Mingi viirus, luupainaja ja õudne nukk

9. Mai esmaspäev

17:28

Pole nüüd mitu päeva midagi kirjutanud, kuigi aega oleks olnud aga tervis vedas alt. Kõigepealt tõi Emili lasteaiast omale mingisuguse okseviiruse koju. See oli neljapäeva õhtul kui see trall pihta hakkas. Pole elusees kedagi selliselt vaevlemas näinud😃 Ja see kestis kuni reede hommikuni. Olingi terve öö väga katkendliku unega seepärast. No ja siis laupäevaks olin ise samas seisus. Jube halb oli olla aga samas tundus mul see tunduvalt leebem olema kui Emilil. Nüüd siis 2 päeva on täiesti ok olla olnud. Neljapäeval linna haiglasse ja jälle läheb terve päev ära 😃 Hmm ja pool aastat tagasi ütles mulle seal osakonnas üks töötaja, kes pani mulle järgmise raviaja- “ 3.vaktsiin olgu siis ka tehtud kui poole aasta pärast ravi tuled saama”. Ei! Seda kolmandat vaktsiini ei ole ma teinud ja ei tee ka. Ma väga loodan, et sinna jõudes enam selle kallal norima ei hakata. 🥹

Ja nüüd siis lugu sellest mis üks öö toimus. Ma tõesti ei tea kas need rohud teevad seda.. ma kogesin seda viimati väga palju aastaid tagasi kui veel laps olin. Igatahes ma läksin magama ja Emili magas oma toas. Ühel hetkel ma ärkasin üles sellepeale, et kuulsin kuidas vannitoa uks pauguga kinni läks. Ehmatasin ülesse ja jäin vaatama seda ust ja siis nägin uksepraost valgust..Mhhm selge tuli põleb. Ma olin pooleldi nagu istukile tõusmas kui see uks pärani lahti läks.. ma jäin ootama kuni Emili sealt nüüd välja jalutab 😃 Ja ma ei tee nalja kui ütlen, et sealt ei väljunud keegi päris tükkaega ja ma EI suutnud ennast liigutada.. olin nagu hirmust kange. Ühelhetkel tuli välkkiiresti mingi must kogu minu poole ja… peale seda ärkasin ma hommikul poole 10 aeg ja mu kõrval magas Emili 😃 Ja ma ei tea mis see lõppkokkuvõttes siis olla võis.. luupainaja? Ma küsisin Emililt ka too hommik, et kas ta käis too öö wcs ja ta eitas😃 Mul on nii palju küsimusi… Emili käib vahepeal kedagi “õde” vannitoast välja kutsumas. Ma muidugi teen näo nagu ei kuuleks ega näeks, aga see on hirmus. Kuigi ma olen lapsest saadik näinud ja tundnud asju, mida teised ei näe.. olen ka harjunud sellega, aga see öö oli ikka päris õudukas. Vahel mõtlen, et kas miski käib meiega kaasas? Vahet pole kus ma lapsega olen.. igalpool toimub midagi.

Näitan nüüd nukku millest tegin viimase pildi enne selle ära viskamist. Sellele järgneb ka lugu..

Ja see nukk! Emili sai selle oma vanavanemate käest sünnipäevaks. Kui ma esimest korda seda nägin siis ütlesin kohe, et minus tekitab see veidi hirmu. Kuigi okei.. aasta aega sai see nukk meiega oldud. Emili hakkas ükshetk rääkima, et ei taha selle nukuga enam mängida, sest ta on kuri. Panime selle kappi peitu.. Oligi hea rahulik. 😃 Läks mõni kuu mööda ja ma võtsin selle kapist välja ning küsisin Emililt, kas ta tahab sellega mängida. Muidugi tal oli heameel. Tavaliselt ju tasubki mõned asjad peitu panna kui tolhetkel huvi ei paku, sest hiljem on avastamisrõõmu oi kui palju😃

Mõned tunnid mängimist…

Aeg oli magama minna…

Kui Emili karjub enda toast – “Emmmmme!!! See nukk teeb haiget mulle!”.

Ma ausalt ei osanud midagi arvata ega öelda. Ta lausa värises ja näitas punetavat kohta käel.. Lohutasin teda ja üritasime uuesti magama jääda.

Järgnevatel päevadel hakkas ta rääkima, kuidas nukk enda pead tema poole keerab ja silmi pilgutab. Mõtlesin, et okei.. nukkudel käivad muidu pikali asendisse pannes silmad kinni ja püstises asendis silmad lahti. Tahtsin talle veel seda näidata, aga.. sellel nukul ei käinudki silmad kinni. Seejärel ma hakkasin väga palju mõtlema, et mis toimub😃

Viimaseks korraks jäi see kui Emili mulle üks õhtu rääkima hakkas, kuidas see nukk kapi ukse vahelt piilub ja ka minu toa ukse juures käib mind vaatamas, kuidas ma magan..😅 Ja et see nukk pidi väga vihane olema! Misasja… miks see peab meie kodus olema😁 Helistasin oma emale ja vabandasin, et ma ei saa nende kingitud nukku enam siin kodus hoida. Ema ütles, et ma selle ära viskaks.. Nii ma tegingi 😃 Nüüd on nagu ühe ilusa lõpuga muinasjutus, et ilma selle jubeda nukuta.. elame me õnnelikult oma kodus edasi😊😂 Aga lugu ise ei ole väljamõeldud, ausalt😃

Mõtted

  1. mai

18:01

Issand ma ei tea enam mida teha. Ma olen nii väsinud ja ma ei jõua mitte midagi enam teha. Nüüd olen 2 päeva järjest võtnud rohtu õhtuti. Jaa okei.. ma jään üsna ruttu õhtul magama kui pikali lähen ja uni on päris hea, aga ma ärkasin juba teist ööd sama kell üles. Kell 1. öö 02:54 ja 2. 02:58- kõik ärkamisajad on mul kirjas. 😀 Mingi nelja minutiline vahe. Esimene öö kui ärkasin, siis tõusin püsti, et minna vett jooma. Mul oli reaalselt selline tunne nagu oleks sõnaotsesmõttes juua täis 😀 Ma kõndisin kööki ja tagasi voodisse nii, et pidin seinale toetuma. Ja muidugi ma juba pidasin plaani, et kui hommikul on sama seis, siis ilmselt olen haigla poole teel. Multiplexi ägenemisperioodil olen sama asja juba pidanud tundma ja selline asi ei kannata enam ootamist. Viimasest korrast piisas. Õnneks hommikul oli pisut selgem olla ja ma ei uimanud nii enam ringi. Nüüd need 2 viimast hommikut on mul olnudki sellised, et joon kohvi, teen toidu valmis ja siis lähen jälle magama.. sest ma ei jaksa olla. Homsest pean tööle hakkama ja ma südamest loodan, et ma suudan päeva üle elada. Mul on veel vaja 12. maini vastu pidada (sm ravi), sest peale seda olen jälle nagu uuesti sündinud 😀

Ilmad on ju ka nii muutlikud. Homsest pidi lörtsi hakkama alla sadama.. eh ma ei oska enam ennast ega last riidesse panna. 😀 Vahepeal on väljas nii soe ja siis jälle niiske ja rõve.

Fotokooli lõputöödega ka tegelema hakkama. Pilte on mul tegelikult palju, mida saaks töödeks kasutada, aga.. mh 😀 Ma tahaks nagu täiesti nullist jälle alustada, sest nüüd ma märkan aina rohkem oma piltides vigu 😀 Tahaks alati paremini osata või teha. Nii palju olen saanud nüüd juurde õppida asju, et oleks hea kui saaksin ka seda uut teadmist või oskust ära kasutada. Mul ei ole enam väga palju aega jäänud tööde esitamiseks, aga loodan, et nädalavahetused saan kuidagi edaspidiselt ära sisustatud (pildistamisele). Nädala sees enam aega pole 😦

Emili tahtis, et ma temast ühe pildi teeksin😃 poosetada ta juba oskab päris hästi❤️

Nüüd mind on tegelikult ka videograafia huvitama hakanud 😀 Üleüldse ma olen terve elu tahtnud nii mitme asjaga tegeleda, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole suuteline lõpuks seda kõike ajaliselt planeerima ja seda kõike korraga õppima. Mulle meeldib tegeleda muusikaga (mõned aastad tagasi, üksi ja igapäevaselt), nüüd ma lihtsalt olen kaotanud enesekindluse, et sellega edasi tegeleda. Fotograafia, millega praegu tegelen ja mida õpin. 😀 Oh ei tea, mida ma 10 aasta pärast teen.. kes minust saanud on 😀

Juttu oma kaameratest

21. Detsember

15:01

Oi kui “mõnus” oli hommikul kell 07:00 ärgata nohuga. Ja nagu ikka oli mul vaja siis enne jõule haigeks jääda. Emili jätsin ka koju, sest ma ei jaksanud toast välja minna. Mul on tegelikult siiani rets väsimus peal. Otsustasin siis enda jaoks põneva teema käsile võtta ja siin sellest pisut kirjutada.

Fotograafia– millised kaamerad.

Kui ma nüüd ei valeta, siis see võis aastal 2005 olla kui sain esimest korda kaameraga pilti teha. Nii põnev oli! Muidugi see ei olnud meie endi kaamera, vaid see sai laenatud minu 1.klassi aktuse jaoks. Mõni aasta hiljem ostis ema meile koju päris oma fotoka. Praegu ma isegi peast ei mäleta mis marki ta oli.. Sony äkki. Googeldades ma ei suutnud leida samasugust pilti sellest. Agaaa taoline

Ja sellisega sai hullult palju pilte tehtud. Täpselt nii kaua kui ma suutsin selle klassiekskursioonil jõkke kukutada. 💁🏻‍♀️😀

Teise kaamera ma sain aastal 2011(?). Olympus. Te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin. Jaa oii kui palju pilte ma sellega see aeg tehtud sain. 😃 Muidugi mulle meeldis ennast pildistada. Meil oli üks ehitusjärgus korter kus ma ennast pildistamas käisin. Seal oli lumivalge sein ja see oli mulle idekas. Haha ja isa oli sinna jätnud ühe LED töövalgusti statiiviga, mida ma sain lisavalgustina kasutada. 😄

Kaamera mis on endiselt minuga ja siiani töötab!😄

Kolmandaks võitsin ma oksjoniga (2013a) peegelkaamera Nikon D40 ✌️ Ja ma käisin sellega veel see suvigi pildistamas 😄 Minu silmis olid tolhetkel ka sellega tehtud pildid head….kuniks ma omale uue kaamera soetasin😆

Ja siin on siis mu allesjäänud kaamerad. 😄 Minult on küsitud, et miks ma neid hoian ja maha ei müü!? Eiiii müü. Kui siis ühelhetkel selle mis mul praegu on (Canon 80D). Aga need vanemad kaamerad ma hoian alles, sest mul on nendega nii palju mälestusi 😄✌️ *pidage lolliks kui tahate*

Nüüd ilmselt ka järgmine kaamera saab Canon olema. 😃

Ma lisan siis mõned pildid ka mis ma tehtud saanud olen nende kaameratega 😄

Kui mälu mind alt ei vea, siis see peaks olema Olympusega tehtud😄
See suvi 2021! Nikon d40 😁

Nüüd väike gallerii minu viimastest töödest (Canon 80D)

Muidugi ma loodan, et kõik see mis ma seoses fotograafiaga teen.. kannaks ühelpäeval vilja. Unistanud olen ma juba ammu sellest, et kui mul on kõik vajalik selleks olemas…oh äkki ma olen 10 aasta pärast juba veel pädevam..julgeksin öelda, et olen asjatundja sellel alal. Koolitada vb ka teisi😆 Unistama peab…ma tean✌️ Eks ole näha kaugele ma jõuan kunagi tulevikus😁

Ma lähen ajutiselt 1 kuuks siit eemale. Ära jama!

Hei!

Ühest kuust sai hoopis 8 kuud. Aga sellegipoolest sain ma oma mõtteid teiselmoel mõlgutada ja korda saata asju mis mulle endalegi suure üllatusena tulid. Ma sain aru näiteks sellest, et ma ikka ei suuda seda kirjutamist ära lõpetada 😀 Mulle lihtsalt meeldib. Nüüdki ma kirjutasin, aga seda kõike paberile.. hiljem viskasin muidugi kõik prügikasti. Kergem hakkas küll. Oli mis oli.. Tahan unustada mineviku. Mul on niigi väga hästi läinud viimase poole aastaga. Emilil on samuti väga hästi kõik. Sai suvel 3-aastaseks. Tema käitumisest ma parem ka rääkima ei hakka, sest see ajab juba sellele mõeldes mul vererõhu lakke. Kahjuks või õnneks on ta mul enamusaja lasteaias, seega.. Nii on 🙂 Tegelikult on mul nii paljust veel rääkida, aga ma ei oska kuskilt alustada. 😀 Kui ma neid varasemaid postitusi vaatasin siis enamus juttu on haigusest.. Ma ei taha enam sellele isegi nii väga mõelda. Ma olen oma tegemata vaktsiini (tegelt üks vaktsiin on tehtud, teist ei tee) tõttu oma ravist aasta aega ilma olnud. Käisin haiglas küll seda pisarais palumas, aga eiii..”kui sa oled vaktsineerimata, siis unista edasi,et mingit ravi saad”. Sellest ma ühelhetkel teen nagunii eraldi postituse.

Positiivsematel teemadel edasi minnes, siis ma sain omale uue kaamera lubada lõpuuuuuks! Sain selle vana seebikarbi lihtsalt kapi otsa tolmu koguma panna. Kõik mu eelnevad pildid olid ju tehtud telefoni või siis 10+ aastat vana peegelkaameraga.

Jaa nüüd mõned pildid..

mingi algus on nüüd tehtud. 🙂