Ära mõtle sellele, mida iga hinna eest vältida püüad

Esmaspäev, 31. oktoober

19:17

Eile ma suure hurrraaga ütlesin, et pean järgmine päev linna minema. Siin ma olen – tõbine. Lapselgi hommikul hea olla ei olnud. Tööle ei oleks ma saanud kuidagi täna minna. Veel sundisin ennast nii palju, et käisin pesus, tegin näo pähe.. mm ja kui hakkasin riideid vahetama, hakkas Emili nutma – “emmmme palun ära mine”. Süda läks hellaks ja arvasin, et õigem oleks siis lapsega koju jääda. Emilit teades, siis oleks ta võinudki terve aeg nutta.. “mamma millal emme tuleb!!?”. Võtsin haiguslehe. Endal see olemine pole ka üldse hea. Magasin 3 tundi järjest.. kui kell 5 õhtul üles ärkasin, siis oli väike ehmatus. “Mis asja öö on käes v?”. Eii.. väljas lihtsalt kottpime nüüdsest juba kell 5. Keelakeeramine😃 Kui nüüd päris ausalt ütlen, siis mulle see praegune aeg meeldib rohkem. Peale kellakeeramist ei ole mul varahommikul ärkamine üldse nii raske kui enne. Ja mulle meeldib kui vara pimedaks läheb😆 Ilmselt nii kaua kui elektrihind rahakraane päris kinni ei keera😂

Normaalseid pilte enam vist ei saagi

Nüüd selle nädala lõpp on mu emme sünnipäev.. ja kahe onu (kahjuks nüüdseks ühe onu). Ma nii loodan, et tervised lähevad paremaks ja ei peaks päris tõbisena koos sel tähtsal päeval olema.

Täna leidsin, et peaks oma kaamera ikka müüki panema. Vahepeal oli ka müügis, aga siis mõtlesin ringi.. võtsin maha kuulutuse. Samas pole hetkel enam aega sellega tegeleda ja mis ma siis ikka hoian sellest kaamerast siin.. kogub tolmu. Teisalt kaldun jälle arvama, et ise ma tõmban jälle oma unistustele kriipsu peale. Ekstra võtsin endale lisaks koolitusi jne, et saaksin rohkem juurde uusi teadmisi ja nippe seoses fotograafiaga. Noo ei tea. Dilemma. Kus ma edaspidiselt selle ajagi leian, et sellega siis tegeleda.. samas nutan nagu väike laps kui pean kaamera hiljem kellelegi edasi andma.. 🥲 tahan aga ei taha ka. “Jeesusmaria!”- ütleb ka Emili minu jutu peale.

No ja autokooli õpetajaga pole ma siiani ühendust võtnud. Räägin endale juba viimased kaks aastat vastu. “Ma helistan õpetajale ja saan sõitma ükskord”- siiamaani teen seda. Koguaeg tuleb midagi muud vahele ja lihsalt lükkub jälle see plaan lube teha edasi.. vaja oleks, aga nohhh kus ma siis võtan selle aja.

Teisipäev, 1. November

09:43

Noo ja ongi käes novembrikuu! Järgmine kuu juba jõulud🤭

Hommikul 06:40 ärkasin juba lapsega üles.. uni lännu ja mis siis teha. Tervis läheb ka nagu igapäev halvemaks. Emili täitsa pikali maas.. tegin hommikul meega teed, et saaks midagi sooja vähemalt juua kui süüa ei taha. Paar lonksu ja jälle pikali. Emili on haigena eriti memmekas. Silmapiirilt ära kaon, siis juba nutab ja hüüab mind. Nüüd selle nohu pärast ka köhahood. Ei oska veel nina ju tühjaks nuusata.. 😔 Ma ei tea mismoodi talle seda isegi õpetada. Ninapumpa ma ei kasuta temal.. kunagu sai ostetud aga kasutust see ei leidnud, sest kartis seda nagu tuld😒

Eile õhtul sorasin oma rahakotis ja leidsin endast mega vana dokumendi pildi. Vaatan ja mõtlen, et Emili nagu pole kohe üldse minu moodi😆

Olin siis vist 10-11 aastane🤷🏻‍♀️

Mõnikord unistused täituvad

Pühapäev, 30. oktoober

15:28

Ilmselt nüüd hakkabki rohkem aega olema ainult pühapäeviti. Homme jälle linna tööle ja laps jääb emaga. Sügis – see “imeline” aeg ja haigused kipuvad ligi tulema. Lihtsalt tuleb jälle üks raske nädal. Täna hommikul juba paar korda aevastasin ja mõtlesin, et päriselt kas nüüd jään mina ka tõbiseks. Seda jama nüüd küll vaja pole. Raviarstile pean ka kirjutama, aga olen seda siin korduvalt edasi lükanud, sest pole ju põhjust.. midagi nagu väga ei vaeva.. mõni väiksem SM ägenemine, mis on täiesti talutav. 😀 Selline asi võib mõnikord üleöö muutuda.. Päris raske on kodukontoris töötada kui laps on haige. Homme saab rahulikult kontoris olla ja oma asju ajada.

Emili praegu istub mu kõrval ja sama aeg kui ma kirjutan, siis ta küsib minu käest: “Emme miks su nina nii suur on ja mul väike? Sa tead, et sul on kortsud silmade juures? Emme ka sa tead??”- Ma üritan keskenduda..aga naerma ajab.. ookei 😀

Läks eemale ja saan edasi trükkida.

Siin viimaselajal kes ei tea, siis on küsitud kuhu on kadunud lapse isa?

Sellest ma pikalt ei kavatse rääkida, kuid ehk saab nii mõnigi paari lausega juba aru mida ma öelda tahan.

“Poisid jäävad poisteks ja tema ongi alles poisike”

Mul on lapsega kahekesi elades elu palju stabiilsem.

“Kui unistused teoks saavad?!”

Selle kõigega seoses meenub mulle see, et mu elus on juhtunud palju selliseid asju millest unistasin kui noorem olin. “Ma tahaksin elada kunagi kuskil hubases korteris. Mul võiks olla tütar ja ma kasvatan teda üksi..” – Miks ma kunagi sellist asja soovisin, ma ei kujuta ettegi. Tänaseks ma elangi koos oma tütrega, kuid ilma isata. Kurb ma ei ole, et lapsega kahekesti olen.. Hinges on kindlasti pettumust, mida ma ka teatud inimeste suhtes varjanud ega tagasi hoidnud pole. Üldse kui ma hakkan mõtlema sellele, et mul ka SM diagnoos on.. kui ma oleksin sellest diagnoosist varem teadnud, siis ei oleks minu elus seda, mis mulle elus kõige rohkem rõõmu toob… minu tütart 🙂

Emotsionaalselt on olnud mulle viimased 3-4 aastat väga rasked. Mõni õhtu kui tahan hakata magama heitma, siis lihtsalt need hetked kuidas mul kõik probleemid ja mured algasid, jooksevad mu silme eest läbi. Hakkan ennast vahel lausa parastama, sest kui palju asju oleks olnud olemata kui ma kedagi natukenegi oleksin rohkem kuulanud.. Aga EI, sest ma ju eeldasin, et ainult mina tean mis on minu jaoks õige. Jeeez ma sain oma õppetunnid kätte.

“Ma ei jõua mitut asja korraga teha”- tundub et jõuan ikka😄

“ Never give up “

Ei ole tänane pilt🙃

1. Juuni

1. Juuni, kolmapäev

09:52

Juhuu sain lõpuks ka teise fotograafia kursuse tunnistuse kätte. Mõnda aega teen küll pausi, aga tahaks veel midagi juurde õppida. Ma ei tea kas see on vanusega tulnud, et mulle meeldib õppida.. Kunagi koolis käies ma küll nii motiveeritud polnud 😌 Mäletan nii hästi kui 3. klassis tuli meil inglise keel. Ma küll tegin tunnis kaasa, aga ma enda jaoks tolhetkel ei pidanud vajalikuks seda õppida. Lihtsalt püüdsin nii palju, et saaks oma kolme kätte. “Ma olen eestlane ja miks ma pean õppima inglise keelt???!”- mina 3.klassis. Väga rumal oli minust nii arvata, sest seda läheb tegelikult väga vaja. Kuigi ma saan aru mida keegi nt inglise keeles räägib, siis vastu rääkima hakates lööb mingi bloki ette😃 Võibolla võtan ühelhetkel plaani keeltekursuse, et veidi korrata ja õppida.. 🤷🏻‍♀️🤭

Veidi tervisest ka.

Veel ravime end. Emilil antibiootikumid peal. Kui hästi läheb, siis saab järgmisest nädalast lasteaeda. Mina saan Sclerosis Multiplexi osakonda alles augusti kuus 🤷🏻‍♀️ Ma kirjutasin haiglasse ükskord, et mul laps haige ja ei saa tulla. Mainisin ka seda, et kolmandat vaktsiini ma enam tegema ei nõustu🫣 Seda mulle viimanekord öeldi, et kui tahan ravi siis pean kolmanda vaktsiini ära tegema. Hetkel mul on ka tsipa hirm, et kuna arst soovib mu ravi ka muuta, siis pean äkki jälle hakkama võtma tablette, millest mul 2019. aastal abi ei olnud. Ma hetkel ei saaks öelda, et mul nüüd kõik nii hästi on. Vahepeal ikka lonkan jalga või tekib tunne, et ma kohe-kohe kukun. Õnneks pole mul sellega igapäevaselt probleeme. 😌 Enam ma ei satu ka paanikasse sellepärast, sest olen harjunud juba sellega. 😃

Aa ma võtsin vahepeal julguse kokku ja hakkasin TikTokis videosid tegema🤭 Ma sain nii palju positiivset tagasiside ja see kõik annab julgust juurde, et sellega jätkata. Üleeile kui postitasin ühe video, mis TikToki sõnul eiras mingeid reegleid, siis ma sain bänni. Kirjutasin veel neile, et ei teadnud ja enam seda ei juhtu😁 Äkki saan oma konto ikka tagasi, kahju oleks ilma nüüd sellest jääda🫣

Ja siin ükspäev ma leidsin endast pildi.. aastat ei mäleta, aga nii tita😂 Keegi mulle ühte sellist ahvi ei tahaks sünnaks kinkida?🤷🏻‍♀️😂

Mingi viirus, luupainaja ja õudne nukk

9. Mai esmaspäev

17:28

Pole nüüd mitu päeva midagi kirjutanud, kuigi aega oleks olnud aga tervis vedas alt. Kõigepealt tõi Emili lasteaiast omale mingisuguse okseviiruse koju. See oli neljapäeva õhtul kui see trall pihta hakkas. Pole elusees kedagi selliselt vaevlemas näinud😃 Ja see kestis kuni reede hommikuni. Olingi terve öö väga katkendliku unega seepärast. No ja siis laupäevaks olin ise samas seisus. Jube halb oli olla aga samas tundus mul see tunduvalt leebem olema kui Emilil. Nüüd siis 2 päeva on täiesti ok olla olnud. Neljapäeval linna haiglasse ja jälle läheb terve päev ära 😃 Hmm ja pool aastat tagasi ütles mulle seal osakonnas üks töötaja, kes pani mulle järgmise raviaja- “ 3.vaktsiin olgu siis ka tehtud kui poole aasta pärast ravi tuled saama”. Ei! Seda kolmandat vaktsiini ei ole ma teinud ja ei tee ka. Ma väga loodan, et sinna jõudes enam selle kallal norima ei hakata. 🥹

Ja nüüd siis lugu sellest mis üks öö toimus. Ma tõesti ei tea kas need rohud teevad seda.. ma kogesin seda viimati väga palju aastaid tagasi kui veel laps olin. Igatahes ma läksin magama ja Emili magas oma toas. Ühel hetkel ma ärkasin üles sellepeale, et kuulsin kuidas vannitoa uks pauguga kinni läks. Ehmatasin ülesse ja jäin vaatama seda ust ja siis nägin uksepraost valgust..Mhhm selge tuli põleb. Ma olin pooleldi nagu istukile tõusmas kui see uks pärani lahti läks.. ma jäin ootama kuni Emili sealt nüüd välja jalutab 😃 Ja ma ei tee nalja kui ütlen, et sealt ei väljunud keegi päris tükkaega ja ma EI suutnud ennast liigutada.. olin nagu hirmust kange. Ühelhetkel tuli välkkiiresti mingi must kogu minu poole ja… peale seda ärkasin ma hommikul poole 10 aeg ja mu kõrval magas Emili 😃 Ja ma ei tea mis see lõppkokkuvõttes siis olla võis.. luupainaja? Ma küsisin Emililt ka too hommik, et kas ta käis too öö wcs ja ta eitas😃 Mul on nii palju küsimusi… Emili käib vahepeal kedagi “õde” vannitoast välja kutsumas. Ma muidugi teen näo nagu ei kuuleks ega näeks, aga see on hirmus. Kuigi ma olen lapsest saadik näinud ja tundnud asju, mida teised ei näe.. olen ka harjunud sellega, aga see öö oli ikka päris õudukas. Vahel mõtlen, et kas miski käib meiega kaasas? Vahet pole kus ma lapsega olen.. igalpool toimub midagi.

Näitan nüüd nukku millest tegin viimase pildi enne selle ära viskamist. Sellele järgneb ka lugu..

Ja see nukk! Emili sai selle oma vanavanemate käest sünnipäevaks. Kui ma esimest korda seda nägin siis ütlesin kohe, et minus tekitab see veidi hirmu. Kuigi okei.. aasta aega sai see nukk meiega oldud. Emili hakkas ükshetk rääkima, et ei taha selle nukuga enam mängida, sest ta on kuri. Panime selle kappi peitu.. Oligi hea rahulik. 😃 Läks mõni kuu mööda ja ma võtsin selle kapist välja ning küsisin Emililt, kas ta tahab sellega mängida. Muidugi tal oli heameel. Tavaliselt ju tasubki mõned asjad peitu panna kui tolhetkel huvi ei paku, sest hiljem on avastamisrõõmu oi kui palju😃

Mõned tunnid mängimist…

Aeg oli magama minna…

Kui Emili karjub enda toast – “Emmmmme!!! See nukk teeb haiget mulle!”.

Ma ausalt ei osanud midagi arvata ega öelda. Ta lausa värises ja näitas punetavat kohta käel.. Lohutasin teda ja üritasime uuesti magama jääda.

Järgnevatel päevadel hakkas ta rääkima, kuidas nukk enda pead tema poole keerab ja silmi pilgutab. Mõtlesin, et okei.. nukkudel käivad muidu pikali asendisse pannes silmad kinni ja püstises asendis silmad lahti. Tahtsin talle veel seda näidata, aga.. sellel nukul ei käinudki silmad kinni. Seejärel ma hakkasin väga palju mõtlema, et mis toimub😃

Viimaseks korraks jäi see kui Emili mulle üks õhtu rääkima hakkas, kuidas see nukk kapi ukse vahelt piilub ja ka minu toa ukse juures käib mind vaatamas, kuidas ma magan..😅 Ja et see nukk pidi väga vihane olema! Misasja… miks see peab meie kodus olema😁 Helistasin oma emale ja vabandasin, et ma ei saa nende kingitud nukku enam siin kodus hoida. Ema ütles, et ma selle ära viskaks.. Nii ma tegingi 😃 Nüüd on nagu ühe ilusa lõpuga muinasjutus, et ilma selle jubeda nukuta.. elame me õnnelikult oma kodus edasi😊😂 Aga lugu ise ei ole väljamõeldud, ausalt😃