Eriti halb on siis kui pean pikalt kõndima ja ahmin suu kaudu õhku, sest ninast ju õhk läbi ei käi. Aastaringne nohu – see ei ole ju meeldiv. Niisiis sain ma tänu arstil käimisega ka teada põhjuse mis seda tekitab. “Nüüd on see sinu otsustada. Ilma kirurgiata sa asja ei paranda, rohtudega pole võimalik midagi paremaks muuta.” – ütles mulle arst. No hakkab pihta! – mõtlesin ma endamisi. Nüüd muidugi ma olen ära otsustanud, et olen nõus nina vaheseina plastikaga. Taastumine on pikk, aga ma saaksin lõpuks normaalselt hingata. Olen kannatanud kõik muud asjad ära, siis saan ka selle operatsiooni üle elatud… Viskasin endamisi nalja, et äkki siis ma ei pea enam muretsema ka seepärast, et norskan vms.. 😀

Viimane kord kui ma käisin oma raviarsti juures, siis sain teada, et aastal 2014 ründas mind Sclerosis multiplex. Mul oli ühelhetkel hästi tundlik nahk, mis ei kannatanud isegi väga puudutusi. Muidugi ma seeaeg nahaarstile ka ei julgenud minna, sest nõuti vereanalüüse aga hirm ei lasknud mul tegutseda. Naha sügelemine tekkis, siis ma lihtsalt kreemitasin end.. arvates, et võibolla on nahk kuiv. Tegelt nii see polnud. Kõik viitas tegelikult SM haigusele. Tänaseks mul naha tundlikuse ja sügelusega probleeme pole. See kestis mul vähem kui aasta. Leidsin ka pildi, milliseks mu nahk muutus kui kogemata end õrnalt kriimustasin või sügasin..

Peab nüüd veidi toimetama ja siis on kell jälle nii palju, et on vaja laps lasteaiast koju tuua. Ilusat algavat nädavahetust kõigile! 🙂

Annan märku, et pole blogimist lõpetanud!

Kolmapäev, 28. September

13:45

Ma alustan siis sellest, et ma jälle kolisin..

See otsus tuli mul päevapealt. “Kõik ma ei taha siin enam olla, siin elada!“. Paar päeva enne kui hakkasin üldse oma asju kokku pakkima, helistasin ma oma emale. Vihjasin vanematele tegelikult seda juba ammu, et sooviksin ikka kuskil mujal olla. “Tuled siis meile elama praegu!”- ütlesid mu vanemad ja ma olin sellega väga päri. Kuhu mujale mul siis minna olekski olnud🤷🏻‍♀️ Arvestades seda kui palju Emilile meeldib minu vanemate juures olla ja kuidas ta meie varasemas korteris ei tahtnud üldse viibida.. Kõik oli ilus ja hea, aga.. samas kui palju viha ja kurbust seal korteris elades oli🙃 See väike alevik, kus ma unistasin juba noorena elada kui oma elupeale saan.. EI EI EI! Aeg on edasi liikuda, sest väikese küla elu.. kui kõik teavad kõiki ja kõike. Tahan olla omaette 😊 Aitab kontrollist mida ja kui palju ma poest süüa ostan, mis kell ma kuskile läksin ja koju tulin😅 See on tegelikult ainult väike osa sellest, mis kõik toimunud on.. ehkki ma nüüd tagantjärgi üritan seda rohkem huumoriga võtta.

Igakord kui ma nt elukohta vahetanud olen, siis tervis halveneb. Seekord õnneks mitte multiplex. Olgugi, et ravi pole ma saanud varsti aasta aega.. ei kibele ka seda saama. Mul lihtsalt on tekkinud meeletu väsimus, õrnad peavalud ja igapäevane palavik 37.1-37.2🙃. Käisin üleeile arstil verd andmas ja röntgenis. Hemoglobiin on mul madal.. väga madal. Edaspidiselt pean rauatablasid närima. Saatekiri kõrva-nina-kurguarstile. Hingamisraskused on mul läbi nina hingates ja võibolla on see adenoididest tingitud. Lapsena mul opereeriti need ära, aga võimalik et on tagasi kasvanud. Üks häda ajab teist taga.. positiivne on selle kõige juures vähemalt see, et ma ei karda enam nõelu ega arste 😂 Kui kaua läks aega, et oma hirmudele lõpuks vastu seista 😄 Järgmine kuu lähen oma esimest tatokat tegema. Lükkasin seda koguaeg edasi, aga tahan seda nii väga😁 Hullem see ikka olla ei saa kui kõik varasem, mida olen pidanud läbi elama.

Ja mida huvitavat veel siis?

“TIKTOKI POSTITAJA”

Ma olen varasemas postituses ka maininud, et hakkasin Tiktokis postitusi tegema.. mm sellel paranormaalsel teemal. Kui palju kaasa rääkijaid mul seal tekkis. Väga tore😄 Muidugi väikeses kohas elades sain ka seda “heiti” palju. Kes võttis otseülekandes liiga tõsiselt minu öeldut ja kes ennast puudutatuna tundis. Kes käis mingihetk minu ja mu lapse järel kuni kodutrepini, sõimates seljataga “Tiktoki postitaja. Keri p***e tiktokker”. Nüüdseks on asi maha rahunenud… vist🫣

Mida ma täpsemalt seal teen või mis mõtted mul seoses “paranormaalse” teemaga on, sellest võibolla kuulete ühelhetkel. Praegu olen selle kohapealt vakka, sest me ei tea mis meid ees ootamas on ja võib juhtuda, et kõik ei lähegi nii plaanipäraselt🫣🫠

Ma võin ühte video siin jagada.😬 Mingi väike pabin on sees jälle😂 nagu teeksin seda kõike päris esimest korda, et midagi postitan.

1. Juuni

1. Juuni, kolmapäev

09:52

Juhuu sain lõpuks ka teise fotograafia kursuse tunnistuse kätte. Mõnda aega teen küll pausi, aga tahaks veel midagi juurde õppida. Ma ei tea kas see on vanusega tulnud, et mulle meeldib õppida.. Kunagi koolis käies ma küll nii motiveeritud polnud 😌 Mäletan nii hästi kui 3. klassis tuli meil inglise keel. Ma küll tegin tunnis kaasa, aga ma enda jaoks tolhetkel ei pidanud vajalikuks seda õppida. Lihtsalt püüdsin nii palju, et saaks oma kolme kätte. “Ma olen eestlane ja miks ma pean õppima inglise keelt???!”- mina 3.klassis. Väga rumal oli minust nii arvata, sest seda läheb tegelikult väga vaja. Kuigi ma saan aru mida keegi nt inglise keeles räägib, siis vastu rääkima hakates lööb mingi bloki ette😃 Võibolla võtan ühelhetkel plaani keeltekursuse, et veidi korrata ja õppida.. 🤷🏻‍♀️🤭

Veidi tervisest ka.

Veel ravime end. Emilil antibiootikumid peal. Kui hästi läheb, siis saab järgmisest nädalast lasteaeda. Mina saan Sclerosis Multiplexi osakonda alles augusti kuus 🤷🏻‍♀️ Ma kirjutasin haiglasse ükskord, et mul laps haige ja ei saa tulla. Mainisin ka seda, et kolmandat vaktsiini ma enam tegema ei nõustu🫣 Seda mulle viimanekord öeldi, et kui tahan ravi siis pean kolmanda vaktsiini ära tegema. Hetkel mul on ka tsipa hirm, et kuna arst soovib mu ravi ka muuta, siis pean äkki jälle hakkama võtma tablette, millest mul 2019. aastal abi ei olnud. Ma hetkel ei saaks öelda, et mul nüüd kõik nii hästi on. Vahepeal ikka lonkan jalga või tekib tunne, et ma kohe-kohe kukun. Õnneks pole mul sellega igapäevaselt probleeme. 😌 Enam ma ei satu ka paanikasse sellepärast, sest olen harjunud juba sellega. 😃

Aa ma võtsin vahepeal julguse kokku ja hakkasin TikTokis videosid tegema🤭 Ma sain nii palju positiivset tagasiside ja see kõik annab julgust juurde, et sellega jätkata. Üleeile kui postitasin ühe video, mis TikToki sõnul eiras mingeid reegleid, siis ma sain bänni. Kirjutasin veel neile, et ei teadnud ja enam seda ei juhtu😁 Äkki saan oma konto ikka tagasi, kahju oleks ilma nüüd sellest jääda🫣

Ja siin ükspäev ma leidsin endast pildi.. aastat ei mäleta, aga nii tita😂 Keegi mulle ühte sellist ahvi ei tahaks sünnaks kinkida?🤷🏻‍♀️😂

Mõtted

  1. mai

18:01

Issand ma ei tea enam mida teha. Ma olen nii väsinud ja ma ei jõua mitte midagi enam teha. Nüüd olen 2 päeva järjest võtnud rohtu õhtuti. Jaa okei.. ma jään üsna ruttu õhtul magama kui pikali lähen ja uni on päris hea, aga ma ärkasin juba teist ööd sama kell üles. Kell 1. öö 02:54 ja 2. 02:58- kõik ärkamisajad on mul kirjas. 😀 Mingi nelja minutiline vahe. Esimene öö kui ärkasin, siis tõusin püsti, et minna vett jooma. Mul oli reaalselt selline tunne nagu oleks sõnaotsesmõttes juua täis 😀 Ma kõndisin kööki ja tagasi voodisse nii, et pidin seinale toetuma. Ja muidugi ma juba pidasin plaani, et kui hommikul on sama seis, siis ilmselt olen haigla poole teel. Multiplexi ägenemisperioodil olen sama asja juba pidanud tundma ja selline asi ei kannata enam ootamist. Viimasest korrast piisas. Õnneks hommikul oli pisut selgem olla ja ma ei uimanud nii enam ringi. Nüüd need 2 viimast hommikut on mul olnudki sellised, et joon kohvi, teen toidu valmis ja siis lähen jälle magama.. sest ma ei jaksa olla. Homsest pean tööle hakkama ja ma südamest loodan, et ma suudan päeva üle elada. Mul on veel vaja 12. maini vastu pidada (sm ravi), sest peale seda olen jälle nagu uuesti sündinud 😀

Ilmad on ju ka nii muutlikud. Homsest pidi lörtsi hakkama alla sadama.. eh ma ei oska enam ennast ega last riidesse panna. 😀 Vahepeal on väljas nii soe ja siis jälle niiske ja rõve.

Fotokooli lõputöödega ka tegelema hakkama. Pilte on mul tegelikult palju, mida saaks töödeks kasutada, aga.. mh 😀 Ma tahaks nagu täiesti nullist jälle alustada, sest nüüd ma märkan aina rohkem oma piltides vigu 😀 Tahaks alati paremini osata või teha. Nii palju olen saanud nüüd juurde õppida asju, et oleks hea kui saaksin ka seda uut teadmist või oskust ära kasutada. Mul ei ole enam väga palju aega jäänud tööde esitamiseks, aga loodan, et nädalavahetused saan kuidagi edaspidiselt ära sisustatud (pildistamisele). Nädala sees enam aega pole 😦

Emili tahtis, et ma temast ühe pildi teeksin😃 poosetada ta juba oskab päris hästi❤️

Nüüd mind on tegelikult ka videograafia huvitama hakanud 😀 Üleüldse ma olen terve elu tahtnud nii mitme asjaga tegeleda, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole suuteline lõpuks seda kõike ajaliselt planeerima ja seda kõike korraga õppima. Mulle meeldib tegeleda muusikaga (mõned aastad tagasi, üksi ja igapäevaselt), nüüd ma lihtsalt olen kaotanud enesekindluse, et sellega edasi tegeleda. Fotograafia, millega praegu tegelen ja mida õpin. 😀 Oh ei tea, mida ma 10 aasta pärast teen.. kes minust saanud on 😀

13 tundi und ja elekter

Laupäev, 16. Jaanuar

10:56

Oi milline hommik..

Ma olen oma unerežiimi ikka totaalselt pekki keeranud. Eilse ööpäevaga magasin 13 tundi järjest 00:15-13:20.. Täna öösel olin korduvalt ärkvel. Ehmatasin üles. 😀 Ei tea mis mul viimaselajal on..

Homme pean arstile minema ja mõtlesin Emili kaasa võtta, et lasta ka teda üle vaadata. Mul on mingisugused hirmud tekkinud temaga. Võibolla ma mõtlen üle, aga.. Ma räägin sellest siis kui ma olen vastuse oma küsimustele saanud. Mul on kombeks alati ära sõnuda ja ma parem hoian praegu enda teada. Võibolla see on lihtsalt minu hirm ja ülemõtlemine, sest tervisega seonduvad hirmud tekkisid mul peale enda diagnoosi.. Küsides mõnikord endalt “Mis järgmiseks?”.

Ja ma olen külma saanud..

Ma ei mäleta millal viimati nii haige olin kui nüüd viimased nädalaega. Ei hakanud isegi Emilit lasteaeda enam saatma. Praegusel ajal seostatakse iga väikest külmetust covidiga. Olgem ausad, et ega ma ju ei tea.. Ma olen ennast kodus ainult testinud ja siiani on need negatiivsed olnud 😀 Maitsemeel oli mul üle nädala kadunud, praeguseks juba tagasi. Palavik oli esimesel õhtul kui tundsin ennast juba päris kehvasti 38.5. Kuiv köha on praegugi, ainult et rinnus on valus kui köhin. Nohu ei ole, aga kõrvad olid nii lukus, arvasin, et jään kurdiks. Nüüd sain apteegist rohtu ja veidike paremaks läinud. Et kellegile üllatusena ei tuleks, mispärast ma nii kadunud viimaselajal olen.. Ma olen kodus ja lesin diivanil jõuetult enamusaja. Hetkel ma jah istun köögis ja kirjutan, aga õhtuks olen jälle suht läbi.

ElEKTER.. Väga aktuaalne teema praegusel ajal.

Ma saatsin energiakulude hüvitamine taotluse ära. Eks siis ole näha palju ja kas üldse midagi tagasi saan. Ma eelmises postituses ütlesin, et ma ei suuda elektrit kokku hoida.. Aga nüüd olen lausa sunnitud seda tegema. See kui mul tuli eelmine kuu arve 152€ siis nüüdseks on see summa kahekordistunud. Kui nii edasi jätkub siis….kolin vanemate juurde tagasi 😀 Ma ei tahtnud uskuda, et see asi nii hulluks läheb. Ma võrdlen ja vaatan EestiEnergia äpis oma kulutatud elektrit. Nii ja kuidas on võimalik selline asi.. ebareaalne, et ma elektrit nii palju kulutanud olen..

788 kWh- saan veel aru. Eelmine talv oli mul tarbimine detsembris max 800kWh. Kütan õhksoojuspumbaga. Kuid kuidas on reaalne 1 483,22kWh.. Mida ma siin kodus oleksin tegema pidanud, et tarbimine nii suur? 😀 Palun keegi targem seletage kas see ongi ok 😀