Pühapäev, 30. oktoober
15:28
Ilmselt nüüd hakkabki rohkem aega olema ainult pühapäeviti. Homme jälle linna tööle ja laps jääb emaga. Sügis – see “imeline” aeg ja haigused kipuvad ligi tulema. Lihtsalt tuleb jälle üks raske nädal. Täna hommikul juba paar korda aevastasin ja mõtlesin, et päriselt kas nüüd jään mina ka tõbiseks. Seda jama nüüd küll vaja pole. Raviarstile pean ka kirjutama, aga olen seda siin korduvalt edasi lükanud, sest pole ju põhjust.. midagi nagu väga ei vaeva.. mõni väiksem SM ägenemine, mis on täiesti talutav. 😀 Selline asi võib mõnikord üleöö muutuda.. Päris raske on kodukontoris töötada kui laps on haige. Homme saab rahulikult kontoris olla ja oma asju ajada.
Emili praegu istub mu kõrval ja sama aeg kui ma kirjutan, siis ta küsib minu käest: “Emme miks su nina nii suur on ja mul väike? Sa tead, et sul on kortsud silmade juures? Emme ka sa tead??”- Ma üritan keskenduda..aga naerma ajab.. ookei 😀
Läks eemale ja saan edasi trükkida.
Siin viimaselajal kes ei tea, siis on küsitud kuhu on kadunud lapse isa?
Sellest ma pikalt ei kavatse rääkida, kuid ehk saab nii mõnigi paari lausega juba aru mida ma öelda tahan.
“Poisid jäävad poisteks ja tema ongi alles poisike”
Mul on lapsega kahekesi elades elu palju stabiilsem.
“Kui unistused teoks saavad?!”
Selle kõigega seoses meenub mulle see, et mu elus on juhtunud palju selliseid asju millest unistasin kui noorem olin. “Ma tahaksin elada kunagi kuskil hubases korteris. Mul võiks olla tütar ja ma kasvatan teda üksi..” – Miks ma kunagi sellist asja soovisin, ma ei kujuta ettegi. Tänaseks ma elangi koos oma tütrega, kuid ilma isata. Kurb ma ei ole, et lapsega kahekesti olen.. Hinges on kindlasti pettumust, mida ma ka teatud inimeste suhtes varjanud ega tagasi hoidnud pole. Üldse kui ma hakkan mõtlema sellele, et mul ka SM diagnoos on.. kui ma oleksin sellest diagnoosist varem teadnud, siis ei oleks minu elus seda, mis mulle elus kõige rohkem rõõmu toob… minu tütart 🙂
Emotsionaalselt on olnud mulle viimased 3-4 aastat väga rasked. Mõni õhtu kui tahan hakata magama heitma, siis lihtsalt need hetked kuidas mul kõik probleemid ja mured algasid, jooksevad mu silme eest läbi. Hakkan ennast vahel lausa parastama, sest kui palju asju oleks olnud olemata kui ma kedagi natukenegi oleksin rohkem kuulanud.. Aga EI, sest ma ju eeldasin, et ainult mina tean mis on minu jaoks õige. Jeeez ma sain oma õppetunnid kätte.
“ Never give up “
Kelli Allese 