Mina ja mu loomaaed

Teisipäev, 14. November

Oeh! Ilmselgelt ei saanud ma kuskile MRT uuringutele ega ka ocrelizumab tilkasid.

Ma jõudsin muidugi vahepeal käia oma ema juubelipeol, mis oli väga meeleolukas ja tore. Mul oli muidugi algselt hirmud ja kahtlused, et kui ma nüüd haigeks jään. Nooh muidugi lükkub ravi ka edasi. See juhtuski!😳

Esmaspäeva hommikul ma ei suutnud voodistki püsti saada. Keha oli külmavärinaid ja valusid täis. Sain kohe aru, et see ei ole niisama külmetus. Emili põetas mind ja lasi mul siis lihtsalt puhata. Ma ei saanud küll järjest pikali olla, sest pidin vahepeal õues käima, et koertele veel süüa ja puhast vett anda. Õhtul tõi mu isa veel covid testi.. nooh nii igaksjuhuks. See oli positiivne. Ma küll teadsin, et siin kandis see ringi liigub jälle, aga hoidsin veel plikat koduski, et jumala eeest haigeks ei jääks. Pääsu meil ikka ei olnud. Järgmine päev oli Emili pikali maas ja test näitas samuti positiivset. Kodurežiim.

Mul on heameel, et meil koerad on, kes tegelemist tahavad. Isegi kui haige olla, siis ikka on põhjust õue minemiseks ja mitte niisama toas vedeleda. Tuleb sundida end😁

Nüüd on mul 9.päev kodus istutud. Tegelt ma käisin vahepeal vanemate juures ka, sest nad samamoodi haiged. Mul polnud enam midagi karta.

Mõtlen siin, et ma peaksin tegelikult poes käima ja süüa ostma veel.. Aga! Mul on mingi jõuetus peal ja samas toiduisu ka väga pole. Selverist tellida.. noh ma ei tea. Meil on siin sissesõidu tee nii porine + koeri on raske kinni hoida😂 Ma harjutan hetkel neid ka rihmaotsas jalutama. See ei meeldi neile kohe üldse. Hammastega rihma küljes kinni. Esimene kord tundus see täiesti võimatu missioon, et ma saan nad üldse rihmaotsa. Täna oli juba natuke parem. Mind ei näri nad ka enam nii palju. Emilil muidugi raske, sest koerad kahekesi hüppavad talle jalga kinni ja tahavad mängida. Emili lihtsalt seisab käed taskus ja ütleb “eemmme.. nad närivad”. Pean ka last õpetama, kuidas koeri keelata.

Koerad on segaverelised. Kaukaaslast lööb neil palju välja. Ma väga loodan, et ma suudan koeri õpetada ja ohjata piisavalt. Muidu saab väga raske olema. Meil on küll suur ala, kus nad saavad mängida ja joosta – kuid sellegipoolest peame neile ka oma aediku ehitama. Saavad ringi ikka joosta, aga mingiteks juhtudeks saaks ka koerad aediku saata. Ketikoerad neist ilmselgelt ei saa. 😌

Muidu on nad nunnud

Aga jube kiiresti kasvavad ja söövad ka väga palju😁

Ma isegi pean siin plaani, et äkki peaks nendega üldse kutsikakooli minema. 🙄 Ma olen neid suutnud ise õpetada istuma ja kõrval olema, aga.. seda närimist ka kuidagi annab välja juurida neilt??😬😂 Ma väga seda ka ei taha, et külalised neid kartma peaks hakkama ükshetk.

Valveintstinkt on neil ka olemas. Viisin üks õhtu prügi ära ja siis ümber nurga pimedas välisukse juurde jõudes, kuulsin ma haugatust ja urisemist. Nad ilmselt ei teadnud, et ma väljas olen😂 Muidugi neile meeldib maja välisukse juures istuda kui meie toas oleme. Ühel hetkel nad lähevad koos kuuti. 😊

Ja kuna ma viimaselajal omastele ainult kassist ja koertest räägin, siis isa ütles mulle- “ma kingin sulle ühelhetkel lehma ka.. ma luban sulle”😂😂 ei aitäh. Rohkem ei taha ühtegi looma. Tegelikult juba kahe koeraga on raske, lihtsalt tuleb see nö titeaeg üle elada.