Kui kõik ei lähe nii..

Laupäev, 12. November

Hellohelouu

Heh ma ei tea kas tohiks nii hõisata, aga..

11. november 2021 käisin ma viimati haiglas ja sain tilgutit. Sellele järgnes siis 6 kuud hiljem uus ravi, mille ma mingil põhjusel ära jätsin.. mm vist seepärast, et ma ei nõustunud vaktsiini tegema, aga lõpuks ikkagi ära tegin!? – No ja aga siis ma jäin uuesti haigeks ja lükkasin jälle edasi.. panin uue aja ja siis jäi laps haigeks.. mh no lõpuks lõin käega, et mida ma sinna ikka ronin kui kõik ju siiamaani hästi on. Tegelikult selle haigusega elades olen ma ikka nagu tiksuv pomm. Väikeseid ägenemisi on viimastel nädalatel tihedamini esile kerkinud, kuid ega ma seda kõva häälega välja pole öelnud, et miskit teisiti oleks. Ühel hommikul kui lapse lasteaeda viisin, siis ma mõtlesin, et kukun kohe-kohe kokku. Samm läks sassi ja pea käis ringi. Kodus veidi pikutades läks olukord jälle stabiilseks. Olgem ausad, et sellised asjad toimuvad alati ka siis kui on mingi pingeline hetk.. Samas on iga emotsiooni kõikumisel kohe ka omad tagajärjed. Kui ma ärritun, nutan… siis järgnev päev üllatab mind millegiga. Selleks võib olla ühepoolse silma hägunemine, jala kangus, kätevärin mis on päris hull.. mul muidu värisevad käed niisama ka. 😀 Aga no esmaspäeval tegelen sellega, et saada ravi jaoks uus aeg.

Lihtsalt kuulake..

THE LONELIEST – ma võiks seda lugu kuulama jäädagi..

Tegelikult on mul viimasel ajal jubedad emotsiooni kõikumised. Näen end taas nutmas oma voodinurgal istudes. Nutmas mille pärast – täiesti lootusetu seis! Täna toodi mulle Emili tehtud isadepäeva kaart. Selle me kingime minu isale – Emili vanaisale. Seda juba kolmandat aastat 🙂 Aeg läheb nii kiiresti. Viimaselajal olen ka palju hakanud sellele mõtlema, et kui laps suureks kasvab ja ta rohkem juba asjadest aru saab.. Kuidas seda kõike seletada. Praegu ta ütleb oma vanaisale “issi”, sest nii ma hüüan ise oma isa. Isadepäeva üritus lasteaias jäi ka meil see aasta ära, kuigi ma juba ostsin lapsele ekstra ürituse jaoks kleidi ja kingad.. Ma ei suuda! Otsustasime, et oleme kodus ja kuna enesetunne polnud meil just kõige parem.. pidasime õigeks sinna ka mitte minna. Homme saame istuda vanaisa ja mammaga, selpuhul ka midagi võibolla üheskoos toredat teha. Eks siis näis.

Ma juba kujutan ette seda piinarikast istumist 5h järjest.. ja siis on jälle mõndaaega rahu.

Ära mõtle sellele, mida iga hinna eest vältida püüad

Esmaspäev, 31. oktoober

19:17

Eile ma suure hurrraaga ütlesin, et pean järgmine päev linna minema. Siin ma olen – tõbine. Lapselgi hommikul hea olla ei olnud. Tööle ei oleks ma saanud kuidagi täna minna. Veel sundisin ennast nii palju, et käisin pesus, tegin näo pähe.. mm ja kui hakkasin riideid vahetama, hakkas Emili nutma – “emmmme palun ära mine”. Süda läks hellaks ja arvasin, et õigem oleks siis lapsega koju jääda. Emilit teades, siis oleks ta võinudki terve aeg nutta.. “mamma millal emme tuleb!!?”. Võtsin haiguslehe. Endal see olemine pole ka üldse hea. Magasin 3 tundi järjest.. kui kell 5 õhtul üles ärkasin, siis oli väike ehmatus. “Mis asja öö on käes v?”. Eii.. väljas lihtsalt kottpime nüüdsest juba kell 5. Keelakeeramine😃 Kui nüüd päris ausalt ütlen, siis mulle see praegune aeg meeldib rohkem. Peale kellakeeramist ei ole mul varahommikul ärkamine üldse nii raske kui enne. Ja mulle meeldib kui vara pimedaks läheb😆 Ilmselt nii kaua kui elektrihind rahakraane päris kinni ei keera😂

Normaalseid pilte enam vist ei saagi

Nüüd selle nädala lõpp on mu emme sünnipäev.. ja kahe onu (kahjuks nüüdseks ühe onu). Ma nii loodan, et tervised lähevad paremaks ja ei peaks päris tõbisena koos sel tähtsal päeval olema.

Täna leidsin, et peaks oma kaamera ikka müüki panema. Vahepeal oli ka müügis, aga siis mõtlesin ringi.. võtsin maha kuulutuse. Samas pole hetkel enam aega sellega tegeleda ja mis ma siis ikka hoian sellest kaamerast siin.. kogub tolmu. Teisalt kaldun jälle arvama, et ise ma tõmban jälle oma unistustele kriipsu peale. Ekstra võtsin endale lisaks koolitusi jne, et saaksin rohkem juurde uusi teadmisi ja nippe seoses fotograafiaga. Noo ei tea. Dilemma. Kus ma edaspidiselt selle ajagi leian, et sellega siis tegeleda.. samas nutan nagu väike laps kui pean kaamera hiljem kellelegi edasi andma.. 🥲 tahan aga ei taha ka. “Jeesusmaria!”- ütleb ka Emili minu jutu peale.

No ja autokooli õpetajaga pole ma siiani ühendust võtnud. Räägin endale juba viimased kaks aastat vastu. “Ma helistan õpetajale ja saan sõitma ükskord”- siiamaani teen seda. Koguaeg tuleb midagi muud vahele ja lihsalt lükkub jälle see plaan lube teha edasi.. vaja oleks, aga nohhh kus ma siis võtan selle aja.

Teisipäev, 1. November

09:43

Noo ja ongi käes novembrikuu! Järgmine kuu juba jõulud🤭

Hommikul 06:40 ärkasin juba lapsega üles.. uni lännu ja mis siis teha. Tervis läheb ka nagu igapäev halvemaks. Emili täitsa pikali maas.. tegin hommikul meega teed, et saaks midagi sooja vähemalt juua kui süüa ei taha. Paar lonksu ja jälle pikali. Emili on haigena eriti memmekas. Silmapiirilt ära kaon, siis juba nutab ja hüüab mind. Nüüd selle nohu pärast ka köhahood. Ei oska veel nina ju tühjaks nuusata.. 😔 Ma ei tea mismoodi talle seda isegi õpetada. Ninapumpa ma ei kasuta temal.. kunagu sai ostetud aga kasutust see ei leidnud, sest kartis seda nagu tuld😒

Eile õhtul sorasin oma rahakotis ja leidsin endast mega vana dokumendi pildi. Vaatan ja mõtlen, et Emili nagu pole kohe üldse minu moodi😆

Olin siis vist 10-11 aastane🤷🏻‍♀️

Mõnikord unistused täituvad

Pühapäev, 30. oktoober

15:28

Ilmselt nüüd hakkabki rohkem aega olema ainult pühapäeviti. Homme jälle linna tööle ja laps jääb emaga. Sügis – see “imeline” aeg ja haigused kipuvad ligi tulema. Lihtsalt tuleb jälle üks raske nädal. Täna hommikul juba paar korda aevastasin ja mõtlesin, et päriselt kas nüüd jään mina ka tõbiseks. Seda jama nüüd küll vaja pole. Raviarstile pean ka kirjutama, aga olen seda siin korduvalt edasi lükanud, sest pole ju põhjust.. midagi nagu väga ei vaeva.. mõni väiksem SM ägenemine, mis on täiesti talutav. 😀 Selline asi võib mõnikord üleöö muutuda.. Päris raske on kodukontoris töötada kui laps on haige. Homme saab rahulikult kontoris olla ja oma asju ajada.

Emili praegu istub mu kõrval ja sama aeg kui ma kirjutan, siis ta küsib minu käest: “Emme miks su nina nii suur on ja mul väike? Sa tead, et sul on kortsud silmade juures? Emme ka sa tead??”- Ma üritan keskenduda..aga naerma ajab.. ookei 😀

Läks eemale ja saan edasi trükkida.

Siin viimaselajal kes ei tea, siis on küsitud kuhu on kadunud lapse isa?

Sellest ma pikalt ei kavatse rääkida, kuid ehk saab nii mõnigi paari lausega juba aru mida ma öelda tahan.

“Poisid jäävad poisteks ja tema ongi alles poisike”

Mul on lapsega kahekesi elades elu palju stabiilsem.

“Kui unistused teoks saavad?!”

Selle kõigega seoses meenub mulle see, et mu elus on juhtunud palju selliseid asju millest unistasin kui noorem olin. “Ma tahaksin elada kunagi kuskil hubases korteris. Mul võiks olla tütar ja ma kasvatan teda üksi..” – Miks ma kunagi sellist asja soovisin, ma ei kujuta ettegi. Tänaseks ma elangi koos oma tütrega, kuid ilma isata. Kurb ma ei ole, et lapsega kahekesti olen.. Hinges on kindlasti pettumust, mida ma ka teatud inimeste suhtes varjanud ega tagasi hoidnud pole. Üldse kui ma hakkan mõtlema sellele, et mul ka SM diagnoos on.. kui ma oleksin sellest diagnoosist varem teadnud, siis ei oleks minu elus seda, mis mulle elus kõige rohkem rõõmu toob… minu tütart 🙂

Emotsionaalselt on olnud mulle viimased 3-4 aastat väga rasked. Mõni õhtu kui tahan hakata magama heitma, siis lihtsalt need hetked kuidas mul kõik probleemid ja mured algasid, jooksevad mu silme eest läbi. Hakkan ennast vahel lausa parastama, sest kui palju asju oleks olnud olemata kui ma kedagi natukenegi oleksin rohkem kuulanud.. Aga EI, sest ma ju eeldasin, et ainult mina tean mis on minu jaoks õige. Jeeez ma sain oma õppetunnid kätte.

“Ma ei jõua mitut asja korraga teha”- tundub et jõuan ikka😄

“ Never give up “

Ei ole tänane pilt🙃

Tegin tatoka ja mõne kuu pärast opile

Reede, 21. Oktoober

09:55

Hei! Ma alustasin järgmise sissekandega 1. Oktoober. Miks ma seda ei avalikustanud? – Ma nägin täiega vaeva, et oma mõtted kenasti kirja panna.. Noooh saingi juba kõik peaaegu valmis kui ühelhetkel mul see leht kinni läks. “Ei nooo.. ilmselt mustandisse ikka salvestus” – mõtlesin ma endamisi. Minu kahjuks kustus kõik.. Mis siis ikka. Ma kirjutan siis täna uuesti ja rohkem kui muidu.

Hommikul viisin Emili lasteaeda ja peaaegu terve päev on aega siia midagi kirja panna. Esmaspäeval pean tööle minema Tallinna ja ei tea palju mul siis enam üldse sotsiaalmeedias on aega olla. Töö aitab vähemalt muud mõtted eemale saada ja olla asjalikum… on vist nii õige öelda – ma ei tea.

12. Oktoober käisin ma siis taaskord ennast ületamas. Tegin oma lõpuks kaua oodatud esimese tatoveeringu. Ma pidin tegelikult ammu juba minema seda plaani teostama, aga hirm sai võimust. Nüüd kui ma lõpuks kohapeale läksin, siis ma isegi ei kartnud.. pigem ma ei osanudki midagi karta. Nii palju olen ma nüüd targem, et pole mõtet küsida kelleltki, kellel nt tatoveering on.. “Kas see on valus ka?”. Eks kõigil on valutundlikkus erinev ja ma võiks öelda, et ma ei tundnudki väga midagi. Ettekujutus ja teiste öeldu oli ikka väga ülepaisutatud 😀 Nüüd sain selle pisiku sisse. 2 kuu pärast lähen praegust tatoveeringut üle tegema ja siis juba lasen uue juurde teha.. 😀 Siis ükskord ma äkki näitan ka seda.

Emili minuga arsti kabineti taga ootamas. 😀

18. Oktoober käisin ma kõrva-nina-kurguarstil. Üks jama ajab teist taga. Mul on lapsest saadik olnud probleem nina kaudu hingamisega. Ma panin endale vahepeal ikka kõiksugu diagnoose vana hea GOOGLE abil. Lõpuks ma otsustasin end kätte võtta ja käia arsti juures oma murega ära. Hingamine on aastatega aina raskemaks muutunud. Eriti halb on siis kui pean pikalt kõndima ja ahmin suu kaudu õhku, sest ninast ju õhk läbi ei käi. Aastaringne nohu – see ei ole ju meeldiv. Niisiis sain ma tänu arstil käimisega ka teada põhjuse mis seda tekitab. “Nüüd on see sinu otsustada. Ilma kirurgiata sa asja ei paranda, rohtudega pole võimalik midagi paremaks muuta.” – ütles mulle arst. No hakkab pihta! – mõtlesin ma endamisi. Nüüd muidugi ma olen ära otsustanud, et olen nõus nina vaheseina plastikaga. Taastumine on pikk, aga ma saaksin lõpuks normaalselt hingata. Olen kannatanud kõik muud asjad ära, siis saan ka selle operatsiooni üle elatud… Viskasin endamisi nalja, et äkki siis ma ei pea enam muretsema ka seepärast, et norskan vms.. 😀

Viimane kord kui ma käisin oma raviarsti juures, siis sain teada, et aastal 2014 ründas mind Sclerosis multiplex. Mul oli ühelhetkel hästi tundlik nahk, mis ei kannatanud isegi väga puudutusi. Muidugi ma seeaeg nahaarstile ka ei julgenud minna, sest nõuti vereanalüüse aga hirm ei lasknud mul tegutseda. Naha sügelemine tekkis, siis ma lihtsalt kreemitasin end.. arvates, et võibolla on nahk kuiv. Tegelt nii see polnud. Kõik viitas tegelikult SM haigusele. Tänaseks mul naha tundlikuse ja sügelusega probleeme pole. See kestis mul vähem kui aasta. Leidsin ka pildi, milliseks mu nahk muutus kui kogemata end õrnalt kriimustasin või sügasin..

Peab nüüd veidi toimetama ja siis on kell jälle nii palju, et on vaja laps lasteaiast koju tuua. Ilusat algavat nädavahetust kõigile! 🙂

Annan märku, et pole blogimist lõpetanud!

Kolmapäev, 28. September

13:45

Ma alustan siis sellest, et ma jälle kolisin..

See otsus tuli mul päevapealt. “Kõik ma ei taha siin enam olla, siin elada!“. Paar päeva enne kui hakkasin üldse oma asju kokku pakkima, helistasin ma oma emale. Vihjasin vanematele tegelikult seda juba ammu, et sooviksin ikka kuskil mujal olla. “Tuled siis meile elama praegu!”- ütlesid mu vanemad ja ma olin sellega väga päri. Kuhu mujale mul siis minna olekski olnud🤷🏻‍♀️ Arvestades seda kui palju Emilile meeldib minu vanemate juures olla ja kuidas ta meie varasemas korteris ei tahtnud üldse viibida.. Kõik oli ilus ja hea, aga.. samas kui palju viha ja kurbust seal korteris elades oli🙃 See väike alevik, kus ma unistasin juba noorena elada kui oma elupeale saan.. EI EI EI! Aeg on edasi liikuda, sest väikese küla elu.. kui kõik teavad kõiki ja kõike. Tahan olla omaette 😊 Aitab kontrollist mida ja kui palju ma poest süüa ostan, mis kell ma kuskile läksin ja koju tulin😅 See on tegelikult ainult väike osa sellest, mis kõik toimunud on.. ehkki ma nüüd tagantjärgi üritan seda rohkem huumoriga võtta.

Igakord kui ma nt elukohta vahetanud olen, siis tervis halveneb. Seekord õnneks mitte multiplex. Olgugi, et ravi pole ma saanud varsti aasta aega.. ei kibele ka seda saama. Mul lihtsalt on tekkinud meeletu väsimus, õrnad peavalud ja igapäevane palavik 37.1-37.2🙃. Käisin üleeile arstil verd andmas ja röntgenis. Hemoglobiin on mul madal.. väga madal. Edaspidiselt pean rauatablasid närima. Saatekiri kõrva-nina-kurguarstile. Hingamisraskused on mul läbi nina hingates ja võibolla on see adenoididest tingitud. Lapsena mul opereeriti need ära, aga võimalik et on tagasi kasvanud. Üks häda ajab teist taga.. positiivne on selle kõige juures vähemalt see, et ma ei karda enam nõelu ega arste 😂 Kui kaua läks aega, et oma hirmudele lõpuks vastu seista 😄 Järgmine kuu lähen oma esimest tatokat tegema. Lükkasin seda koguaeg edasi, aga tahan seda nii väga😁 Hullem see ikka olla ei saa kui kõik varasem, mida olen pidanud läbi elama.

Ja mida huvitavat veel siis?

“TIKTOKI POSTITAJA”

Ma olen varasemas postituses ka maininud, et hakkasin Tiktokis postitusi tegema.. mm sellel paranormaalsel teemal. Kui palju kaasa rääkijaid mul seal tekkis. Väga tore😄 Muidugi väikeses kohas elades sain ka seda “heiti” palju. Kes võttis otseülekandes liiga tõsiselt minu öeldut ja kes ennast puudutatuna tundis. Kes käis mingihetk minu ja mu lapse järel kuni kodutrepini, sõimates seljataga “Tiktoki postitaja. Keri p***e tiktokker”. Nüüdseks on asi maha rahunenud… vist🫣

Mida ma täpsemalt seal teen või mis mõtted mul seoses “paranormaalse” teemaga on, sellest võibolla kuulete ühelhetkel. Praegu olen selle kohapealt vakka, sest me ei tea mis meid ees ootamas on ja võib juhtuda, et kõik ei lähegi nii plaanipäraselt🫣🫠

Ma võin ühte video siin jagada.😬 Mingi väike pabin on sees jälle😂 nagu teeksin seda kõike päris esimest korda, et midagi postitan.

1. Juuni

1. Juuni, kolmapäev

09:52

Juhuu sain lõpuks ka teise fotograafia kursuse tunnistuse kätte. Mõnda aega teen küll pausi, aga tahaks veel midagi juurde õppida. Ma ei tea kas see on vanusega tulnud, et mulle meeldib õppida.. Kunagi koolis käies ma küll nii motiveeritud polnud 😌 Mäletan nii hästi kui 3. klassis tuli meil inglise keel. Ma küll tegin tunnis kaasa, aga ma enda jaoks tolhetkel ei pidanud vajalikuks seda õppida. Lihtsalt püüdsin nii palju, et saaks oma kolme kätte. “Ma olen eestlane ja miks ma pean õppima inglise keelt???!”- mina 3.klassis. Väga rumal oli minust nii arvata, sest seda läheb tegelikult väga vaja. Kuigi ma saan aru mida keegi nt inglise keeles räägib, siis vastu rääkima hakates lööb mingi bloki ette😃 Võibolla võtan ühelhetkel plaani keeltekursuse, et veidi korrata ja õppida.. 🤷🏻‍♀️🤭

Veidi tervisest ka.

Veel ravime end. Emilil antibiootikumid peal. Kui hästi läheb, siis saab järgmisest nädalast lasteaeda. Mina saan Sclerosis Multiplexi osakonda alles augusti kuus 🤷🏻‍♀️ Ma kirjutasin haiglasse ükskord, et mul laps haige ja ei saa tulla. Mainisin ka seda, et kolmandat vaktsiini ma enam tegema ei nõustu🫣 Seda mulle viimanekord öeldi, et kui tahan ravi siis pean kolmanda vaktsiini ära tegema. Hetkel mul on ka tsipa hirm, et kuna arst soovib mu ravi ka muuta, siis pean äkki jälle hakkama võtma tablette, millest mul 2019. aastal abi ei olnud. Ma hetkel ei saaks öelda, et mul nüüd kõik nii hästi on. Vahepeal ikka lonkan jalga või tekib tunne, et ma kohe-kohe kukun. Õnneks pole mul sellega igapäevaselt probleeme. 😌 Enam ma ei satu ka paanikasse sellepärast, sest olen harjunud juba sellega. 😃

Aa ma võtsin vahepeal julguse kokku ja hakkasin TikTokis videosid tegema🤭 Ma sain nii palju positiivset tagasiside ja see kõik annab julgust juurde, et sellega jätkata. Üleeile kui postitasin ühe video, mis TikToki sõnul eiras mingeid reegleid, siis ma sain bänni. Kirjutasin veel neile, et ei teadnud ja enam seda ei juhtu😁 Äkki saan oma konto ikka tagasi, kahju oleks ilma nüüd sellest jääda🫣

Ja siin ükspäev ma leidsin endast pildi.. aastat ei mäleta, aga nii tita😂 Keegi mulle ühte sellist ahvi ei tahaks sünnaks kinkida?🤷🏻‍♀️😂

Mingi viirus, luupainaja ja õudne nukk

9. Mai esmaspäev

17:28

Pole nüüd mitu päeva midagi kirjutanud, kuigi aega oleks olnud aga tervis vedas alt. Kõigepealt tõi Emili lasteaiast omale mingisuguse okseviiruse koju. See oli neljapäeva õhtul kui see trall pihta hakkas. Pole elusees kedagi selliselt vaevlemas näinud😃 Ja see kestis kuni reede hommikuni. Olingi terve öö väga katkendliku unega seepärast. No ja siis laupäevaks olin ise samas seisus. Jube halb oli olla aga samas tundus mul see tunduvalt leebem olema kui Emilil. Nüüd siis 2 päeva on täiesti ok olla olnud. Neljapäeval linna haiglasse ja jälle läheb terve päev ära 😃 Hmm ja pool aastat tagasi ütles mulle seal osakonnas üks töötaja, kes pani mulle järgmise raviaja- “ 3.vaktsiin olgu siis ka tehtud kui poole aasta pärast ravi tuled saama”. Ei! Seda kolmandat vaktsiini ei ole ma teinud ja ei tee ka. Ma väga loodan, et sinna jõudes enam selle kallal norima ei hakata. 🥹

Ja nüüd siis lugu sellest mis üks öö toimus. Ma tõesti ei tea kas need rohud teevad seda.. ma kogesin seda viimati väga palju aastaid tagasi kui veel laps olin. Igatahes ma läksin magama ja Emili magas oma toas. Ühel hetkel ma ärkasin üles sellepeale, et kuulsin kuidas vannitoa uks pauguga kinni läks. Ehmatasin ülesse ja jäin vaatama seda ust ja siis nägin uksepraost valgust..Mhhm selge tuli põleb. Ma olin pooleldi nagu istukile tõusmas kui see uks pärani lahti läks.. ma jäin ootama kuni Emili sealt nüüd välja jalutab 😃 Ja ma ei tee nalja kui ütlen, et sealt ei väljunud keegi päris tükkaega ja ma EI suutnud ennast liigutada.. olin nagu hirmust kange. Ühelhetkel tuli välkkiiresti mingi must kogu minu poole ja… peale seda ärkasin ma hommikul poole 10 aeg ja mu kõrval magas Emili 😃 Ja ma ei tea mis see lõppkokkuvõttes siis olla võis.. luupainaja? Ma küsisin Emililt ka too hommik, et kas ta käis too öö wcs ja ta eitas😃 Mul on nii palju küsimusi… Emili käib vahepeal kedagi “õde” vannitoast välja kutsumas. Ma muidugi teen näo nagu ei kuuleks ega näeks, aga see on hirmus. Kuigi ma olen lapsest saadik näinud ja tundnud asju, mida teised ei näe.. olen ka harjunud sellega, aga see öö oli ikka päris õudukas. Vahel mõtlen, et kas miski käib meiega kaasas? Vahet pole kus ma lapsega olen.. igalpool toimub midagi.

Näitan nüüd nukku millest tegin viimase pildi enne selle ära viskamist. Sellele järgneb ka lugu..

Ja see nukk! Emili sai selle oma vanavanemate käest sünnipäevaks. Kui ma esimest korda seda nägin siis ütlesin kohe, et minus tekitab see veidi hirmu. Kuigi okei.. aasta aega sai see nukk meiega oldud. Emili hakkas ükshetk rääkima, et ei taha selle nukuga enam mängida, sest ta on kuri. Panime selle kappi peitu.. Oligi hea rahulik. 😃 Läks mõni kuu mööda ja ma võtsin selle kapist välja ning küsisin Emililt, kas ta tahab sellega mängida. Muidugi tal oli heameel. Tavaliselt ju tasubki mõned asjad peitu panna kui tolhetkel huvi ei paku, sest hiljem on avastamisrõõmu oi kui palju😃

Mõned tunnid mängimist…

Aeg oli magama minna…

Kui Emili karjub enda toast – “Emmmmme!!! See nukk teeb haiget mulle!”.

Ma ausalt ei osanud midagi arvata ega öelda. Ta lausa värises ja näitas punetavat kohta käel.. Lohutasin teda ja üritasime uuesti magama jääda.

Järgnevatel päevadel hakkas ta rääkima, kuidas nukk enda pead tema poole keerab ja silmi pilgutab. Mõtlesin, et okei.. nukkudel käivad muidu pikali asendisse pannes silmad kinni ja püstises asendis silmad lahti. Tahtsin talle veel seda näidata, aga.. sellel nukul ei käinudki silmad kinni. Seejärel ma hakkasin väga palju mõtlema, et mis toimub😃

Viimaseks korraks jäi see kui Emili mulle üks õhtu rääkima hakkas, kuidas see nukk kapi ukse vahelt piilub ja ka minu toa ukse juures käib mind vaatamas, kuidas ma magan..😅 Ja et see nukk pidi väga vihane olema! Misasja… miks see peab meie kodus olema😁 Helistasin oma emale ja vabandasin, et ma ei saa nende kingitud nukku enam siin kodus hoida. Ema ütles, et ma selle ära viskaks.. Nii ma tegingi 😃 Nüüd on nagu ühe ilusa lõpuga muinasjutus, et ilma selle jubeda nukuta.. elame me õnnelikult oma kodus edasi😊😂 Aga lugu ise ei ole väljamõeldud, ausalt😃

Mõtted

  1. mai

18:01

Issand ma ei tea enam mida teha. Ma olen nii väsinud ja ma ei jõua mitte midagi enam teha. Nüüd olen 2 päeva järjest võtnud rohtu õhtuti. Jaa okei.. ma jään üsna ruttu õhtul magama kui pikali lähen ja uni on päris hea, aga ma ärkasin juba teist ööd sama kell üles. Kell 1. öö 02:54 ja 2. 02:58- kõik ärkamisajad on mul kirjas. 😀 Mingi nelja minutiline vahe. Esimene öö kui ärkasin, siis tõusin püsti, et minna vett jooma. Mul oli reaalselt selline tunne nagu oleks sõnaotsesmõttes juua täis 😀 Ma kõndisin kööki ja tagasi voodisse nii, et pidin seinale toetuma. Ja muidugi ma juba pidasin plaani, et kui hommikul on sama seis, siis ilmselt olen haigla poole teel. Multiplexi ägenemisperioodil olen sama asja juba pidanud tundma ja selline asi ei kannata enam ootamist. Viimasest korrast piisas. Õnneks hommikul oli pisut selgem olla ja ma ei uimanud nii enam ringi. Nüüd need 2 viimast hommikut on mul olnudki sellised, et joon kohvi, teen toidu valmis ja siis lähen jälle magama.. sest ma ei jaksa olla. Homsest pean tööle hakkama ja ma südamest loodan, et ma suudan päeva üle elada. Mul on veel vaja 12. maini vastu pidada (sm ravi), sest peale seda olen jälle nagu uuesti sündinud 😀

Ilmad on ju ka nii muutlikud. Homsest pidi lörtsi hakkama alla sadama.. eh ma ei oska enam ennast ega last riidesse panna. 😀 Vahepeal on väljas nii soe ja siis jälle niiske ja rõve.

Fotokooli lõputöödega ka tegelema hakkama. Pilte on mul tegelikult palju, mida saaks töödeks kasutada, aga.. mh 😀 Ma tahaks nagu täiesti nullist jälle alustada, sest nüüd ma märkan aina rohkem oma piltides vigu 😀 Tahaks alati paremini osata või teha. Nii palju olen saanud nüüd juurde õppida asju, et oleks hea kui saaksin ka seda uut teadmist või oskust ära kasutada. Mul ei ole enam väga palju aega jäänud tööde esitamiseks, aga loodan, et nädalavahetused saan kuidagi edaspidiselt ära sisustatud (pildistamisele). Nädala sees enam aega pole 😦

Emili tahtis, et ma temast ühe pildi teeksin😃 poosetada ta juba oskab päris hästi❤️

Nüüd mind on tegelikult ka videograafia huvitama hakanud 😀 Üleüldse ma olen terve elu tahtnud nii mitme asjaga tegeleda, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole suuteline lõpuks seda kõike ajaliselt planeerima ja seda kõike korraga õppima. Mulle meeldib tegeleda muusikaga (mõned aastad tagasi, üksi ja igapäevaselt), nüüd ma lihtsalt olen kaotanud enesekindluse, et sellega edasi tegeleda. Fotograafia, millega praegu tegelen ja mida õpin. 😀 Oh ei tea, mida ma 10 aasta pärast teen.. kes minust saanud on 😀

Juttu oma kaameratest

21. Detsember

15:01

Oi kui “mõnus” oli hommikul kell 07:00 ärgata nohuga. Ja nagu ikka oli mul vaja siis enne jõule haigeks jääda. Emili jätsin ka koju, sest ma ei jaksanud toast välja minna. Mul on tegelikult siiani rets väsimus peal. Otsustasin siis enda jaoks põneva teema käsile võtta ja siin sellest pisut kirjutada.

Fotograafia– millised kaamerad.

Kui ma nüüd ei valeta, siis see võis aastal 2005 olla kui sain esimest korda kaameraga pilti teha. Nii põnev oli! Muidugi see ei olnud meie endi kaamera, vaid see sai laenatud minu 1.klassi aktuse jaoks. Mõni aasta hiljem ostis ema meile koju päris oma fotoka. Praegu ma isegi peast ei mäleta mis marki ta oli.. Sony äkki. Googeldades ma ei suutnud leida samasugust pilti sellest. Agaaa taoline

Ja sellisega sai hullult palju pilte tehtud. Täpselt nii kaua kui ma suutsin selle klassiekskursioonil jõkke kukutada. 💁🏻‍♀️😀

Teise kaamera ma sain aastal 2011(?). Olympus. Te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin. Jaa oii kui palju pilte ma sellega see aeg tehtud sain. 😃 Muidugi mulle meeldis ennast pildistada. Meil oli üks ehitusjärgus korter kus ma ennast pildistamas käisin. Seal oli lumivalge sein ja see oli mulle idekas. Haha ja isa oli sinna jätnud ühe LED töövalgusti statiiviga, mida ma sain lisavalgustina kasutada. 😄

Kaamera mis on endiselt minuga ja siiani töötab!😄

Kolmandaks võitsin ma oksjoniga (2013a) peegelkaamera Nikon D40 ✌️ Ja ma käisin sellega veel see suvigi pildistamas 😄 Minu silmis olid tolhetkel ka sellega tehtud pildid head….kuniks ma omale uue kaamera soetasin😆

Ja siin on siis mu allesjäänud kaamerad. 😄 Minult on küsitud, et miks ma neid hoian ja maha ei müü!? Eiiii müü. Kui siis ühelhetkel selle mis mul praegu on (Canon 80D). Aga need vanemad kaamerad ma hoian alles, sest mul on nendega nii palju mälestusi 😄✌️ *pidage lolliks kui tahate*

Nüüd ilmselt ka järgmine kaamera saab Canon olema. 😃

Ma lisan siis mõned pildid ka mis ma tehtud saanud olen nende kaameratega 😄

Kui mälu mind alt ei vea, siis see peaks olema Olympusega tehtud😄
See suvi 2021! Nikon d40 😁

Nüüd väike gallerii minu viimastest töödest (Canon 80D)

Muidugi ma loodan, et kõik see mis ma seoses fotograafiaga teen.. kannaks ühelpäeval vilja. Unistanud olen ma juba ammu sellest, et kui mul on kõik vajalik selleks olemas…oh äkki ma olen 10 aasta pärast juba veel pädevam..julgeksin öelda, et olen asjatundja sellel alal. Koolitada vb ka teisi😆 Unistama peab…ma tean✌️ Eks ole näha kaugele ma jõuan kunagi tulevikus😁

Ma lähen ajutiselt 1 kuuks siit eemale. Ära jama!

Hei!

Ühest kuust sai hoopis 8 kuud. Aga sellegipoolest sain ma oma mõtteid teiselmoel mõlgutada ja korda saata asju mis mulle endalegi suure üllatusena tulid. Ma sain aru näiteks sellest, et ma ikka ei suuda seda kirjutamist ära lõpetada 😀 Mulle lihtsalt meeldib. Nüüdki ma kirjutasin, aga seda kõike paberile.. hiljem viskasin muidugi kõik prügikasti. Kergem hakkas küll. Oli mis oli.. Tahan unustada mineviku. Mul on niigi väga hästi läinud viimase poole aastaga. Emilil on samuti väga hästi kõik. Sai suvel 3-aastaseks. Tema käitumisest ma parem ka rääkima ei hakka, sest see ajab juba sellele mõeldes mul vererõhu lakke. Kahjuks või õnneks on ta mul enamusaja lasteaias, seega.. Nii on 🙂 Tegelikult on mul nii paljust veel rääkida, aga ma ei oska kuskilt alustada. 😀 Kui ma neid varasemaid postitusi vaatasin siis enamus juttu on haigusest.. Ma ei taha enam sellele isegi nii väga mõelda. Ma olen oma tegemata vaktsiini (tegelt üks vaktsiin on tehtud, teist ei tee) tõttu oma ravist aasta aega ilma olnud. Käisin haiglas küll seda pisarais palumas, aga eiii..”kui sa oled vaktsineerimata, siis unista edasi,et mingit ravi saad”. Sellest ma ühelhetkel teen nagunii eraldi postituse.

Positiivsematel teemadel edasi minnes, siis ma sain omale uue kaamera lubada lõpuuuuuks! Sain selle vana seebikarbi lihtsalt kapi otsa tolmu koguma panna. Kõik mu eelnevad pildid olid ju tehtud telefoni või siis 10+ aastat vana peegelkaameraga.

Jaa nüüd mõned pildid..

mingi algus on nüüd tehtud. 🙂