Esmaspäev, 27. November
Hommik oli nii raske. Ärkasin juba pool 6, sest mingi ärevus oli sees. Eks ma natuke pablasin seda, kuidas koertega arstile lähen. Ütleme nii, et algus oli tõesti suht ekstreemne. Emili istus autosse, siis pidin koerad ka pagassi saama. Õnneks salongi ja pagassi vahel oli ka võre, mida sain siis vahele tõmmata.
Nii. Valmis minema..
Ainult, et..
Ma pidin lund jälle rookima värava eest. Ja siis juhtus see..
Emili istus autos koertega nii kaua. Ja siis ma kuulsin: “Emmmme.. koerad tulevad!”. Bella pressis end väikesest avast läbi ja ronis pagassist välja, esiistmele Emilile sülle. Bruno muidugi üritas järgi ronida, mis tal ei õnnestunud. Ta lihtsalt ei mahtunud😅 Siis ma ruttu läksin ja võtsin koerad autost ära. Kell tiksus juba peale ja ma pidin Emili oma sõbranna juurde veel viima nii kauaks kui koertega arstil käidud saan. Nagu.. ma olin suht paanikas juba, et kuidas ma lähen nendega nii kui nad seal pagassis rahulikult ei ole. Sõiduaeg ma ei saa neid kinni hoida ja nad segaksid mu sõitmist. Niigi teeolud pole kiita.
Helistasin oma isale ja palusin teda kaasa, et ta saaks koeri autos ohjeldada nii kaua kui sõidan. Nii ma siis läksingi isale ta töö juurde järgi. Viisin lapse muidugi vahepeal sõbranna juurde ära. Kui isal järgi käidud, siis pidin uuesti koju minema ja koerad jälle autosse panema. 😆 Jumaltänatud, et isa sai kaasa tulla.
Arstile jõudes, said koerad oma esimesed vaktsiinid kätte. Küünedki sai lühemaks neil lõigatud. Võtsime koerte passid ja ruttu koju tagasi. Pidin isa veel uuesti tagasi tööle viima.
Selline seiklusrohke päev😂 Ma oleks parema meelega kodus istunud.
Jõin sõbranna juures ühe kohvi pliksile järgi minnes ja siis läksin emale rongi vastu. Viisin tema ka koju.
Ja siis lõpuks saime Emiliga ka kodupoole liikuda.
A ja hommikul mulle helistati haiglast. Järgmine kuu peaks Mrt uuringule saama. Ja kui ma nüüd ka haigeks jään, siis ma ei tea…
Loodame parimat.
Kelli Allese 
Lisa kommentaar