1. Juuni

1. Juuni, kolmapäev

09:52

Juhuu sain lõpuks ka teise fotograafia kursuse tunnistuse kätte. Mõnda aega teen küll pausi, aga tahaks veel midagi juurde õppida. Ma ei tea kas see on vanusega tulnud, et mulle meeldib õppida.. Kunagi koolis käies ma küll nii motiveeritud polnud 😌 Mäletan nii hästi kui 3. klassis tuli meil inglise keel. Ma küll tegin tunnis kaasa, aga ma enda jaoks tolhetkel ei pidanud vajalikuks seda õppida. Lihtsalt püüdsin nii palju, et saaks oma kolme kätte. “Ma olen eestlane ja miks ma pean õppima inglise keelt???!”- mina 3.klassis. Väga rumal oli minust nii arvata, sest seda läheb tegelikult väga vaja. Kuigi ma saan aru mida keegi nt inglise keeles räägib, siis vastu rääkima hakates lööb mingi bloki ette😃 Võibolla võtan ühelhetkel plaani keeltekursuse, et veidi korrata ja õppida.. 🤷🏻‍♀️🤭

Veidi tervisest ka.

Veel ravime end. Emilil antibiootikumid peal. Kui hästi läheb, siis saab järgmisest nädalast lasteaeda. Mina saan Sclerosis Multiplexi osakonda alles augusti kuus 🤷🏻‍♀️ Ma kirjutasin haiglasse ükskord, et mul laps haige ja ei saa tulla. Mainisin ka seda, et kolmandat vaktsiini ma enam tegema ei nõustu🫣 Seda mulle viimanekord öeldi, et kui tahan ravi siis pean kolmanda vaktsiini ära tegema. Hetkel mul on ka tsipa hirm, et kuna arst soovib mu ravi ka muuta, siis pean äkki jälle hakkama võtma tablette, millest mul 2019. aastal abi ei olnud. Ma hetkel ei saaks öelda, et mul nüüd kõik nii hästi on. Vahepeal ikka lonkan jalga või tekib tunne, et ma kohe-kohe kukun. Õnneks pole mul sellega igapäevaselt probleeme. 😌 Enam ma ei satu ka paanikasse sellepärast, sest olen harjunud juba sellega. 😃

Aa ma võtsin vahepeal julguse kokku ja hakkasin TikTokis videosid tegema🤭 Ma sain nii palju positiivset tagasiside ja see kõik annab julgust juurde, et sellega jätkata. Üleeile kui postitasin ühe video, mis TikToki sõnul eiras mingeid reegleid, siis ma sain bänni. Kirjutasin veel neile, et ei teadnud ja enam seda ei juhtu😁 Äkki saan oma konto ikka tagasi, kahju oleks ilma nüüd sellest jääda🫣

Ja siin ükspäev ma leidsin endast pildi.. aastat ei mäleta, aga nii tita😂 Keegi mulle ühte sellist ahvi ei tahaks sünnaks kinkida?🤷🏻‍♀️😂

Mõtted

  1. mai

18:01

Issand ma ei tea enam mida teha. Ma olen nii väsinud ja ma ei jõua mitte midagi enam teha. Nüüd olen 2 päeva järjest võtnud rohtu õhtuti. Jaa okei.. ma jään üsna ruttu õhtul magama kui pikali lähen ja uni on päris hea, aga ma ärkasin juba teist ööd sama kell üles. Kell 1. öö 02:54 ja 2. 02:58- kõik ärkamisajad on mul kirjas. 😀 Mingi nelja minutiline vahe. Esimene öö kui ärkasin, siis tõusin püsti, et minna vett jooma. Mul oli reaalselt selline tunne nagu oleks sõnaotsesmõttes juua täis 😀 Ma kõndisin kööki ja tagasi voodisse nii, et pidin seinale toetuma. Ja muidugi ma juba pidasin plaani, et kui hommikul on sama seis, siis ilmselt olen haigla poole teel. Multiplexi ägenemisperioodil olen sama asja juba pidanud tundma ja selline asi ei kannata enam ootamist. Viimasest korrast piisas. Õnneks hommikul oli pisut selgem olla ja ma ei uimanud nii enam ringi. Nüüd need 2 viimast hommikut on mul olnudki sellised, et joon kohvi, teen toidu valmis ja siis lähen jälle magama.. sest ma ei jaksa olla. Homsest pean tööle hakkama ja ma südamest loodan, et ma suudan päeva üle elada. Mul on veel vaja 12. maini vastu pidada (sm ravi), sest peale seda olen jälle nagu uuesti sündinud 😀

Ilmad on ju ka nii muutlikud. Homsest pidi lörtsi hakkama alla sadama.. eh ma ei oska enam ennast ega last riidesse panna. 😀 Vahepeal on väljas nii soe ja siis jälle niiske ja rõve.

Fotokooli lõputöödega ka tegelema hakkama. Pilte on mul tegelikult palju, mida saaks töödeks kasutada, aga.. mh 😀 Ma tahaks nagu täiesti nullist jälle alustada, sest nüüd ma märkan aina rohkem oma piltides vigu 😀 Tahaks alati paremini osata või teha. Nii palju olen saanud nüüd juurde õppida asju, et oleks hea kui saaksin ka seda uut teadmist või oskust ära kasutada. Mul ei ole enam väga palju aega jäänud tööde esitamiseks, aga loodan, et nädalavahetused saan kuidagi edaspidiselt ära sisustatud (pildistamisele). Nädala sees enam aega pole 😦

Emili tahtis, et ma temast ühe pildi teeksin😃 poosetada ta juba oskab päris hästi❤️

Nüüd mind on tegelikult ka videograafia huvitama hakanud 😀 Üleüldse ma olen terve elu tahtnud nii mitme asjaga tegeleda, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole suuteline lõpuks seda kõike ajaliselt planeerima ja seda kõike korraga õppima. Mulle meeldib tegeleda muusikaga (mõned aastad tagasi, üksi ja igapäevaselt), nüüd ma lihtsalt olen kaotanud enesekindluse, et sellega edasi tegeleda. Fotograafia, millega praegu tegelen ja mida õpin. 😀 Oh ei tea, mida ma 10 aasta pärast teen.. kes minust saanud on 😀

Jõulud

Teisipäev, 28. Detsember

11:49

Lõpuks leidsin jälle aega, et kirja panna siia mõtted mis mind eile õhtul tegelikult juba veidike justkui piinasid. Kell oli nii palju juba ja ma ei jaksanud enam mitte midagi teha. Jah isegi kirjutada mitte, kuigi ma sirvisin niisama telos oma pildigaleriid 😁 Käisime Emiliga eile õhtu kella kuue paiku Amblas, Toomast ja Inga Lunget kuulamas. Õues oli nii mõnus. Surnuaed ka kohe seal samas, kus kontsert toimus. Ostsime poest kalmuküünlad ja käisime surnuaialt läbi. Ja vot kui ma muidu kardan pimedas surnuaial käia siis Ambla surnuaed üks nendest, kus ma ei tunne mitte mingisugust hirmu. Selline rahulik ja ilus koht.. Tapa surnuaia kohta kahjuks sama öelda ei saa.

” Teine lugu sellest, kuidas ma emaga surnuaeda läksin ja nägin meest, keda tegelikult polnud. Mina ja mu ema oleme alati sellised argpüksid olnud, kes ei julge üksi surnuaeda jalga tõsta. Igatahes. Mõnus suvine aeg, mõtlesime, et käime teeme onu hauda natuke korda. Aaa ja no igakord kui surnuaia väravast sisenen hakkab mul pea valutama. Niisiis..” – https://kelliallese.wordpress.com/2019/12/13/teispoolsus/

Aga olgu ma pidin tegelikult jõuludest rääkima 😃

Ma sain üle mitme aasta oma perega jõule koos pidada. Varasemad aastad olin ma lapsega ja no.. tema issiga. Tegemas mitte midagi erilist, sest alati oli kummagi poolt mingi jonn. See selleks, sest nüüd sain ma neid pidada täpselt nii nagu olin soovinud.

Vanemad tulid minu juurde. Istusime neljakesi. Mina, Emili, ema ja isa. Mingihetk läks isa korraks õue.. keegi koputas ukse taga.. Ja volaa jõuluvana oli uksetaha kinke toonud😂 Kunagi käis mul ka jõuluvana nii, et koputas ukse taga, jättis kingid maha ja ise pani plehku😂 Kingid käes, siis veel istusime, sõime, naersime, muljetasime.. Nagu kunagi kui ma ise väike olin 😊 Aa luuletusi lugesime ka 😃 Mul on vist terve elu olnud üks ja see sama luuletus- “Särab kuusk ja särab tuba..”😃 Emili otsustas laulda- “Muki on koerake, väikene koerake, Muki teeb auh-auh-auh”. Päris mitu kilo kommi on nüüd meil kodus.. Ja päris palju on saadud neid nosida pluss ja veel neid jõulupraade ja salateid.. Issand kes minuga nüüd trenni tahab tegema hakata, ma üksi ei viitsi😂 Lisakilod 🥰

daam.. 😆

Jaa täna pidin ma hommikul pildistama minema. Plaan nagu oli juba paigas, kuid kui ma välja sain toast veidi enne kella kaheksat… siis see ei olnud pooltki nii ilus kui eile hommikul. Jube pilves ilm😃

Eile hommikul 27.12.21 08:52 oleks olnud ideaalne ilm pildistamiseks… Ja mis täna on💁🏻‍♀️😏

tule taevas appi..

20. Detsember

21:11

Ma alustasin seda kirjutamist tunnike tagasi. Mõtteid oli nii palju. Kõik panin kirja ja.. Mis juhtus? Kõik kustus mul ära💁🏻‍♀️🤦🏻‍♀️ Proovin uuesti siis aga piirdun siis ainult ühe teemaga..

Täna oli mul üle pika aja tegus päev. Emili sai omale uue voodi ja siis seeaeg kui tema lasteaias oli, mina koristasin. Tõstsin päris paljud asjad siin kodus ringi..*tekitasin Emilile jälle koju jõudes küsimuse “Mida sa jälle teinud oled?”.* Liiga pikalt tegevusetult istunud vist 💁🏻‍♀️ Mingi hetk ma läksin pliksile lasteaeda järgi. Oeh Lihtsalt uskumatu mis ta mul tegema hakkas. Niisiis viisime ühel hommikul jõuluvana kujukese lasteaeda. Neil on seal üks jõuluteemaliste mänguasjade näitus. Kodus ma küsisin korduvalt, et kas on kindel, et nõustub viima lasteaeda just selle mänguasja. “Jaa jaa“. See jõuluvana sai nüüd seal paar päeva olla, sest täna pidime selle koju kaasa võtma. Oleks siis ilusti palunud mul see lasteaiast kaasa võtta. Ei! Ta otsustas lasteaia välisukse juures jalanõusid jalga pannes karjuma hakata.. Kes teab see teab.. Aga see pole lihtsalt karjumine, vaid kisa. Selline kisa mis mind on mõnikord siin kodus lausa nutmagi ajanud. Arvasin, et ta julgeb oma emotsioone selliselt vb välja näidata ainult siin koduseinte vahel. Eksisin. Nüüd ta võib mõnikord täiesti suvalisel hetkel kui talle midagi ei meeldi, täiest kõrist karjuma hakata. “Oled lasknud endale pähe istuda”. Kas just seda? – Ma pole temaga üldse nii leebe. St nt ta ei saa kõike mida ta tahab. Ma pigem olen kannatanud seda kisa, aga jah.. On ka hetki mil ma lihtsalt murdun.. Selliselt, et ma hakkan ise nutma. Ei oska kuskile pöörduda ka. Lohutan end sedaviisi, “küll saab vanemaks ja läheb kergemaks”. 😆 Kui läheb..

Nii palju kisa selle laual seisva jõuluvanakese pärast..

Ja palun öelge, et 3- aastased võivadki selliselt mõnikord käituda… 😃 Ja et ma ei peaks veel muretsema sellepärast.