Natuke head ja natuke halba

Neljapäev, 8. Detsember

14:02

Mmh pidin algselt esmaspäeval haiglasse minema, et oma uue raviga “tutvuda” aga nüüd lükkub see 2 päeva edasi. Lapsel on reedel (enne kirjutasin, et esmaspäev aga mina ja mu mälu eks..🤭🤦🏻‍♀️)jõulupidu lasteaias ja ma nüüd väga loodan, et saame sinna ka kohale minna.

Emilil jälle köha ja nohu.. pole minagi veel päris terveks saanud. Istusin siin vahepeal palavikus ja köha kimbutab siiamaani. Viimanekord kui lapsele lasteaeda järgi läksin, see oli eelmine esmaspäev.. vist. Igatahes siis ma läksin talle nii järgi, et pidin oma ema ka kaasa võtma. Mul kadus päevapeal hääl nii ära, et jubeee. Ei saanud üldse rääkida😂 Palusin oma emal, et kasvatajale ütleks, et laps ei lähe nüüd paar päeva lasteaeda. Muidugi jõudsin ma last nakatada.. ise vaikselt terveks saamas😃

Nüüd täna hommikul pusisin ühe avalduse kallal.. need seaduse jne on minu jaoks nii keerulised ja kohati pead murdvad. Endamisi korduvalt mõelnud, et miks ma pean seda tegema. Jutt käib isa poolsest elatise maksmisest. Kui inimene kohtuotsust ka ignoreerib, siis tuleb edasi jageleda. Muidugi ma ei teeks seda kui mul oleks endal piisavalt hea palgaga töökoht.. Riigi poolne toetus on ka naeruväärne, kuid parem ikka kui mitte midagi. Kui palju ma olen ka mõelnud sellele, et kui mul ei oleks nii toetavaid vanemaid, siis oleks ikka olukord päris pekkis. Või kui mul oleks rohkem kui üks laps ja teine vanem lihtsalt ei huvitu nende heaolust.. kuidas üldse suudab keegi olla nii ükskõikne.

Vähemalt on Emili väga õnnelik. Elu on hetkel stabiilsem kui enne. Mamma ja vanaisa on talle nii kallid ja kui suur on lapse rõõm kui kõik töölt õhtul koju jõuavad. Minul endal on samuti rõõm kogu perega õhtul koos istuda, õhtust süüa ja muljetada sellest, kuidas kellelgi päev kulgenud on. Hindan seda koosolemist rohkem kui kunagi varem♥️

Emili sai punase küünelaki kätte..ühe käe küüned jõudis ära mäkerdada😃

Ma siin tegin Emilist pilte ja mõtlesin, et peaks kaamera maha müüma ja telefoniga pildistama hakkama.. päris head pildid tulid😃 Iphone 13 kaamera on ikka päris hea😊

Ära mõtle sellele, mida iga hinna eest vältida püüad

Esmaspäev, 31. oktoober

19:17

Eile ma suure hurrraaga ütlesin, et pean järgmine päev linna minema. Siin ma olen – tõbine. Lapselgi hommikul hea olla ei olnud. Tööle ei oleks ma saanud kuidagi täna minna. Veel sundisin ennast nii palju, et käisin pesus, tegin näo pähe.. mm ja kui hakkasin riideid vahetama, hakkas Emili nutma – “emmmme palun ära mine”. Süda läks hellaks ja arvasin, et õigem oleks siis lapsega koju jääda. Emilit teades, siis oleks ta võinudki terve aeg nutta.. “mamma millal emme tuleb!!?”. Võtsin haiguslehe. Endal see olemine pole ka üldse hea. Magasin 3 tundi järjest.. kui kell 5 õhtul üles ärkasin, siis oli väike ehmatus. “Mis asja öö on käes v?”. Eii.. väljas lihtsalt kottpime nüüdsest juba kell 5. Keelakeeramine😃 Kui nüüd päris ausalt ütlen, siis mulle see praegune aeg meeldib rohkem. Peale kellakeeramist ei ole mul varahommikul ärkamine üldse nii raske kui enne. Ja mulle meeldib kui vara pimedaks läheb😆 Ilmselt nii kaua kui elektrihind rahakraane päris kinni ei keera😂

Normaalseid pilte enam vist ei saagi

Nüüd selle nädala lõpp on mu emme sünnipäev.. ja kahe onu (kahjuks nüüdseks ühe onu). Ma nii loodan, et tervised lähevad paremaks ja ei peaks päris tõbisena koos sel tähtsal päeval olema.

Täna leidsin, et peaks oma kaamera ikka müüki panema. Vahepeal oli ka müügis, aga siis mõtlesin ringi.. võtsin maha kuulutuse. Samas pole hetkel enam aega sellega tegeleda ja mis ma siis ikka hoian sellest kaamerast siin.. kogub tolmu. Teisalt kaldun jälle arvama, et ise ma tõmban jälle oma unistustele kriipsu peale. Ekstra võtsin endale lisaks koolitusi jne, et saaksin rohkem juurde uusi teadmisi ja nippe seoses fotograafiaga. Noo ei tea. Dilemma. Kus ma edaspidiselt selle ajagi leian, et sellega siis tegeleda.. samas nutan nagu väike laps kui pean kaamera hiljem kellelegi edasi andma.. 🥲 tahan aga ei taha ka. “Jeesusmaria!”- ütleb ka Emili minu jutu peale.

No ja autokooli õpetajaga pole ma siiani ühendust võtnud. Räägin endale juba viimased kaks aastat vastu. “Ma helistan õpetajale ja saan sõitma ükskord”- siiamaani teen seda. Koguaeg tuleb midagi muud vahele ja lihsalt lükkub jälle see plaan lube teha edasi.. vaja oleks, aga nohhh kus ma siis võtan selle aja.

Teisipäev, 1. November

09:43

Noo ja ongi käes novembrikuu! Järgmine kuu juba jõulud🤭

Hommikul 06:40 ärkasin juba lapsega üles.. uni lännu ja mis siis teha. Tervis läheb ka nagu igapäev halvemaks. Emili täitsa pikali maas.. tegin hommikul meega teed, et saaks midagi sooja vähemalt juua kui süüa ei taha. Paar lonksu ja jälle pikali. Emili on haigena eriti memmekas. Silmapiirilt ära kaon, siis juba nutab ja hüüab mind. Nüüd selle nohu pärast ka köhahood. Ei oska veel nina ju tühjaks nuusata.. 😔 Ma ei tea mismoodi talle seda isegi õpetada. Ninapumpa ma ei kasuta temal.. kunagu sai ostetud aga kasutust see ei leidnud, sest kartis seda nagu tuld😒

Eile õhtul sorasin oma rahakotis ja leidsin endast mega vana dokumendi pildi. Vaatan ja mõtlen, et Emili nagu pole kohe üldse minu moodi😆

Olin siis vist 10-11 aastane🤷🏻‍♀️

Mõtted

  1. mai

18:01

Issand ma ei tea enam mida teha. Ma olen nii väsinud ja ma ei jõua mitte midagi enam teha. Nüüd olen 2 päeva järjest võtnud rohtu õhtuti. Jaa okei.. ma jään üsna ruttu õhtul magama kui pikali lähen ja uni on päris hea, aga ma ärkasin juba teist ööd sama kell üles. Kell 1. öö 02:54 ja 2. 02:58- kõik ärkamisajad on mul kirjas. 😀 Mingi nelja minutiline vahe. Esimene öö kui ärkasin, siis tõusin püsti, et minna vett jooma. Mul oli reaalselt selline tunne nagu oleks sõnaotsesmõttes juua täis 😀 Ma kõndisin kööki ja tagasi voodisse nii, et pidin seinale toetuma. Ja muidugi ma juba pidasin plaani, et kui hommikul on sama seis, siis ilmselt olen haigla poole teel. Multiplexi ägenemisperioodil olen sama asja juba pidanud tundma ja selline asi ei kannata enam ootamist. Viimasest korrast piisas. Õnneks hommikul oli pisut selgem olla ja ma ei uimanud nii enam ringi. Nüüd need 2 viimast hommikut on mul olnudki sellised, et joon kohvi, teen toidu valmis ja siis lähen jälle magama.. sest ma ei jaksa olla. Homsest pean tööle hakkama ja ma südamest loodan, et ma suudan päeva üle elada. Mul on veel vaja 12. maini vastu pidada (sm ravi), sest peale seda olen jälle nagu uuesti sündinud 😀

Ilmad on ju ka nii muutlikud. Homsest pidi lörtsi hakkama alla sadama.. eh ma ei oska enam ennast ega last riidesse panna. 😀 Vahepeal on väljas nii soe ja siis jälle niiske ja rõve.

Fotokooli lõputöödega ka tegelema hakkama. Pilte on mul tegelikult palju, mida saaks töödeks kasutada, aga.. mh 😀 Ma tahaks nagu täiesti nullist jälle alustada, sest nüüd ma märkan aina rohkem oma piltides vigu 😀 Tahaks alati paremini osata või teha. Nii palju olen saanud nüüd juurde õppida asju, et oleks hea kui saaksin ka seda uut teadmist või oskust ära kasutada. Mul ei ole enam väga palju aega jäänud tööde esitamiseks, aga loodan, et nädalavahetused saan kuidagi edaspidiselt ära sisustatud (pildistamisele). Nädala sees enam aega pole 😦

Emili tahtis, et ma temast ühe pildi teeksin😃 poosetada ta juba oskab päris hästi❤️

Nüüd mind on tegelikult ka videograafia huvitama hakanud 😀 Üleüldse ma olen terve elu tahtnud nii mitme asjaga tegeleda, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole suuteline lõpuks seda kõike ajaliselt planeerima ja seda kõike korraga õppima. Mulle meeldib tegeleda muusikaga (mõned aastad tagasi, üksi ja igapäevaselt), nüüd ma lihtsalt olen kaotanud enesekindluse, et sellega edasi tegeleda. Fotograafia, millega praegu tegelen ja mida õpin. 😀 Oh ei tea, mida ma 10 aasta pärast teen.. kes minust saanud on 😀

Juttu oma kaameratest

21. Detsember

15:01

Oi kui “mõnus” oli hommikul kell 07:00 ärgata nohuga. Ja nagu ikka oli mul vaja siis enne jõule haigeks jääda. Emili jätsin ka koju, sest ma ei jaksanud toast välja minna. Mul on tegelikult siiani rets väsimus peal. Otsustasin siis enda jaoks põneva teema käsile võtta ja siin sellest pisut kirjutada.

Fotograafia– millised kaamerad.

Kui ma nüüd ei valeta, siis see võis aastal 2005 olla kui sain esimest korda kaameraga pilti teha. Nii põnev oli! Muidugi see ei olnud meie endi kaamera, vaid see sai laenatud minu 1.klassi aktuse jaoks. Mõni aasta hiljem ostis ema meile koju päris oma fotoka. Praegu ma isegi peast ei mäleta mis marki ta oli.. Sony äkki. Googeldades ma ei suutnud leida samasugust pilti sellest. Agaaa taoline

Ja sellisega sai hullult palju pilte tehtud. Täpselt nii kaua kui ma suutsin selle klassiekskursioonil jõkke kukutada. 💁🏻‍♀️😀

Teise kaamera ma sain aastal 2011(?). Olympus. Te ei kujuta ette ka kui õnnelik ma olin. Jaa oii kui palju pilte ma sellega see aeg tehtud sain. 😃 Muidugi mulle meeldis ennast pildistada. Meil oli üks ehitusjärgus korter kus ma ennast pildistamas käisin. Seal oli lumivalge sein ja see oli mulle idekas. Haha ja isa oli sinna jätnud ühe LED töövalgusti statiiviga, mida ma sain lisavalgustina kasutada. 😄

Kaamera mis on endiselt minuga ja siiani töötab!😄

Kolmandaks võitsin ma oksjoniga (2013a) peegelkaamera Nikon D40 ✌️ Ja ma käisin sellega veel see suvigi pildistamas 😄 Minu silmis olid tolhetkel ka sellega tehtud pildid head….kuniks ma omale uue kaamera soetasin😆

Ja siin on siis mu allesjäänud kaamerad. 😄 Minult on küsitud, et miks ma neid hoian ja maha ei müü!? Eiiii müü. Kui siis ühelhetkel selle mis mul praegu on (Canon 80D). Aga need vanemad kaamerad ma hoian alles, sest mul on nendega nii palju mälestusi 😄✌️ *pidage lolliks kui tahate*

Nüüd ilmselt ka järgmine kaamera saab Canon olema. 😃

Ma lisan siis mõned pildid ka mis ma tehtud saanud olen nende kaameratega 😄

Kui mälu mind alt ei vea, siis see peaks olema Olympusega tehtud😄
See suvi 2021! Nikon d40 😁

Nüüd väike gallerii minu viimastest töödest (Canon 80D)

Muidugi ma loodan, et kõik see mis ma seoses fotograafiaga teen.. kannaks ühelpäeval vilja. Unistanud olen ma juba ammu sellest, et kui mul on kõik vajalik selleks olemas…oh äkki ma olen 10 aasta pärast juba veel pädevam..julgeksin öelda, et olen asjatundja sellel alal. Koolitada vb ka teisi😆 Unistama peab…ma tean✌️ Eks ole näha kaugele ma jõuan kunagi tulevikus😁