Kui ma arvasin, et mul on üks laps..

Neljapäev, 10. August

Päevast-päeva käib laps mu järel, kui oleme kodused. Samas on see tore, et tahab minu tegemistest osa võtta. No näiteks koristamine, nõude pesemine, väljas toimetamine. Kauaks seda aega ikka on? Varsti on vanus selline, et ta pigem jookseb ise minema, kui midagi teha palun.

No ja siis ma kuulen koguaeg “emme! Tule kööki. Ma ei taha üksi süüa”, “Emme! Kus sa lähed? Ma tulen ka”. Tegelikult on see armas ja ega ma ei keeldu.. kui mul juhtumisi see hetk pole muid tegevusi käsil.

Nii!

Saage tuttavaks! Tema on Valdo 🫣❤️ Kass, aga täpselt nagu laps. Käib toas olles pidevalt mul järgi, isegi kui vannituppa lähen, siis ta juba seal ukse juures ootab mind. Või näiteks kui ma otsustan puhata, siis ta tuleb ja poeb mulle kaissu. Kui ma tõusen voodist püsti, siis on ta juba mul järgi. Aga nüüd on uus asi juurde tulnud😆 Ma juba kaks päeva nuputanud, et mis tal on, et ta koguaeg minu küljes kinni on, hõõrutab vastu mu jalgu ja kräunub. Süüa on, vett on ka.. 🤷🏻‍♀️ Khm.. ma pean ta kõrval kükitama kui ta sööb. Nii kui ma püsti tõusen, siis on ta mul jälle järgi. Ma ei teagi, kas see hakkabki nii nüüd olema😂

Saan aru, et olen lapse ära hellitanud.. nüüd kassi ka🫣 täpselt sama memmekad ja armsad😂

Kodust ära lähen, siis valutan südant.. “millega ta seal kodus küll tegeleb”🤦🏻‍♀️😂 Tõesti nagu kaks last mul juba.

Alguses arvasin, et ma ei saagi Valdoga sõbraks. Ta on väga arglik ja igaüht endale ligi ei lase. Läks natuke aega.. ja täna on ta meil selline nurrumootor ja pai maias.

Ma ise pole üldse olnud varasemalt kasside fänn. Pigem on koerad olnud mu lemmikud, aga täna ma ei kujutaks ette kui kassi poleks. Emili on ka väga suur loomade armastaja. Kui kaua ta unistas, et meil võiks olla kiisu. Nüüd on 🥰