Esmaspäev, 31. Juuli
22:19
Ma ei oska sõnadesse panna kui väga ma ootasin, et jõuab kätte 1. August. Lootes, et lõpuks siis saan lapse lasteaeda saata – EI SAA! See ajab üheaegselt naerma ja nutma, sest samas peaks see olema suht tühine asi. Mm ei. Ma olen terve kuu istunud Emiliga kodus, sest transporti meil pole.. ja okei igav meil pole ka olnud. Tegevusi on majas elades palju. Lihtsalt see omaette aeg puudub.. Jah vahel ma vajan seda. Ei ole asi üldse selles, et mulle ei meeldiks lapsega olla või, et mul temaga raske oleks. Lihtsalt selline emotsioonide puhang viimasel ajal toimuvast, mida avalikult rääkida ei tahaks. Õnneks on peresiseselt kõik hästi – vägagi.
“Jalutage lasteaeda!”
Kuidas seda seletada 🫢
40 minuti jalutamist poleks ju üldse halb, aga kui arvesse võtta see, et lapsel on hommikuti mega paha tuju ja see 30-40 minutit jalutamist võib osutuda hoopis tunni ajaliseks jalutuskäiguks.. Ärevus, mis sellega kaasneb üksinda jalutades (südamepekslemine, hingamisraskused). Hetkel veel eriti, sest võõrutan end veel. Okei 1 ots pole hullu see 2,5 km kôndida aga tagasi ka veel. Ma juba kodu juures viimasel ajal rohkem jalutades tunnen seda tuimust ja surinat jalgades. Peas hakkab see nö häirekell tööle “SM!!!”. Muidugi üle ei tohi mõelda, sest see nädal ma pean omale süsti veel tegema🫢 Ja siis 4 nädala pärast uuesti. Need väikesed ägenemised on mul ilmselgelt väikesest stressist, sest see on alati nii.. See on mööduv, aga samas pabinat tekitav. Ja mul on nii kahju, et mu peres nii mõnedki arvavad, et ma olen see kõikvõimas ja saan kõigega suurepäraselt hakkama – ok tegelt on tore, et keegi mind haigeks ja saamatuks ei tembelda, kuid valus tõde on see, et paraku see päris nii siiski pole.
“millega mind karistati, et ma ei tule ühelhetkel nende emotsioonide, ärevushoogudega toime, lihtsalt põgenen kodu seinte vahele..annaksin ju kõik, et saada kõigega ise hakkama ja ei peaks olema kellestki teisest sõltuv” – mustandis aasta tagasi alustatud sissekanne, mille kirjutamist ma ei jätkanud.
Kui karm on see, kui perekonnas on keegi, kes laidab maha teise õnne. Kui on keegi, kes pakub abi, aga kui seda vajad, siis neid olemas pole. Kui on neid, kes võivad sinuga läbi saada ainult siis, kui neil endal on sellega mingi kasu sees. Vahel ma vaatan neid inimesi ja mõtlen, et kas päriselt oleme oma eluga nii kaugele jõudnud? Tunneme ainult kadedust, võistleme omavahel kellel parem materiaalne seis, klatšime aga teeme head nägu – ei see pole perekond. Minu jaoks enam mitte 🙂
Ma lõpetasin nende antidepressantide võtmise, sest see ei saa olla ainus, mis mu emotsioone suudaks ohjata. See pole see, mis mulle jõudu annab elus edasi liikumiseks ja soovi rohkem naeratada. – Ma eelistan olla veelrohkem omaette. Viskan välja oma elust need, kes mind negatiivselt mõtestavad ja suruvad enda arvamust peale (kõike teadjad) – ja hakkab kergem. Uskumatu! Tahan olla parim sõbranna iseendale. Usaldada ennast kõige rohkem. Tahan õppida ka ennast päriselt armastama.
Täna ma ei kujutaks ette kui mul kõrval ei oleks mu elukaaslast. Kedagi, kes isegi kui midagi öelda ei oskaks, aga vähemalt kuulab kui on mure. Keegi, kellele saan kõigest rääkida. Keegi, kelles on nii palju positiivsust ja kellel on niii hea süda🥹 Tänaseni uskumatu, et minu kõrval keegi niii hea inimene kõrval on. Kuigi ma olin eelmine aasta samal ajal seisus, et mitte kedagi ma enda kõrvale ei taha. “Ah kes minusugust haiget ikka tahab..” – väga halb😏 Täna ma nii enam ei mõtle. Hoian ja armastan neid, kellest tõesti hoolin ja ka vastupidi.
*******
Emili sünnipäevast teen ka sissekande, aga pisut hiljem. 🫢