Esmaspäev, 3. Juuli
Hirmudest rääkima hakates, siis ma tohutult kardan vananemist. Ülehomme saan ma juba 25 ja oli aeg kui ma sain alles 5- aastaseks. Mhm, see oli ka 20 aastat tagasi. See number muidugi pole minu jaoks nii hirmus, aga mõte sellest, et mõne aasta pärast kukub juba 30🤯 Hinges olen ikka 20. Jaa nii uskumatu kui see ka pole, siis juuli lõpus saab 5 aastat, kui olen saanud olla ema oma tütrele. 😳 Alles ta sündis.. 🤦🏻♀️ Lootes alati, et need rasked ajad on seljatatud ja edasi saab ainult lihtsamaks ja paremaks minna. Nääh.. lapse kasvatamises seda ma kindlasti öelda ei saa.
Aga see hirm on köki-möki.
Nagu ma varasemalt kirjutanud siin olen, et ma pean end hetkel iga nädal 1x süstima. Esimesed 2 korda sain ma selle ise tehtud.. ja nüüd need viimased peab elukaaslane tegema, sest ma lihtsalt ei suuda seda teha. Käed värisevad nagu abitul vanainimesel.. pisarad jooksevad mööda põski alla. Nüüd tuleb homme teha viimane süst (5.) ja siis jätkan 1x kuus. Aga kui elukaaslane on eestist ära ja ma siin lapsega üksi kodus olen, kuidas ma küll sellega siis hakkama saan🤯 Süsti torge pole asi, mida ma kardaks.. aga sellele järel tekib pearinglus ja värin üle keha, ja ma sooooviks koheselt pildi tasku visata. Kuidas ma sellest üle saan?
Tegelikult ei taha üldse hõisata, aga ma pole tänaseks tervelt nädal aega võtnud antidepressante. Võõrutusnähud olid retsid, aga kuna ma ennast tegevuses hoidsin, siis ei pannud lõpuks enam tähelegi, et miskit valesti oleks. Istuma jäädes või üksi olles, siis ikka ajas vesistama ja igasuguseid mõtteid minevikust oma peas ketramas.. isegi nõudepesu suutis mind sellest eemale hoida. Rohu karbid peitsin ära, et need mul nina all ei oleks.. Jube asi see ikka. Eks neid tagasilööke võibki veel tulla, aga ehk läheb ikka kõik paremaks ja ühel päeval ma saan endale öelda, et see kõik on minevik. Terve elu neid rohtusid neelata, et olla õnnelikum.. ma ei kavatse. Ma leian seda rahulolu ja õnne muudest asjadest ka. Piisab juba sellest kui ümbritseda end positiivsete inimestega. Inimestega, kes ei laida sulle ette minevikus tehtud vigu, nendega kes ei heida ette asju nagu- “miks sa pead nii haige olema? Miks sul elu nii keeruline on olnud, samal ajal kui teised su kõrval elavad nagu kuningakassid.” Aga miks ma pean seda kuulama. Mõtlen küll, et savi.. las arvavad ja räägivad, kuid sisimas teeb see veidi haiget küll – olgugi, et ma ei näita seda välja.
Ma tegin oma blogi jaoks ka Facebooki lehe 😉 Ja ma olen väga tänulik kui te viskaksite Like sellele lehele❤️ See motiveerib ka mind veel rohkem blogis kirjutama.. Ja võibolla teen ka ühel hetkel selle kaua plaanis olnud loosi🥳
Ole pai ja pane Like&Follow🥹
Kelli Allese 