“Emme mul on kääre vaja!”

Neljapäev, 9. Veebruar

Eile olin väga kindel, et ma ei jäta Emilit koju, sest ta on ju TERVE! Tegelt ka on. Ärkasin hommikul 6:30 ja mõtlesin, et täna talle lasteaeda järgi minek saab keerulisem olema ja kõik lähevad kodust ära. No las siis olla laps kodus. 🙂

Tuju hea – kõik hea. Nüüd muidugi enne päevaund rikkus Emili omal ise tuju ära ja arvates, et “oiii emme saab nüüd kurjaks”. Just mingi tund aega tagasi tuli ta kööki ja ütles, et tal on kääre vaja. Ma olen tal lubanud jah ise kääridega paberit vms lõigata, aga viimanekord ei lõiganud ta mitte paberit – hoopis oma juukseid. Ma reaalselt pidin šoki saama kui leidsin voodialt tema juukseid. Ta lõikas omal ühelt poolt ja eest siis paksema salgu õlgadeni.. ise oli muidugi väga uhke selle üle. “Päriselt kaaaa mida sa teeed, see pole ilus ju kui sa üheltpoolt oma juuksed lihtsalt ära lõikad!”. Sellele järgneval päeval kui ta lasteaiast koju tuli, siis ütles, et kittus kõik kasvatajale ära, et mina ütlesin talle “sul on koledad juuksed”. Ma tegelikult ei öelnud seda, aga ju siis tema sai minu jutust nii aru.. 😀 Tegelikult oleks ju võinud hullem olla see kui ta oma juuksed täitsa maha lõiganud oleks. Läks isegi hästi.

Nii ja täna siis oli tal uuesti kääre vaja. Lugesin sõnad peale, et enda ega teiste juukseid ei tohi lõigata, ainult paberit. Tulin ise ka siia tuppa, et tal silma peal hoida.. no nii igaksjuhuks. Ja siis ma otsustasin pilgu telefoniekraanile keerata.

5min later

Kuulsin nuuksumist. Ja mul oli mitu erinevat mõtet peas mida ta nüüd kokku keerata võis. Ma ei tea, kahjuks või õnneks ei olnud mitte ükski variant täppi, mida mina kartsin. Küsisin siis, et mis juhtus. Vastuseks tuli- “EMME NEED KÄÄRID LÕIKASID SÄRGILE AUGU SISSE!”. Käärid lõikasid.. uskumatu 😀 Õnneks oli see üks vana kodune särk ja polnud väga kahju. Rahustasin ta maha ja ütlesin veelkord, et kui me räägime paberi lõikamisest, siis nii olgugi.. mitte ei lõika juukseid, riided vms. Mis järgmiseks 😀

Ta oli tõesti kurb😃

Ma mäletan ise kuidas ma lapsena oleksin vanemate korteri maha põletanud. Olin vist isegi sama vana nagu Emili praegu. Ema pidi minema kuurist puid tooma. Elutoas laua peal põles küünal. Enne kui ema toast korraks välja pidi minema, tuli ütles mulle: “Ma lähen toon ruttu puud ära. Ja palun hoia küünlast eemale, sest muidu põleb kodu maha!”. Ma väga ausa näoga lubasin, et ta ei peaks muretsema. Nii kui välisuks kinni läks.. olin ma ühe väikese rohelise kammiga küünla juures. Mõtlesin endamisi, et mis juhtub kui kamm panna läbi küünlaleegi. See käis kähku. Jaa see kamm läks põlema. Ma olin ise ka nii ehmunud ega suutnud välja mõelda mida nüüd selle põleva kammiga peale hakata. Ema astus tuppa ja ma pidasin parimaks variandik tolhetkel hirmu täis selle põleva kammiga kardina taha peitu joosta… jumaltänatud aga mu ema suutis mind peatada ja selle põleva kammi mu käest ära võtta 😀 Lapse mõistus eksole.. tagantjärgi on see muidugi naljakas.

Või näiteks see, et ema oli naabrinaisega kunagi õues ja mina üksi toas. Tahtsin praemuna omale ise praadida. Võtsin uhkelt munakarbi kapist välja ja kui selle ühe muna sealt haarasin.. kukkus see vaiba peale katki. Nii ja mina arvasin, et õigem on võtta hari kätte ja see muna ära pühkida vaiba pealt. Geniaalne.. ja ma veel ei tea millega Emili mind üllatada jõuab 😀